Siil

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Siil (perekond)

Harilik siil
Erinaceus europaeus LC0119.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Putuktoidulised Insectivora
Sugukond: Siillased Erinaceidae
Perekond: Siil Erinaceus
Liik: Harilik siil
Ladinakeelne nimetus
Erinaceus europaeus
L. 1758
Levik Euroopas
Levik Euroopas

Siil ehk harilik siil (Erinaceus europaeus) on lühikõrvaline putuktoiduline siillaste sugukonnast, üks kahest Eestis elavast siililiigist.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Siili pikkus on 14–30 cm, kaal 700–1100 g [1].

Tema keha katavad seljapoolt kuni 3 cm pikkused okkad. Kõhtu ning nägu katavad vaid karvad.

Siili saba pikkus on 1,5–3 cm.

Tugeva nahalihastiku tõttu saab siil kerra tõmbuda ja niiviisi end vaenlaste eest kaitsta.

Kerratõmbunud siil

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elutseb Euraasia parasvöötme sega- ja lehtmetsades ning stepis. Siil on introdutseeritud Uus-Meremaale.

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poegib korra aastas, poegi on harilikult 3–6. Sündides on pojad pimedad ja paljad. Mõne tunni möödudes ilmuvad pehmed valged okkad, mis muutuvad kiiresti pruuniks ja kõvaks. Siilipojad oskavad kerra tõmbuda juba mõni tund pärast ilmaletulekut.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poole ajast veedab ta jahti pidades. Siil on segatoiduline, kelle eriliseks lemmikuks on putukad ja nende vastsed, aga ka vihmaussid, selgrootud, konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest. Siil on küll erakordselt vastupidav rästikumürgile, kuid neid ta sihilikult ei püüa, nagu sageli ekslikult arvatakse. Kuid surnud mao sööb ta rahulikult ära.

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leht- ja segametsad, metsaservad, puisniidud, pargid, aiad, kalmistud, väldib paksu okasmetsa.

Eestis on siil tavaline parkides, metsaservades ja aedades.

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Siilid on peamiselt öise eluviisiga, kuid on mõnikord aktiivsed ka päeval, eriti pärast kerget vihmasadu. Suveks siilid urgu ei ehita, talve veedavad aga lehtede ja rohuga vooderdatud pesas, kus magavad talveund oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini.

Suhtumine siilidesse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis suhtutakse siilidesse valdavalt hästi, kuna nad toituvad kahjureist. Kombeks on panna maja läheduses tegutsevatele siilidele välja piima.

Samas peetakse siile kahjuriteks Šotimaa läänesaartel, kuhu inimese toodud siilid söövad maismaal pesitsevate lindude mune. Samuti on siil kahjur Uus-Meremaal, kus ta sööb kohalikke hiidtigusid ja teisi selgrootuid.[2]

Taanis on siilid seadusega kaitstud.[3] Neid ei tohi vangistada ega vigastada, kuid talvel leitud alakaalulisi siile võib majutada. Aiapidajaid julgustatakse siile kassitoiduga ligi meelitama, et nad aedade kahjureid hävitaksid.

28. augustil 2007 lisati siilid Suurbritannias liikide nimekirja, mis vajavad paremat kaitset.[4][5]

Siil Eesti kultuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Siili kuju Siili tänaval Tartus

Eesti kultuuris on siil tuntud targa nõuandjana, millises rollis ta esines rahvuseeposes "Kalevipoeg". Eeposes on esitatud tekkemuistend: siil soovitas Peipsi tagant laudu toonud Kalevipojal lüüa lahingus laudadega serviti, et need ei puruneks. Tänutäheks kinkis Kalevipoeg siilile tüki oma karusest vammusest, seepärast ongi siil okkaline. Targa siili kujundit on Andrus Kivirähk parodeerinud romaanis "Mees, kes mõistis ussisõnu".

Samuti on Eestis populaarne 1975. aastal Sojuzmultfilmi stuudios valminud multifilm "Siil udus" (režissöör Juri Norštein), mille animafilmieksperdid tunnistasid 2003. aastal kõigi aegade parimaks multifilmiks.[6] Filmi aluseks olnud Sergei Kozlovi raamat tõlgiti eesti keelde ent alles 2008. aastal.

Siili nime kannab asum Tallinnas, samuti tänavad Tallinnas ja Tartus. 30. oktoobril 2007 püstitati Siili tänavale Tartus siili skulptuur (autorid skulptor Aivar Simson Seakülast, Riia skulptor Edvīns Krūmiņš ja kunstnik Kalev Prits). Samade autorite siiliskulptuur on suvest 2007 ka Jõhvis.[7]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]