Hiireviu
| Hiireviu | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||
| Kaitsestaatus | ||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Buteo buteo Linnaeus (1758) |
||||||||||||||
 ██ aastaringne kohalolek ██ pesitsusalad ██ talvitusalad
|
Hiireviu (Buteo buteo) on haugaslaste sugukonda viu perekonda kuuluv lind.
Liik kuulub Eestis III kaitsekategooria alla.[2]
Lisaks hiireviule on meie maarahvas kutsunud seda lindu järgmiste nimedega: vihmakull, rotikull, jänesekull, vihmaviug.[3]
Sisukord |
Välimus [muuda]
.jpg)
Hiireviu kehapikkus on 46–57 cm, tiibade siruulatus 100–120 cm[4][5]. Tiiva pikkus on isaslinnul 34–37 cm ja emaslinnul 37–40 cm[3]. Emaslind on märksa suurem kui isaslind[4]. Isaslinnu kehamass on 620–910, emaslinnul 880–1000 grammi[3]. Lääne-Euroopas ja Ida-Aasias on hiireviud suuremad kui Ida-Euroopa, Lääne-Siberi, Vahemeremaade ja Atlandi ookeani saarte isendid[4].
Jalgade ülaosa on kaetud helepruuni sulestikuga, alumine osa ja varbad on paljad ja kollakad, küünised on mustad.[6]
Hiireviul on jässakas keha, lühike saba ja ümar pea. Hiireviu värvus võib piirkonniti varieeruda, kuid tavaliselt on kehapool tumepruun, alaosa aga pruun koos valgete tähnidega[6]. Samuti on tiibade alaküljel lai valge joon, millega ristuvad katkendlikud pruunid triibud. Konksus nokk on tipus must, eesotsast kollakas. Emas- ja isaslindude sulestik on samasugune, kuid emaslinnud on oluliselt suuremad.[7]
Noorlindudel on vanalindudega võrreldes sulestikus rohkeim heledaid toone, eriti pea peal[7]. Nende alapool on tavaliselt ilma põikmustrita, rinnal ja mõnikord kõhu all on tume pikitriibutus[4]. Ülapoolel on silmatorkavad heledad suleäärised[4]. Noorlinnu vikerkest on pruun, nokk ja küünised mustad, vahanahk ja jalad kollased[4]. Noorlindude sulestiku värvus ühtlustub vanalindudega, kui nad saavad vanemaks kui 16 kuud[7].
Lendava hiireviu saab ära tunda tiibade järgi. Teistel viudel ja kotkastel on tiivad niisugused, et nende siruulatus oleks võimalikult suur, seevastu hiireviu tiivad on nii-öelda suure kandepinnaga. Peale selle on hiireviule iseloomulik hääletult mõne lagedama paiga kohal tiirlemine.[6]
Levik ja arvukus [muuda]
Hiireviu pesitseb Euraasia metsa- ja metsastepivööndis[3]. Lisaks võib teda kohata mõnel Atlandi ookeani idaosa saarel: Assooridel, Kanaari saartel, Madeiral ja Roheneeme saartel. Põhja- ja Ida-Euroopas ning Aasias on hiireviu rändlind, kes talvitub Pakistanis, Indias, Hiina lõunaosas, Indohiina poolsaarel, Aafrika kesk- ja lõunaosas jm.[4][5]
Pesitsusterritooriumi kogupindala on ligi 17,6 miljonit km² ja liigi hinnanguline arvukus on 4 miljonit isendit.[8]
Hiireviu on Eestis kõige arvukam haugaslane, kelle isendite arv sõltub eelkõige peamiste saakloomade (hiirte) arvukusest[3]. Viimastel aastatel on meil hinnatud pesitsevate hiireviude asurkonna suurust 5000–6000 linnupaarile. Meil on hiireviu rändlind, kes saabub märtsi lõpul ja lahkub septembris[3]. Talveks jäävad Eestisse 500–3000 hiireviud.[9] Neeruti maastikukaitsealal pesitses 1989 ja 1990 aastal 9 paari hiireviusid. See teeb keskmiseks pesitsusterritooriumi suuruseks vaid 133 hektarit. Pesad leidis kõik Marek Vahula.[10]
Toitumine [muuda]
_(2).jpg)
Hiireviud toituvad peamiselt väikeimetajatest (hiired, mutid, mügrid), linnupoegadest, roomajatest, konnadest, korjustest, väiksematest värvulistest ja kanalistest (söögiks kõlbavad ka noored kodukanad)[5]. Ta sööb ka jäneseid, karihiiri ja linnupoegi[4].
Saaki jahib hiireviu enamasti avamaastikul, varitsedes metsaserval puu otsas[6]. Ta võib saaki varitseda ka õhus käratult tiireldes[3].
Pesitsemine [muuda]
Hiireviu pesitseb kõrge puu otsas, tavaliselt metsaserva või sihi lähedal[4]. Pesapuuks on tavaliselt kuusk või mänd, harvem lehtpuu[3]. Sama pesa kasutatakse sageli mitu aastat järjest, kusjuures iga pesitsuskorra eel lisatakse pessa värskeid oksi[3]. Pesa ehitatakse jämedatest okstest ja raagudest ning ääristatakse roheliste oksakeste ja kuluga[4]
Täiskurn valmib aprillis, Ida-Siberis mai algul[4]. Kurnas on 2–4, harva 5 muna[4]. Mune on rohkem siis, kui toitu on rohkem[4]. Munad on kirjud, kastanpruunide tähnidega valkjal või rohekal taustal[4]. Teise kirjelduse järgi on munad valged ja kaetud roostepruunide, kollaste ja hallikate laikudega[3].
Hauvad mõlemad vanemad, aga emalind rohkem. Haudumine kestab umbes 35 päeva.[4]
Linnupojad lendavad pesast välja 42—49 päeva vanuselt[4]. Eestis kooruvad pojad mai lõpul ja lennuvõimestuvad juuli algul[3]. Neeruti maastikukaitsealal lennuvõimestus ühes viupesas 1999 aasta juulis (Marek Vahula vaatlus) 5 viupoega. Samas pesas rõngastas pojad esmakordselt 12.06.1982 Aavo Mumm. Tegu on vanima hiireviu pesaga Eestis, mis püsib puus ja on viude poolt kasutatud tänapäevani.[11]
Viited [muuda]
- ↑ (2010). "Buteo buteo." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2011.
- ↑ "III kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmine". www.riigiteataja.ee, Kasutatud 25.04.2011.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 "Hiireviu, täiendav info". bio.edu.ee, Kasutatud 25.04.2011.
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 "Loomade elu", 6. kd., lk. 134, tahvel 1:9
- ↑ 5,0 5,1 5,2 "Hiireviu (Buteo buteo)". www.miksike.ee, Kasutatud 25.04.2011.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 "Hiireviu". bio.edu.ee, Kasutatud 25.04.2011.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 "Hiireviu". www.looduspilt.ee, Kasutatud 25.04.2011.
- ↑ "Common Buzzard Buteo buteo". www.birdlife.org, Kasutatud 25.04.2011. (inglise)
- ↑ "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF) Kasutatud 21.06.2011.
- ↑ Marek Vahula, "Mägede Linnud". Voldik. Rakvere. 2010
- ↑ Marek Vahula, "Vanim hiireviu pesa püsib puus". Eesti Loodus. 9.2012
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Hiireviu |
