Soomuselised

Allikas: Vikipeedia
Soomuselised
Must mamba (Dendroaspis polylepis)
Must mamba (Dendroaspis polylepis)
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Roomajad Reptilia
Selts: Soomuselised Squamata
must ala: soomuseliste levila
must ala: soomuseliste levila

Soomuselised (Squamata) on roomajate klassi alamklassi diapsiidid kuuluv suurim selts, millesse kuuluvad sisalikud ja maod. Siia kuuluvad ka kõik Eestis elavad roomajad.

Seltsi liikmed on levinud üle kogu maakera, välja arvatud igikeltsa ja püsilumega piirkonnad. Neid iseloomustab lõualuu kinnitumine kolju külge vaid lihaste abil. Hästi on seda näha madudel, kes suudavad oma suu eriti lahti ajada ja neelata nii endast kordi suuremaid saakloomi. Soomuseliste seltsi liikmeid eristab teistest nende nahk, mille peal on soomused ja sarvplaadid. Selles seltsis on ka roomajate klassi kõige suuremad kehasuuruse varieeruvused, ulatudes 16 mm pikkusest kääbusgekost (Sphaerodactylus ariasae) kuni 8 m pikkuse rohelise anakondani (Eunectes murinus) ja ka nüüdseks väljasurnud mosasaurus, kelle pikkus ulatus kuni 14 meetrini.

Sisukord

Evolutsioon[muuda]

Tuataara (Sphenodon punctatus)

Soomuselised on monofüleetiline grupp rühmas soomussisalikud ja kuuluvad klassi diapsiidid. Soomuseliste sõsarharuks on kärsspealised (Rhynchocephalia), kuhu kuulub näiteks tuataara ehk hateeria, kes elutseb vaid Uus-Meremaal ning selle lähisaartel. Soomussisalikud omakorda on sõsarrühmaks rühmale ürgsisalikud (Archosauromorpha) , kelle hulgas ainus elusaid liike sisaldav selts on krokodillilised (Crocodylia). Vanimad leiud soomuseliste fossiilidest on varajasest Juurast, aga mitokondri fülogeneesi järgi oletatakse, et nad arenesid välja Permi lõpus. Kuna madude suhe teiste gruppidega on keeruline, siis ei ole soomuseliste evolutsioonipuu täielikult valmis tehtud. Kuna madudel on kiirem molekulaarne kell[1] ning esimeste madude ja nende eellaste fossiile on leitud väga vähe[2], siis on keeruline välja selgitada madude suhet teiste soomuseliste rühma gruppidega. Morfoloogilise info järgi arvatakse, et iguaanid eraldusid teistest soomuselistest juba varakult, aga viimased molekulaarsed andmed nii mitokondri kui tuuma DNA-st ei toeta seda seisukohta[1].

Reproduktsioon[muuda]

Soomuseliste rühma isastel esindajatel on hemipeenis. Neid on kaks tükki ja enamik ajast on nad looma keha sees, aga sigimisajaks tuleb üks neist kehast välja. Mõnede andmete kohaselt kasutavad isased neid kordamööda erinevatel kopuleerumistel. Erinevatel liikidel on ka hemipeenise kuju erinev. Enamik neist on varustatud ogade ja konksukestega, et haakida isaslooma emase külge. Mõnel liigil on hemipeenise ots isegi harunenud kaheks. Näiteks rohelisel anakondal esineb sigimisperioodil nn sigimispall, kus ühe emase ümber on keerdunud ja külge haakinud kuni 12 isast, kes kõik püüavad teda viljastada. Lisaks tavalistele ovipaaridele (munejad) leidub roomajate klassis vaid soomuseliste hulgas ka veel vivipaare (elussünnitaja) ja ovovivipaare (munad kooruvad ema kehas). Mõned liigid, nagu näiteks komodo varaan (Varanus komodoensis), suudavad paljuneda aseksuaalselt ehk partenogeneetiliselt[3]".

Mürk[muuda]

Viimased uurimuste andmed näitavad, et mürk tekkis evolutsiooniliselt soomuseliste fülogeneesis juba ammu, kuna umbes 60% neist on mürgised. Mürgiste liikide jaoks on loodud ka hüpoteetiline grupp nimega Toxicofera. Mürki teatakse olevat sugukonnal Caenophidia, infraseltsil Anguimorpha ja alamseltsil Iguania. Uurimused näitavad, et mürk on nende evolutsiooni käigus tekkinud vaid ühel korral ja seda enne, kui need kolm sugukonda lahknesid, sest neil kõigil on mürgis 9 sarnast toksiini[4]. Fossiilide järgi on kindlaks tehtud, et see lahknemine toimus umbes 200 miljonit aastat tagasi Hilis-Triiases või Juura ajastu alguses[4]. Vastupidiselt varasemale arvamusele, mille kohaselt mürk tekkis süljenäärme valkude modifitseerumisel[5], on tegelikult tekke taga normaalse kehavalgu geeni duplikatsioon. Koopiale leidsid organismid oma evolutsiooni käigus uue otstarbe mürginäärmetes mürgi näol[6]. Evolutsiooni jooksul on mürgid läinud järjest toksilisemaks, et võita saaklooma kaitsemehhanisme paremini ja kiiremini[7]. See annab võimaluse madudele, kes kasutavad enamasti varitsevat ("sit and wait") jahitaktikat, püüda suuremaid ja rohkem erinevaid saakloomi[8]. Mõned maoliigid on oma mürgi vastu aga immuunsed. Näiteks on kuningkobra (Ophiophagus hannah), kes on ka maailma pikim mürgimadu ja toitub peamiselt teistest madudest (esineb isegi kannibalismi), immuunne saagiks valitud mao hammustustele.

Mürgi toime[muuda]

Põhilised kaks mürgi toimemehhanismi madudel on:

Eestis vabas looduses elutsevatest madudest on ainukesena hemotoksilise toimega rästiku (Vipera berus) hammustus.

Soomuselised ja inimene[muuda]

Hammustused ja surmad[muuda]

Eefa (Echis carinatus)
Žilatjee (Heloderma suspectum)

Igal aastal sureb mürkmadude hammustuste tõttu hinnanguliselt 125 000 inimest[9]. Ameerika Ühendriikides registreeritakse aastas umbes 8000 maohammustust[10], Indias on vastav number 250 000. Kuna aga enamikule maomürkidele on olemas ka vastumürk, siis õigeaegse ravi korral on surmajuhtumite arv oluliselt väiksem kui hammustuste arv. Tihti on nooremate madude hammustused ohtlikumad, sest nemad veel ei oska kontrollida oma mürgi doosi ja seega annavad nad ühe hammustusega märgatavalt rohkem mürki kui sama liigi vanem ja kogenum esindaja. Maailma kõige mürgisemaks maoks peetud sisemaataipan (Oxyuranus microlepidotus), kes elutseb Austraalia sisemaal, ei ole aga samas kõige ohtlikum (tapvam) madu, sest tema mürgile on olemas vastumürk ja ta ei ole oma loomult nii agressiivne kui mõni teise liiki kuuluv madu. Näiteks on kõige rohkem dokumenteeritud surmasid registreeritud eefa (Echis carinatus) ja ahelrästiku (Daboia russelii) arvele. Väga harva tuleb ette ka juhtumeid, kus mürgita madu (suured boad ja püütonid), keda inimene on pidanud lemmikloomana, oma peremehe tapab[11]. Sisalike hammustusedei ole erinevalt mürgiste madude hammustustest surmavad, erandiks on ainult komodo varaan, kes on tänu oma suurusele võimeline inimese tapma[12]. Juba ammu teada olnud mürgistele sisalikele nagu žilatjee (Heloderma suspectum), avastatakse järjest ka juurde mürgiseid liike, aga siiamaani pole teadaolevalt ükski inimene nende mürgi tõttu surnud.

Soomuseliste kaitse[muuda]

Kuigi soomuselised elasid üle suuremad muutused Maa ajaloos, on praegu siiski suur osa neist väljasuremisohus elukohtade kadumise, jahi ja salaküttimise, loomakaubanduse, võõrliikide toomisega nende aladele ja muude põhjuste tõttu. Mõned on juba nende põhjuste tõttu välja surnud (enim on väljasurnud liike Aafrikas), siiski mitmed looduskaitseprogrammid ja metsloomapargid püüavad päästa paljusid hävimisohus olevaid liike. Ka mitmed loomaaiad ja aretajad tegelevad teavitustööga ja püüavad inimesi harida madude ja sisalike tähtsuse koha pealt.

Klassifikatsioon[muuda]

Klassikaliselt on soomuseliste selts jagatud kolmeks alamseltsiks:

Selle klassifikatsiooni järgi moodustavad sisalikud parafüleetilise grupi. Uuema klassifikatsiooni järgi, mis paigutab roomajad ja linnud ühise nime alla Sauria, jaotuvad soomuselised teisiti:

Hüpoteetiline rühm Toxicofera, mida vahel eristatakse, moodustub aga järgmiselt:

Viited[muuda]

  1. ↑ 1,0 1,1 "Kumazawa, Yoshinori (2007). "Mitochondrial genomes from major lizard families suggest their phylogenetic relationships and ancient radiations". Gene 388 (1–2): 19–26. doi:10.1016/j.gene.2006.09.026. PMID 17118581"
  2. ↑ ""Lizards & Snakes Alive!". American Museum of Natural History. Retrieved 2007-12-25"
  3. ↑ "Morales, Alex. "Komodo Dragons, World's Largest Lizards, Have Virgin Births". Bloomberg Television. Retrieved 2008-03-28
  4. ↑ 4,0 4,1 "Fry, B. G., N. Vidal, J. A. Norman, F. J. Vonk, H. Scheib, S. F. R. Ramjan, S. Kuruppu. 2006. Early evolution of the venom system in lizards and snakes. Nature 439:584–588"
  5. ↑ "Kochva, E. 1987. The origin of snakes and evolution of the venom apparatus. Toxicon 25:65–106"
  6. ↑ "Fry, B. G., N. Vidal, L. van der Weerd, E. Kochva, and C. Renjifo. 2009. Evolution and diversification of the toxicofera reptile venom system.Journal of Proteomics 72:127–136"
  7. ↑ "Barlow, A., C. E. Pook, R. A. Harrison, and W. Wuster. 2009. Coevolution of diet and prey-specific venom activity supports the role of selection in snake venom evolution. Proceedings of the Royal Society B-Biological Sciences 276:2443–2449"
  8. ↑ "Calvete, J. J., L. Sanz, Y. Angulo, B. Lomonte, and J. M. Gutierrez. 2009. Venoms, venomics, antivenomics. Febs Letters 583:1736–1743"
  9. ↑ ""Snake-bites: appraisal of the global situation". Who.com. Retrieved 2007-12-30"
  10. ↑ ""First Aid Snake Bites". University of Maryland Medical Center. Retrieved 2007-12-30"
  11. ↑ ""Pet boa constrictor chokes owner". BBC News. 2006-12-18. Retrieved 2007-12-30"
  12. ↑ ""Komodo dragon kills boy, 8, in Indonesia". msnbc. Retrieved 2007-12-30"

Kasutatud kirjandus[muuda]

  • Bebler, John L.; King, F. Wayne (1979). The Audubon Society Field Guide to Reptiles and Amphibians of North America. New York: Alfred A. Knopf. pp. 581. ISBN 0394508246.
  • Capula, Massimo; Behler (1989). Simon & Schuster's Guide to Reptiles and Amphibians of the World. New York: Simon & Schuster. ISBN 0671690981.
  • Cogger, Harold; Zweifel, Richard (1992). Reptiles & Amphibians. Sydney, Australia: Weldon Owen. ISBN 0831727861.
  • Conant, Roger; Collins, Joseph (1991). A Field Guide to Reptiles and Amphibians Eastern/Central North America. Boston, Massachusetts: Houghton Mifflin Company. ISBN 0395583896.
  • Ditmars, Raymond L (1933). Reptiles of the World: The Crocodilians, Lizards, Snakes, Turtles and Tortoises of the Eastern and Western Hemispheres. New York: Macmillian. pp. 321.
  • Evans SE. 2003. At the feet of the dinosaurs: the origin, evolution and early diversification of squamate reptiles (Lepidosauria: Diapsida). Biological Reviews, Cambridge 78: 513–551. DOI: 10.1017/S1464793103006134
  • Evans SE. 2008. The skull of lizards and tuatara. In Biology of the Reptilia, Vol.20, Morphology H: the skull of Lepidosauria, Gans C, Gaunt A S, Adler K. (eds). Ithica, New York, Society for the study of Amphibians and Reptiles. pp1–344. Weblink to purchase
  • Evans SE, Jones MEH. 2010. The origin, early history and diversification of lepidosauromorph reptiles. In Bandyopadhyay S. (ed.), New Aspects of Mesozoic Biodiversity, 27 Lecture Notes in Earth Sciences 132, 27–44. DOI 10.1007/978-3-642-10311-7_2
  • Freiberg, Dr. Marcos; Walls, Jerry (1984). The World of Venomous Animals. New Jersey: TFH Publications. ISBN 0876665679.
  • Gibbons, J. Whitfield; Gibbons, Whit (1983). Their Blood Runs Cold: Adventures With Reptiles and Amphibians. Alabama: University of Alabama Press. pp. 164. ISBN 978-0817301354.
  • McDiarmid, RW; Campbell, JA; Touré, T (1999). Snake Species of the World: A Taxonomic and Geographic Reference. 1. Herpetologists' League. pp. 511. ISBN 1893777006.
  • Mehrtens, John (1987). Living Snakes of the World in Color. New York: Sterling. ISBN 0806964618.
  • Rosenfeld, Arthur (1989). Exotic Pets. New York: Simon & Schuster. pp. 293. ISBN 067147654.

Pärit leheküljelt "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Soomuselised&oldid=3516307"