Celsiuse skaala

Allikas: Vikipeedia

Celsiuse skaala on temperatuuriskaala, mille võttis 1742. aastal kasutusele Rootsi füüsik ja astronoom Anders Celsius. Skaala on jaotatud Celsiuse kraadideks, mida tähistatakse sümboliga °C.

Celsiuse leiutatud soojuspaisumisel põhinev termomeetril tähistas vee keemispunkti 0 ja jää sulamispunkti −100 kraadi. Nende punktide vahe oli jaotatud 100 võrdseks osaks. Kuna sellise skaalaga termomeetrit oli praktikas ebamugav kasutada, keeras Carl von Linné 1745. aastal selle termomeetri skaala ringi, võttes jää sulamistemperatuuri võrdseks 0 kraadiga ja vee keemispunkti +100 kraadiga. Sellisest termomeetrist sai kõige enam kasutatava skaalaga termomeeter.

Celsiuse skaala on Fahrenheiti skaalaga seotud järgmise valemiga:

95 × [°C] + 32 = [°F]

Kelvini skaalaga järgmiselt:

[°C] = [K] − 273,15

Rankine'i skaalaga järgmiselt:

[°C] = 59 × [°R] − 273,15

Réaumuri skaalaga järgmiselt:

[°C] = 0,8 [°Re]

Celsiuse temperatuuriskaala võeti 1927. aastal esimese Rahvusvaheline praktiline temperatuuriskaala aluseks. Praegu kehtiv praktiline temperatuuriskaala võeti vastu 1990. aastal (International Temperature Scale of 1990 ehk ITS-90), mis on järjekorras seitsmes.

Rahvusvahelise praktilise temperatuuriskaala sisuks on 17 loodusliku etaloniga referentspunktid vahemikus 3–1358 K, mis on sobitatud Celsiuse skaalasse. Referentspunktideks on madalatel temperatuuridel gaaside kolmikpunktid ja kõrgetel metallide sulamistemperatuurid. Viimane vastuvõetud temperatuuriskaala defineerib nii rahvusvahelise Kelvini temperatuuri, mille tähiseks on T_{90} ja sümboliks K, kui rahvusvahelise Celsiuse temperatuuri, mille tähiseks on t_{90} ja sümboliks °C. Ühtlasi seotakse need kaks skaalat omavahel.

t_{90}/[°C] = T_{90}/[K] − 273,15

Tähtsamad temperatuurid Celsiuse järgi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]