Keelikloomad

Allikas: Vikipeedia
Keelikloomad
Fossiilide leiud: Ediacara - tänaseni
Pristella maxillaris, keha läbipaistvuse tõttu on näha selgroog
Pristella maxillaris, keha läbipaistvuse tõttu on näha selgroog
Taksonoomia
Domeen: Eukarüoodid Eucaryota
Riik: Loomad Animalia
Alamriik: Pärishulkraksed Eumetazoa
Põhikond Kahekülgsed Bilateria
Ülemhõimkond: Teissuused Deuterostomia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Bateson, 1885
Klassid

Alamhõimkond: Mantelloomad Urochordata

Alamhõimkond: Süstikkalad Cephalochordata
Alamhõimkond: Koljused Craniata
Alamhõimkond: Selgroogsed Vertebrata

Infrahõimkond Lõugsuused Gnathostomata

Keelikloomad (Chordata) on loomade hõimkond, kuhu kuuluvad selgroogsed ning mõned nendega lähedases suguluses olevad selgrootud.

Nende ühine tunnus on see, et mõnel eluetapil on neil seljakeelik, selgmine toru-tüüpi kesknärvisüsteem, lõpusepilud, saba, mis ulatub päraku taha, ja lihaste kimbud ümber keha.

Iseloomustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keelikloomade hõimkond jaguneb kolmeks alamhõimkonnaks: mantelloomad, süstikkalad ja selgroogsed.

Mantelloomade alamhõimkonnas on vastsetel seljakeelik ja torujas kesknärvisüsteem, kuid täiskasvanutel pole kumbagi. Süstikkaladel on seljakeelik ja kesknärvisüsteem, kuid puuduvad selgroolülid. Selgroogsetel on seljakeelik asendunud luise selgrooga.

Selgroogsete kõige iseloomulikum tunnus on siseskelett, mille moodustab tugev telg: seljakeelik või selgroog. See on luustiku tugisammas, mis ulatub keha eesotsast sabani. Seljakeelik on põisjatest rakkudest koosnev tugevasse kiulisse tuppe suletud vetruv telg, mis näiteks süstikkaladel säilib sellisel kujul kogu elu jooksul. Seljakeelik on ka kõigi selgroogsete looteil. Arengu käigus asendub enamikul selgroogseist seljakeelik luuliste lülidega, täiskasvanud loomadel säilivad tema jäänused vaid elastsete lülidevaheliste ketastena.[1]

Selgroogsete tähtsaimad elundkonnad paiknevad piki skeletti, milleks on selgroog või seljakeelik. Selle peal asub kesknärvisüsteem, all ringeelundkonna selgmine tüvi ehk seljaaort. Piki seljaaorti paiknevad mõlemal pool erituselundidneerud. [1]

Selgroolülid on rõnga- või silindrikujulised ning paarilistest jätketest: üla- ja alakaartest. Ülakaare kummagi poole otsad ühinevad ja moodustavad kanali, milles paikneb seljaaju. Alakaartele liigenduvad roided. Niisiis selgroog mitte ainult ei toeta keha, vaid ka kaitseb seda: tema jätked moodustavad seljaajukanali ja rinnakorvi, mis ümbritseb selgroogsete tähtsaimaid elundkondi. [1]

Mantelloomade vabalt vees ujuvatel vastsetel on seljakeelik olemas, kuid moondel täiskasvanud isendiks see kaob. Teistegi oluliste tunnuste poolest on mantelloomade vastsed täiskasvanutest palju kõrgemal. Mantelloomade närvisüsteem asub keha selgmisel küljel ja kujutab endast õõnsat toru. Mantelloomade närvitoru kujuneb loote pindmistest katetest, välislootelehest ehk ektodermist renja pikisuunalise sopistusena nagu kõigil selgroogseil. Muudel selgrootuil paikneb närvisüsteem ikka keha kõhtmisel küljel ja kujuneb teisiti. Mantelloomadel on soole eesosa ehk neel läbistatud arvukatest avadest ja hingamiselundiks muutunud. Mitte üheski hõimkonnas peale ürgkeelikloomade ja mantelloomade ei moodusta sooltoru lõpusepilusid: see on keelikloomade tunnus. Ka mantelloomade embrüonaalsel arenemisel on palju ühisjooni selgroogsete arenemisega. Fülogeneetilistel, s.t. põlvnemisega seotud põhjustel omistatakse mantelloomade vastsetele suuremat tähtsust kui täiskasvanud vormide ehitusele. Rohkem ei tunta niisugust anomaaliat üheski teises loomahõimkonnas. [2]

Tänapäeval arvatakse, et mantelloomad on tekkinud teisese ehk sekundaarse lihtsustumise ehk degradatsiooni teel mingitest selgroogsetele väga lähedastest eellastest. [2]

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keelikloomade hõimkonnal on nüüdisajal kümme klassi: üks mantelloomade alamhõimkonnas, üks süstikkalade alamhõimkonnas ja kaheksa selgroogsete alamhõimkonnas.

Traditsioonilistes selgroogsete klassifikatsioonides on mitmesuguseid parafüleetilisi rühmi, millest uuemates süsteemides on kas loobutud või on neid tunduvalt laiendatud. Standardset süsteemi pole veel välja kujunenud, mistõttu tabelis antud rühmi tuleb võtta esialgsetena.

Teised rühmad, mida on kasutatud (ladinakeelsete nimede tähestiku järjekorras):

Chordata
 Tunicata 

 Appendicularia (varem Larvacea)



 Thaliacea 



 Ascidiacea 




 Cephalochordata


 Craniata 

Myxini


 Vertebrata 

 Conodonta



 Cephalaspidomorphi



 Hyperoartia



 Pteraspidomorphi


 Gnathostomata 

 Placodermi



 Chondrichthyes


 Teleostomi 

 Acanthodii


 Osteichthyes 

 Actinopterygii


 Sarcopterygii 
void
 Tetrapoda 

 Amphibia


 Amniota 
 Synapsida 
void

 Mammalia




 Sauropsida 
void

 Aves















Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 "Loomade elu", 4. kd., lk. 13-14
  2. 2,0 2,1 "Loomade elu", 2. kd., lk. 240-241