Harilik mänd

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib puuliigist; taimeperekonna kohta vaata artiklit Mänd (perekond); talurahva majapidamisriista kohta vaata Mänd (etnograafia)

Harilik mänd
Raudmetsa mänd
Raudmetsa mänd
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Mänd Pinus
Liik: Harilik mänd
Ladinakeelne nimetus
Pinus sylvestris
Linnaeus (1753)
Sünonüümid
  • Pinus borealis Salisb. (1796)
  • Pinus fominii Kondr. (1950)
  • Pinus frieseana Wich. (1859)
  • Pinus genovensis Garsault (1764)
  • Pinus lapponica (Hartm.) Mayr (1906)
  • Pinus montana Hoffm. (1791)
  • Pinus mughus Jacq. (1787)
  • Pinus resinosa Savi (1798)
  • Pinus rubra Mill. (1768)
  • Pinus sylvestris var. altaica Loudon (1838)
  • Pinus sylvestris var. aquitana Schott (1907)
  • Pinus sylvestris var. baliosperma Litv. (1909)
  • Pinus sylvestris var. batava Schott (1907)
  • Pinus sylvestris var. borussica Schott (1907)
  • Pinus sylvestris var. brevifolia Link (1841)
  • Pinus sylvestris var. caraminica J. Forbes (1839)
  • Pinus sylvestris var. communis Aiton (1789)
  • Pinus sylvestris var. cretacea Kalen. (1849)
  • Pinus sylvestris var. echinata Link (1841)
  • Pinus sylvestris var. erythranthera Sanio ex A. Braun (1871)
  • Pinus sylvestris subsp. genuina (Heer) Schröt. (1895)
  • Pinus sylvestris var. genuina Heer (1862)
  • Pinus sylvestris var. haguenensis Lawson ex Loudon (1838)
  • Pinus sylvestris subsp. haynensis A. Murray bis (1869)
  • Pinus sylvestris subsp. hercynica (E. Münch) Rothm. (1963)
  • Pinus sylvestris var. hercynica E. Münch (1924)
  • Pinus sylvestris var. horizontalis D. Don (1814)
  • Pinus sylvestris var. kienitzii Seitz (1926)
  • Pinus sylvestris var. lapponica Hartm. (1850)
  • Pinus sylvestris var. leucosperma Litv. (1909)
  • Pinus sylvestris var. macrocarpa R.I. Schröd. (1894)
  • Pinus sylvestris var. melanocarpa Litv. (1909)
  • Pinus sylvestris var. monticola Schröt. (1895)
  • Pinus sylvestris var. nana Pall. (1784)
  • Pinus sylvestris subsp. nevadensis (D.H. Christ) Rivas-Martínez jt (1991)
  • Pinus sylvestris var. nevadensis H. Christ (1863)
  • Pinus sylvestris var. norvegica Castigl. (1790)
  • Pinus sylvestris subsp. pannonica (Schott) Sóo (1973)
  • Pinus sylvestris var. pannonica Schott (1907)
  • Pinus sylvestris var. parvifolia Heer (1862)
  • Pinus sylvestris var. patula Rouy (1913)
  • Pinus sylvestris var. phaeosperma Litv. (1909)
  • Pinus sylvestris var. rigensis Loudon (1838)
  • Pinus sylvestris var. rubra (Mill.) Reichard (1780)
  • Pinus sylvestris var. rubriflora Buchenau (1885)
  • Pinus sylvestris var. sarmatica Zapal. (1906)
  • Pinus sylvestris var. scariosa Lodd. ex Loudon (1842)
  • Pinus sylvestris var. scotica Beissn. (1884)
  • Pinus sylvestris var. seitzii Schwer. (1926)
  • Pinus sylvestris var. septentrionalis Schott (1907)
  • Pinus sylvestris subsp. sibirica (Ledeb.) Businsky (1999)
  • Pinus sylvestris var. sibirica Ledeb. (1833)
  • Pinus sylvestris var. sphagnicola Rupr. (1846)
  • Pinus sylvestris var. superrhenana Schott (1907)
  • Pinus sylvestris var. tartarica (Mill.) Aiton (1789)
  • Pinus sylvestris var. turfosa Willk. ex Woerl. (1893)
  • Pinus tartarica Mill. (1768) [2]

Harilik mänd (Pinus sylvestris) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu, kõige levinum männiliik. Ta kuulub kaheokkaliste mändide hulka (alamperekond Pinus).

Metsa, kus mänd on arvukaim puuliik, nimetatakse männikuks, Eesti metsamaa pindalast hõlmasid nad 2009. aastal 719 800 hektarit.[3]

Levila ja alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Männimetsade levik Eestis
Hariliku männi levik maailmas

Harilik mänd on levinud Euroopas ja Aasias Hispaaniast ja Šotimaa rannikult kuni Venemaa kaguosa, Ohhoota mereni (8° lp kuni 140° ip). Ta on mändidest kõige suurema levilaga: levila läänepiirist kuni idapiirini on umbes 14 000 km.[4] Põhja-Ameerikas on männile lähedasim liik vaigumänd.

Läbi aegade on kirjeldatud üle 140 männi alamliigi ja teisendi. Tänapäeval tunnistatakse neist üksnes kolme-nelja. Morfoloogias erinevad nad minimaalselt, kuid geenide analüüsimisel ja männivaigu tekkes on leitud rohkem erinevusi. Sealhulgas eristati vanasti levila põhjaosas alamliik P. sylvestris lapponica, mida tänapäeval enam ei tehta. Tänapäeval tunnustatud teisendid on järgmised:

  • Pinus sylvestris var. deflexa -(rannamänd)[5]
  • P. sylvestris var. sylvestris ehk põhiteisend kasvab suuremas osas levilast Šotimaast kuni Kesk-Siberini.
  • P. sylvestris var. hamata kasvab Balkanil, Põhja-Türgis, Krimmis ja Kaukaasias. Selle okastik on kogu aasta jooksul ühteviisi sinakasroheline ega muutu talvel kahvatumaks. Apofüüs ehk käbisoomuse paljastatud osa on kõige sagedamini kolmnurkne.
  • P. sylvestris var. mongolica kasvab Mongoolias, Lõuna-Siberis ja Loode-Hiinas. Selle okastik on kahvaturoheline, võrsed hallikasrohelised ja okkad kuni 12 cm pikad.
  • P. sylvestris var. nevadensis (ka var. iberica) kasvab Hispaanias, eriti Lõuna-Hispaanias Sierra Nevadas. Selle käbid on sageli õhemate soomustega. Kõik botaanikud seda teisendit ei tunnista, sest ei pea seda põhiteisendist piisavalt erinevaks.[6]
  • Pinus sylvestris var. nana -(rabamänd).[7]

Männi levila tõmbub Lääne-Euroopas koomale. Hispaanias ja Šotimaal on säilinud üksikud asurkonnad. Iirimaal, Inglismaal, Madalmaades ja Taanis on mänd loodusest kadunud. Šotimaal, kus männikute kunagisest pindalast on säilinud napilt 1%, on välja surnud varem männikutes elanud karu, hunt, ilves, põder ja metssiga.[8] Inglismaal suri mänd välja umbes 16. sajandil, kuid Shakespeare seda puud tundis ja Richard II-s ka nimetas.[9]

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valmimata käbid ja okkad

Harilik mänd kasvab nii pika kui lühikese päeva ja nii pika kui lühikese vegetatsiooniperioodi tingimustes. Oluline on, et kasvuperioodil oleks keskmine temperatuur üle 10 °C ja ööpäevaste temperatuuride summa üle 1200 °C. Miinimumtemperatuur kasvualal võib olla kuni −60 °C, maksimum ulatuda aga kuni 40 °C ja isegi kõrgemale. Ta kasvab nii korrapäraste kui ka ebakorrapäraste sademetega piirkondades. Levila kõige kuivemates Kesk-Aasia steppides (Kasahstan, Mongoolia ja Põhja-Hiina) sajab aastas kohati vaid kuni 200 mm. Kõige sademeterohkem piirkond asub Šotimaa lääneosas, kus aasta keskmine sademete hulk on 2000 mm. Kõige paremat kasvu näitab harilik mänd piirkondades, kus aastas sajab 500...700 mm. Levila aasta keskmine õhutemperatuur on 3...15 °C. Kõige külmemad kasvukohad asuvad Siberis igikeltsa lõunapiiril.[4]

Kasvukohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüvi

Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida nii kuivadel liivaluidetel, nõmmedel kui ka niisketes soodes ja rabades. Ta kasvab nii happelisel mullal kui ka karbonaadirikkal pinnasel, nii looaladel kui murenenud graniidil. Muldadest on esindatud liivmullad, turvasmullad, leetmullad, gleimullad jt.[4]

Mägedes kasvab ta enamasti lõunanõlvadel ja kasvukoha kõrgus ulatub tavaliselt 1000...1200 m. Levila lõunaosas Kaukaasias kasvab ta isegi kuni 2600 m kõrgusel.[6] Mänd on valgusnõudlik puu ja vajab kasvamiseks ohtralt valgust. Sellepärast kuivavad ja laasuvad alumised oksad kergesti, eriti väheviljakatel muldadel.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pungad ja noor käbi

Puu kasvab tavaliselt kuni 40, harva kuni 50 m kõrguseks, tüve läbimõõt on kuni 1,5 m. Tüve koor on allosas korbatunud, ülaosas aga kestendav ja oranžikaspruun. Korp hakkab intensiivsemalt arenema üle 100 aasta vanustel puudel.[10]

Võra kuju on väga varieeruv, sõltudes puu vanusest, kasvukohast ja muudest tingimustest. Mõnevõrra sõltub see ka piirkonna genotüübist. Lõuna pool on puud okslikumad ja laiema võraga, põhja pool saledamad, peenemate okste ja kitsama võraga. Lagedal kasvades jäävad puud madalaks ja oksad ulatuvad madalale. Metsas laasuvad männid tugevalt ja säilib ainult võra tipuosa. Noortel mändidel hakkavad alumised oksad laasuma 8–10 aasta vanuselt ja okste armid hakkavad kinni kasvama 40 aasta vanuselt.[10].

Pungad on piklikmunajad, teravneva tipuga, punakaspruunid ja enamasti vaigused. Noored võrsed on rohekad, hiljem pruunid, karvadeta.[10]

Okkad on peensaagja servaga, sise- ja välisküljel asuvate õhulõheribadega, kahekaupa kimbus. Nende pikkus on 3...7 cm, olles jõulistel noorpuudel isegi kuni 10 cm. Okkad püsivad võrsetel tavaliselt 3 aastat, soojemas merelises kliimas 2 ning kontinentaalse kliimaga aladel 4–6 (harva kuni 9) aastat.[4]

Juurestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erosiooni tõttu paljastunud juured

Männi juurestik on väga plastiline. Sügavamas ja värskes liivmullas moodustuvad võimas peajuur, mis rajab tee otse alla sügavale mulla sisse ja rohkesti vertikaalseid külgjuuri. Juured võivad liivmullas ulatuda kuni 2,7 m sügavusele[11]. Horisontaalsed juured on enamasti kuni 25 cm paksuses ülemises mullahorisondis. Väga väheviljakatel liivmuldadel moodustub männil lühike peajuur ja üsna pikad maapinnalähedased külgjuured, mis võivad võrastikust tunduvalt kaugemale ulatuda. Rasketel savimuldadel ei ulatu horisontaalsuunas arenevad külgjuured tavaliselt puu võrast kaugemale. Veega küllastunud muldade tõttu on soodes ja rabades puudel kesiselt arenenud maapinnalähedased juured. Hästi arenenud juurestiku tõttu esineb tormiheidet vaid õhukestel ja veega küllastunud muldadel. Soodsates kasvukohtades esineb üldjuhul ainult tormimurdu.[10]

Paljunemine ja kasv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emasõisik
Isasõisikud
Esimese aasta seemikud
Seeme

Harilik mänd on ühekojaline okaspuu ja paljuneb looduslikult seemnete abil. Viljakandvus algab küllaltki varakult: valgusküllases kasvukohas 10–15 aasta, puistus 25–35 aasta vanuselt. Levila põhjaosas algab viljakandvus hiljem, lõunaosas varem. Head seemneaastad korduvad 3–4, karmimates kasvupiirkondades kuni 7 aasta järel. Levila lõunaosas esineb häid seemneaastaid sagedamini ja põhjaosas harvemini. Raieküpse puistu seemnesaak on tavaliselt 6–10 (harva kuni 12) kg/ha, levila lõunaosas tavaliselt kuni 19 (harva kuni 40) kg/ha.[10]

Isasõisikud on kollakad. Nende pikkus 5–6 mm ja läbimõõt 3–4 mm. Nad koosnevad paljudest spiraalse asetusega ja soomusjatest tolmukatest ning asetsevad tihedate kogumikena noore pikkvõrse alusel. Tolmukate alaküljel on kaks pikuti avanevat tolmukotti, millest väljuvad kahe õhupõiega varustatud tolmuterad. Need kanduvad tuule abil väga kaugele, isegi kuni 900 km kaugusele. Tolmlemine toimub tavaliselt mai lõpus ja juuni alguses, sõltuvalt kasvukoha kliimast.[10] Levila põhjaosas, Siberi taigas võib tolmlemine toimuda ka juuni teises pooles, harva isegi juuli alguses. Tolmlemise kestus (4–5 päevast kuni 10–11 päevani) sõltub kliimast ja on piirkonniti erinev.[12]

Õietolmu rohkuse tõttu on õitsemise ajal mändide lähedal asuvad veekogud kollaka kirmega kaetud. Tolmlemisega ühel ajal on okaste kõige intensiivsem kasvuperiood.[10]

Emasõisikud on ümarad, punakad ja püstised. Nende pikkus on 5–6 mm. Käbid viljastuvad tolmlemisele järgneva aasta kevadel. Seemned valmivad sama aasta sügisel, seega kulub õitsemisest seemnete valmimiseni umbes 18 kuud. Käbid on valminult munajad, 3–7 cm pikad, läbimõõduga 2–3 cm, läikivpruunid või tuhmhallid. Nende apofüüs on rombjas, tömpjas või terav. Seemned on munajad, hallikad, pruunid või mustjad, sageli kirjud, tiivakesega ja 12–20 mm pikad. Seemne mass on 3–9 mg. Seemne suurus sõltub kasvukoha kliimast ja mullastikust. Suuremad seemned kasvavad parematel pinnastel ja levila lõunaosa soojemas kliimas, väiksemad aga levila põhjaosas või kehvematel muldadel. Seemnete idanevus on väga kõrge, sageli üle 90%. Seemnete varisemine algab enamasti kevadtalvel ja kestab kogu kevade, vähesel määral ka suve alguses. Eestis variseb suurem osa seemnetest mais. Pärast seemnete varisemist jäävad tühjad käbid veel paariks aastaks puudele rippuma.[10]

Seemned võivad idaneda ja tõusmed tärgata kogu kasvuperioodi jooksul. Piisava soojuse ja mulla niiskuse korral toimub see tavaliselt 2–3 nädalat pärast seemnete varisemist või külvamist.[12] Tõusmetel on 4–7 idulehte. Esimesel aastal on juveniilsed okkad ühekaupa spiraalselt. Teisel aastal on osa okkaid endiselt ühekaupa, ülejäänud kahekaupa kimbus. Kolmandal aastal tekib esimene männas ja edaspidi saab nende järgi kuni 40-aastaste puude vanust määrata. 40–50 aasta vanustel puudel aga hakkavad männased kinni kasvama. Kõrguse juurdekasvu maksimumpiiri (kuni 1 m aastas[4]) saavutavad männid tavaliselt 10–25 (40) aasta vanuselt. Viljakatel muldadel kasvavad puud 70–80 aastaga kuni 30 m kõrguseks, seejärel väheneb juurdekasv oluliselt. Rabades jäävad männid kiduraks ega kasva rohkem kui mõne meetri kõrguseks. Hea tootlikkusega puistu tagavara on 600–700 tm/ha.[10] Noored võrsed kasvavad maist kuni juuli alguseni. Tüve radiaalsuunaline kasv kestab tavaliselt augusti lõpuni.[4]

Eluiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mänd on kuusest mõnevõrra pikemaealisem.

Loomulik mändide iga sõltuvalt kasvutingimustest on tavaliselt 200...300 (meie kliimas enamasti 300 kuni 400) aastat.[13]

Eesti vanimaks männiks peetakse Lääne-Virumaal Vihula vallas Pedassaare külas kasvavat ligi 470-aastast Pedassaare mändi (ümbermõõt 3,56 m (1999) ja kõrgus 14 m).[14]

Põhja-Soomest on leitud isegi 810-aastane elus mänd ja isegi 1029-aastane surnud puu.[viide?]

Saadused ja nende kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku männi puit
Kultivar 'Watereri'

Hariliku männi puit on heade mehaaniliste omaduste tõttu väärtuslik tarbepuit. Maltspuit on kollakasvalge, lülipuit punakaspruun ja hakkab intensiivsemalt tekkima pärast 40. eluaastat[15]. Kvaliteetsel puidul on ühtlase laiusega aastarõngad, mis tekivad siis, kui puu kasvab kuivadel ja keskmise viljakusega muldadel. Viljakatel või niisketel muldadel kasvavate mändide puit on oluliselt kesisemate mehaaniliste omadustega.

Puitu kasutatakse laialdaselt kergetes ja rasketes ehituskonstruktsioonides, raudteeliiprite, sildade, mastide ja postide, vineeri, kastide ja konteinerite, platvormide, laminaadi, mööbli, puugaasi, küttepuude jm valmistamisel. Keemiatööstus toodab männivaigust tarbeaineid, näiteks tärpentini ja kampolit. Männipuidust saab utmisel ka puupiiritust. Männikasvud (Pini gemma) ja männioksi (Pini turiones) kasutatakse droogina.[16] Männiokastest toodetakse männiõli (Pini sylvestris aetherolum), C- ja B-vitamiini, loomasöödana kasutatavat okkajahu ja okkapastat[10][4]. Läänemere piirkonnas kasutatakse männipuitu laialdaselt ümarpalkmajade valmistamisel. Suure vaigusisalduse tõttu mänd paberipuuks ei sobi ja sellest valmistatakse eelkõige sulfaattselluloosi. Männikoorepulbrit kasutatakse merevees oleva naftareostuste likvideerimisel, sest see pulber imab küll naftat, kuid mitte vett.[15]

Männipuidus on keskmiselt 4,8% vaiku ja sellel on head säilivusomadused. Välistingimustes maapinnaga kontaktis olev puit säilib keskmiselt 7–8 aastat, lageda taeva all olev puit 60 (40–85) aastat ja varjualuses olev puit 100 ja rohkemgi aastat.[17] Maltspuidus sisalduv vaik on vedel, lülipuidus aga tardunud. Soojal aastaajal niiske maltspuit sinetub mikroseente mõjul, mille tagajärjel on puit välisviimistluseks kõlbmatu.[15]

Männipuidu keskmine tihedus on vahemikus 330–890 kg/m³, niiskusesisalduse 15% korral 520 kg/m³. [18]

Mehaanilised omadused niiskusesisalduse 12% korral[19]
Omadus Väärtus
Elastsusmoodul 10 900 MPa
Paindetugevus 91,0 MPa
Survetugevus pikikiudu 50,0 MPa
Nihketugevus pikikiudu 9,1 MPa
Tõmbetugevus pikikiudu 95,0 MPa

Harilikul männil on suur dekoratiivne tähtsus. Ta on oluline ilupuu liivmuldadega parkides ning USA-s ja Kanadas kasvatatakse teda küllaltki palju jõulupuude istandikes. Samuti on ta oluline õhu puhastaja. Männid koguvad õhust tolmu ja eraldavad fütontsiide, mis on antibakteriaalse toimega. Tähtis on hariliku männi võime kasvada pioneerliigina liivastel ja kivistel muldadel, kus ta oma varisega (kuivanud ja mahakukkunud okkad, oksad ja käbid) parandab pinnase kvaliteeti. Teda kultiveeritakse laialdaselt puidu saamiseks, looduslike tuuletõkete moodustamiseks, steppides ja liivastel aladel erosiooni peatamiseks. Populaarsest puust on aretatud palju kultivare.[10][4] Mände pole soovitatav istutada suurtesse linnadesse ja tööstuspiirkondadesse, sest nende saastetaluvus on keskmine.[15]

Harilik mänd Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vana, vigastusi trotsiv mänd Aude külas (59° 9′ 47″ N, 24° 15′ 12″ E59.16305555555624.253333333333)
Eesti jämedaima männi Jaani-Hansu männi tüvi
Ühe Eesti kõrgematest, umbes 43–44 m kõrge ja 220 aastat vana männi tüvi Järvseljal (2003)
Umbes 360-aastane Järvselja kuningamänd (2003)
100-aastane või vanemgi mänd võib välja näha ka nii.

Harilik mänd on Eestis pärismaine puu. Ta on Eesti ainus looduslik männiliik ja levinuim puu metsades.

Männikud katavad 35,0% Eesti metsamaadest ja männi kogutagavara osakaal meie metsade puidust on 31,8% (2007. aasta andmed). Kõige suurem on männikute osakaal maakonna metsadest Saare maakonnas (59,8%), järgnevad Hiiu maakond (48,3%) ja Harju maakond (47,7%).[20]

Eesti kõrgeim harilik mänd kasvab Tartu maakonnas Järvselja metskonnas (kvartalil nr 261) Riiupalus.[21]Tema kõrgus 2000. aasta sügisel elektron-tahhümeetriga GTS 601-ga mõõtes oli 42,7 m.[22] 24. augustil 2007 mõõdeti tema kõrguseks 43,3 m[23].

On ka andmeid, et XX sajandi keskel raiuti Kõrgepalu kandis umbes 50 m kõrgune puu[15]. Sõltuvalt maa viljakusest (boniteedist) on küpsete mändide kõrgus väga erinev. Rabamännid võivad paarisaja-aastaselt olla vaid mõne meetri kõrgused, aga hea drenaažiga parasniisketel saviliivmuldadel ulatub küpsete männikute kõrgus 40 meetrini (jänesekapsa-pohla kasvukoht). Eestis kasvavad männid keskeltläbi umbes 30 meetri kõrguseks.

Eesti jämedaima tüvega männid (inimese rinnakõrguselt mõõdetuna) on Jaani-Hansu mänd (447 cm, 1999) ja Kõrgepalu mänd (450 cm).[24] Järgnevad Kuldi-Jüri pettäi ja Peedi mänd.

Jämedaima tüvega mändide statistikat vaadeldakse harilikult rinnakõrguselt (1,3 m) mõõdetud andmete alusel, seetõttu ei saa loetleda mitut põlismändi, näit Padaoru mänd – tema ümbermõõt 0,5 kõrgusel on 5,20 m (1998).[25]

Läbi ajaloo on eestlased kasutanud palju männipuitu. Vanasti ajasid eestlased männist palju tõrva. Männipuit on väärtuslik tarbepuit. Sellest valmistatakse ehitisi, mööblit, laevu ja paberit. Samas on männikuid väga palju istutatud ja külvatud.

Eestis kasvavad boniteedilt parimad männimetsad Kagu-Eestis Põlvamaal ja Võrumaal.

Rahvausundis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fred Pussi kogutud andmetel moodustavad männid Eesti pühadest puudest 15 protsenti, pühapuude hulgas on mändidest rohkem ainult tammesid (25 protsenti valimist).[26]

Eesti rahvausundis ja matusekombestikus on tuntud ja kasutatud mände ristipuudena, kuigi ristipuid on teistestki liikidest.

Tuntud harilikke mände Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti männikute andmeid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Männikute osakaal boniteediklassides[20]
Boniteediklass Ia I II III IV V Va
Osakaal 4,7% 20,1% 28,6% 22,4% 10,7% 7,4% 6,1%
Männikud metsatüüpides[20]
Metsatüüp Männikute
pindala,
1000 ha
Männikute
osakaal
metsatüübi
pindalast
Osakaal
männikute
kogupindalast
Metsatüübi
osakaal
metsade
kogupindalast
Palumetsad 316,1 60,7% 40,8% 23,5%
Kõdusoometsad 132,9 41,4% 17,1% 14,5%
Samblasoometsad 107,0 89,5% 13,8% 5,4%
Laanemetsad 100,2 22,0% 12,9% 20,5%
Soovikumetsad 39,6 10,0% 5,1% 18,0%
Loometsad 38,8 60,4% 5,0% 2,9%
Rabastuvad metsad 14,8 85,1% 1,9% 0,8%
Nõmmemetsad 10,7 94,7% 1,4% 0,5%
Puistangute metsad 9,8 73,4% 1,3% 0,6%
Rohusoometsad 2,9 4,5% 0,4% 2,9%
Salumetsad 2,2 1,0% 0,3% 10,4%

Mesipuud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on kõige levinumad mesipuud ehk puud, mille sees elavad metsmesilased, just männid.[27]

Meemetsade tähtsus Euroopas hakkas kaduma 16. sajandil, kui Ameerikast hakati sisse vedama roosuhkrut. Eesti kaks viimast tarupedajat on looduskaitse all. Nad asuvad Võrumaal Antsla valla Kaika küla Mändiku talu lähedal.[27] Vanade mändide tüveõõnsusi asustavad ka vapsikud jt. putukad.

Haigused, kahjurputukad ja muud kahjustajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juurepessu põhjustav männi-juurepess.

Seenhaigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuski massiliselt kahjustav seenhaigus, mida põhjustab seen kuuse-juurepess, on ka mändidel küllaltki levinud. Mändidel põhjustab seen männi-juurepess juuremädanikku. Seen võib kahjustada igas vanuses puid. Eriti vastuvõtlikud sellele haigusele on endistel põllumaadel kasvavad 25–35-aastased puud[4]. Haigus kahjustab puude juuri, põhjustades puude juurdekasvu vähenemist, puu kvaliteedi langust ja hukkumist. Nõrgestatud puude hulgas esineb sageli tuuleheidet ja neid asustavad erinevad kahjurputukad. Juuremädanikku põhjustavad mändidel ka külmaseened (Armillaria spp.). Nakatunud puude tüvel ja juurtel esineb rohke vaigujooks, juured mädanevad ning seetõttu puu juurdekasv pidurdub ja võra hõreneb. Haigusest nõrgestatud puid ründavad omakorda mitmesugused kahjurputukad, põhjustades puu kuivamist. Juuremädanikku põhjustab ka põleseen (Rhizina undulata), mis kahjustab põlendikele istutatud noori puid ja kuivadel luidetel kasvavaid männikuid. Okaspuu-võrsevähki põhjustab seen Gremmeniella abietina. Selle haiguse tagajärjel kuivavad võrsed koos pungadega. Nakatunud noored puud üldjuhul hukkuvad, vanadel puudel tekivad võrsehaavandid.[28]

Seenhaigustest esinevad sageli veel männi-koorepõletik (põhjustajaks seen Endocronartium pini), mis hävitab puu niint tavaliselt tüve ülaosas, tekitades tüvele aastatega laieneva tugeva vaigujooksuga haavandi, ja männitaelik, mis kahjustab eriti vanu puid.

Viimastel aastatel on meie männikutes olulist kahju tekitanud punavöötaud, mida tekitab seen Mycosphaerella pini, ja pruunvöötaud, mida põhjustab seen Mycosphaerella dearnessii. Nakatunud puudel kuivavad mändide vanemad okkad, mis tagavad puule eluvõime ja juurdekasvu. Mitme aasta jooksul väljalangevate okaste tõttu puu nõrgeneb ja võib hukkuda teiste seenhaiguste või üraskite ründe tõttu.[29]

Okaste väljalangemist põhjustavatest seenhaigustest esineb meil veel lumepudetõbi, mida tekitab mikroseen harilik lumehallik (Phacidium infestans), ja männipudetõbi, mida põhjustab tõve-pigihuul (Lophodermium seditiosum).[30]

Kahjurputukad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku männivaablase vastsed männiokastest toitumas

Männikärsakad (Hylobius spp) ja männi-juureürask (Hylastes brunneus) kahjustavad noori männiistikuid raiesmikel 2–3 aastat pärast metsa langetamist. Männikärsakad toituvad tüve koorest. Männi-juureüraskid toituvad juurekaelast ja peajuurest. Tähnikpihklane (Pissodes castaneus) ja latipihklane (Pissodes piniphilus) kahjustavad eelkõige teiste kahjurputukate või seenhaiguste nõrgestatud noori puid. Kõige suuremat majanduslikku kahju tekitavad männikutes aga ürasklased, kes uuristavad käike koores või puidus. Mände kahjustavatest ürasklastest on Eestis esindatud hiidürask (Dendroctonus micans), kahekidane ja neljakidane võraürask (Pityogenes bidentatus ja P. quadridens), männi-kooreürask (Ips sexdentatus) ning suur- ja väike-säsiürask (Tomicus piniperda ja T. minor). Pungasid ja võrseid kahjustavad mähkurlaste männi-virvemähkur, männi-vaigumähkur ja männi-ladvamähkur röövikud. Männivaksiku (Bupalus piniaria) vastsed toituvad igas vanuses mändide okastest. Korduvate rünnete korral puud nõrgenevad ning muutuvad vastuvõtlikuks teistele kahjurputukatele ja haigustele. Punaka männivaablase (Neodiprion sertifer) vastsed toituvad männi vanadest okastest, hariliku männivaablase (Diprion pini) röövikud aga ka noortest okastest.[28]

Muud kahjustajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ohtlikuks peetakse ka ümarussi männi-laguuss (Bursaphelenchus xylophilus).

Põder toitub kuni keskealiste mändide koorest ja noorte mändide võrsetest, mille käigus ta murrab tihti puu ladva. Suuri kahjustusi esineb soode lähedal kasvavates noorendikes. Noori puid kahjustavad samuti metskitsed. Hiired närivad väikeste mändide tüve alaosa koort lume all või tihedas rohus. Lumerohkel talvel murduvad lume raskuse all sageli suurte puude oksad ja väikeste puude ladvad.[15] Suurt kahju männikutele võivad tekitada ka metsapõlengud, olles samas vajalikud männimetsade taastekkeks.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toborna pettäi Kütioru idanõlval

Lõuna-Eestis on levinud männi rahvapärased nimetused 'pedajas', 'petäi', 'pedakas', 'pettäi'.

'Mänd' on ilmselt laensõna ja laenatud lätlaste, leedulaste esivanematelt. Algselt tähendas sõna 'mänd' noore okaspuu, harilikult männi ladvast valmistatud köögiriista, mida kasutati toidu segamisel.[31] Põhja-Eestis on levinud ka nimetused 'männi', 'männa', 'männ'.

Põlismändide puhul kasutatakse ka nimetusi 'ong' või 'hong'.

Eesti pärisnimed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on hariliku männi nimetustest moodustatud perekonna- ja kohanimesid. Mänd, Pedak ja Pedajas on üsna levinud perekonnanimed. Tuntud on näiteks Heljo Mänd.

Douglas Wells kirjutas oma raamatus "Jänki seiklused Hiiumaal", et enamiku hiidlaste perenimi tuleb männipuust, alates maavanemast, kelleks tollal oli Tarmo Mänd, ja lõpetades tema enese naisega (Männiste).

Sümboolika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanade kreeklaste jaoks olid männikäbid meheliku viljakuse sümboliks.

Männioks oli ka Eesti NSV vapil. Mändi on kujutatud ka Elva linna vapil ja Nõmme linnaosa sümboolikas.[32]

Mänd on ka Tallinna Saksa Gümnaasiumi logol.[33]

Männi energia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Männi laineliselt ja tasahilju tugevnevat energiat peetakse võimsaks, mistõttu ei soovitata südamehaigetel männimetsas sagedasi jalutuskäike ette võtta. Indiaanlaste kombestikku olevat kuulunud, enne raskeid katsumisi näiteks lahingust tulles, seljaga vastu männitüve seismine ja käsi laiali hoides männipuu energia endasse kogumine. Tugevaim energia olevat valgusküllastel küngastel üksikult kasvavatel mändidel.[34]

Lisapildid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Gardner, M. (2013). "Pinus sylvestris." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2013.
  2. Conifer database: "Pinus sylvestris var. sylvestris".. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist. Kasutatud 04.09.2010. (inglise)
  3. Ain Raal, "Seitse tervendavat puud", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 280, 2012, ISBN 978 9949 32 115 5
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 Compiled from the Forestry Compendium, CAB International. "Pines of Silvicultural Importance", CABI Publishing, 2002. ISBN 085199539X
  5. Ain Raal, "Seitse tervendavat puud", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 275, 2012, ISBN 978 9949 32 115 5
  6. 6,0 6,1 "Pinus sylvestris". www.conifers.org. Kasutatud 26.08.2011. (inglise)
  7. Ain Raal, "Seitse tervendavat puud", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 275, 2012, ISBN 978 9949 32 115 5
  8. "Scots pine". www.treesforlife.org.uk. Kasutatud 26.08.2011. (inglise)
  9. Edlin, H. L. (1970). Trees, Woods and Man, 3rd ed. Collins: New Naturalist.
  10. 10,00 10,01 10,02 10,03 10,04 10,05 10,06 10,07 10,08 10,09 10,10 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987
  11. J. Canadell, R. B. Jackson, J. B. Ehleringer, H. A. Mooney, O. E. Sala and E.-D. Schulze. "Maximum rooting depth of vegetation types at the global scale", Springer Berlin / Heidelberg, 1996. ISSN 0029-8549 (Print) 1432–1939 (Online)
  12. 12,0 12,1 Шиманюк А. П. "Дендрология", Москва: Лесная промышленность, 1974
  13. Ain Raal, "Seitse tervendavat puud", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 280, 2012, ISBN 978 9949 32 115 5
  14. Ain Raal, "Seitse tervendavat puud", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 281, 2012, ISBN 978 9949 32 115 5
  15. 15,0 15,1 15,2 15,3 15,4 15,5 Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004
  16. Ain Raal,"Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 706,Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
  17. Andreas Bergstedt, Christian Lyck. "Larch wood – a literature review". (ISBN 978-87-7903-337-5). Forest & Landscape Working Papers, 2007. Hørsholm: University of Copenhagen. (PDF) Kasutatud 09.11.2010. (inglise)
  18. Kollmann, F. "Technologie des Holzes und der Holzwerkstoffe". 1. Band. Springer-Verlag, Göttingen/Heidelberg, 1951. 1050 pp.
  19. Lutdal, T. "Kjerneved av furu og lerk – Egenskaper og muligheter". Inst. for skogfag, NLH. Hovedoppgave, 1997. 88 pp.
  20. 20,0 20,1 20,2 "Aastaraamat mets 2008". www.keskkonnainfo.ee. Keskkonnaministeerium. (PDF) Kasutatud 09.11.2010.
  21. Ain Raal, "Seitse tervendavat puud", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 280, 2012, ISBN 978 9949 32 115 5
  22. Hendrik Relve, Eesti jämedaimad, kõrgeimad ja vanimad männid, vaadatud 24.02.2014
  23. "Loodi rekordlehis võidutses vaid mõne nädala". www.sakala.ajaleht.ee. Kasutatud 09.11.2010. (eesti)
  24. Hendrik Relve, Eesti jämedaimad, kõrgeimad ja vanimad männid, vaadatud 24.02.2014
  25. Ain Raal, "Seitse tervendavat puud", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 282, 2012, ISBN 978 9949 32 115 5
  26. Fred Puss. Puudega seotud pärimused ja traditsioonid Eesti rahvakultuuris. Proseminaritöö. Juhendaja H. Pärdi. Tartu: TÜ ajaloo-osakonna etnoloogia õppetool, 1995. – 23 lk. – Käsikiri Eesti Kirjandusmuuseumis.
  27. 27,0 27,1 Heino Kees. "Eesti rekordid". Tartu Ülikooli kirjastus, 2004.
  28. 28,0 28,1 Ivar Sibul. "Metsakahjustused ja nende ennetamine". (ISBN 9985-816-99-4). 2006. Eesti Maaülikooli avatud ülikool. (PDF) Kasutatud 22.10.2010.
  29. "Puna-, pruun- ja valgevöötaud Eestis". Eesti Mets 03/2008. Kasutatud 23.10.2010.
  30. Märt Hanso, Silja Hanso. "Seenhaiguste genees metsataimlates, -kultuurides ja puistutes. – Metsanduslikud uurimused XXXVIII". (ISSN 1406-9954). mivana.emu.ee, 2003. Tartu: Eesti Maaülikool. (PDF) Kasutatud 24.10.2010.
  31. Ain Raal, "Seitse tervendavat puud", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 276, 2012, ISBN 978 9949 32 115 5
  32. Leho Lõhmus, Nõmme lipust ja vapist, 30. märts 2012, vaadatud 24.02.2014
  33. Tallinna Saksa Gümnaasiumi sümboolikas, vaadatud 24.02.2014
  34. Ain Raal, "Seitse tervendavat puud", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 298, 2012, ISBN 978 9949 32 115 5

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]