Raba

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib soost; Indoneesia linna kohta vaata artiklit Raba (Indoneesia).

Kaasikjärve raba.
Männikjärve raba.
Ohtu raba turbatootmisala.
Hommik Viru rabas

Raba ehk kõrgsoo on üksnes sademeist toituv soo, milles ladestub kasvav turbakiht.

Rabale vastandub madalsoo, mille vesi pärineb lisaks sademetest ka põhjaveest. Seetõttu kasutatakse madalsoo puhul mõnikord ka terminit minerotroofne soo (vesi on toiterikkam) ja raba puhul ombrotroofne soo (vihmaveest toitumise tõttu on vesi toitevaene).

Raba on soo arengu toitevaene (oligotroofne) järk.

Raba kummub ümbruse vete tasemest kõrgemale, seetõttu voolavad ojad alati rabast välja. Järsku rabaserva nimetatakse rabarinnaks. Suurtes rabades koguneb vesi rohkeisse pisiveekogudesse (älvestesse ja laugastesse), mis koos mätaste ja rabapeenardega moodustavad rabale iseloomuliku maastiku.

Rabaturba keskmine juurdekasv on 1 mm aastas.

Taimed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mullastiku, hüdroloogiliste ja klimaatiliste tingimuste omapära tõttu valitsevad rabades sellised ökoloogilised tingimused, mida suudavad taluda vaid vähesed taimed ning sellepärast on rabades floorat vähe liike. Sagedamini esinevaid katte- ja paljasseemnelisi taimi on rabas kokku umbes paarkümmend liiki ja umbes samapalju on ka pärislehtsamblaid ja turbasamblaid. Rindelisuse järgi kuuluvad taimed kas samblarindesse, rohu-puhmarindesse või puurindesse, kusjuures puurinne Eesti rabades sageli puudub.[1]

Samblarinne[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõige sagedasemad taimed Eesti rabades on turbasamblad, mis kujundavad keskkonnatingimusi, tugevdavad ja kiirendavad soostumisprotsesse, uute soode tekkimist. Turbasamblad ehk sfagnumid on aeglase lagunemise ja suure veemahutavuse tõttu peamised raba turbamoodustajad.[1]

Rabamännikutes ja puisrabades on sagedasemad sfagnumid: pruun turbasammal (Sphagnum fuscum), lillakas (punakas) turbasammal (S. angustifolium), Balti turbasammal (S. balticum), teravalehine turbasammal (S. acutifolium). Peale sfagnumite kasvavad samblarindes üsna sageli pärislehtsammalde hulka kuuluvad raba-karusammal, palusammal ja lainjas kaksikhammas.[1]

Rohu- ja puhmarinne[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti rabades on levinuim puhmas kanarbik, mis eelistab kasvamiseks sügava veetasemega rabaosi ning võib takistada valgusnõudlike sfagnumite levikut. Teiseks sagedasemaks valitsevaks taimeks on sookail, mis kasvab kuivematel rabaosadel (tihti mätastel, peenardel). Puhmarindes kasvavad veel: pohl, sinikas, mustikas, hanevits, kukemari, jõhvikas, küüvits, porss, tupp-villpea, raba-jänesvill, rabamurakas.[1]

Puurinne[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänu madalale mullaviljakusele rabas kasvab seal vähe puu- ja põõsaliike, kuid kõige levinumaks on harilik mänd. Raba põlendikel, servades ja läbivoolulistes osades võib leida ka sookaske. Harvem leidub kuuske ning veelgi harvem haaba, pihlakat, paakspuud, kadakat.[1]

Rabamändidel võib lähemal vaatlusel leida mitmeid eriomaseid tunnuseid, mida mineraalmaal kasvavatel mändidel ei leidu. Näiteks on noorte ja madalate rabamändide tüvedel sageli lõvesid (näsakujulised moodustised, mis katavad samblasse jäänud tüveosa). Teiseks tunnuseks on juurekaela kooldumine ja juurestiku mandumine. Kolmandaks rabamändide pindmine juurestus. Kõige sagedasem rabamännivorm Eestis on F. litwinowii.[1]

Loomad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Madal- ja siirdesooga võrreldes on rabad loomastiku poolest mõnevõrra liigivaesemad ja ka asustustihedus on enamasti hõredam. Nii on see eriti selgrootute puhul. Puudega kaetud rabaosad on loomarohkemad kui lageraba.[2]

Imetajatest võib rabas üsna sageli kohata põtra ja valgejänest, aga võib märgata ka hunti, rebast, mäkra, karu, metssiga, metskitse. Roomajatest leitakse kuivemates piirkondades arusisalikku, raba servaaladel võib vahetevahel sattuda rästikule või vaskussile. Kahepaikseid (rohukonn, rabakonn, veekonn) elab rohkesti laugastes ja rabaserva järvikutes ning rannikulähedastes rabades võib leida isegi looduskaitsealust juttselg-kärnkonna. Kalu on rabajärvedes vähe, peamine on ahven, harvem leidub haugi.[2]

Ämblikud on võrreldes mujal paiknevate kooslustega rabas domineerivad. Neid on kindlaks tehtud lausa 187 liiki.[1]

Eesti rabades võib kohata üle 80 linnuliigi, kellest umbes pool on alalised asukad. Pesitsevatest linnuliikidest kuus pesitseb Eesti tingimustes ainult rabades: rabakana, põldrüüt, väikekoovitaja, hallõgija, rabapistrik ja väga haruldane punakurk-kaur. Hoopis kadunud on Eesti rabadest rabapistrik.[2]

Vesi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raba võib käsitleda veekoguna, kus vesi on väikese kuivainekogusega tugevasti seotud. Rabaturba kogumassist 90–95% moodustab vesi. Suur veesisaldus tihti aga takistab rabade kasutamist, mõjutab raba ümbritsevate alade veerežiimi ning põhjustab ka nende soostumist.[2]

Võrreldes vee toiteväärtust rabadel ning teiselt poolt mineraalmaadel ning madalsoodel, paistab silma põhiline erinevus: rabamullas ei ole eutroofset põhjavett. Rabavesi moodustub peamiselt sademeteveest, mille toiteelementide sisaldust mineraalne aluspõhi ei mõjusta. Rabavesi sisaldab kloori, lämmastikuühendeid (eriti lumevesi), väävelhapet, ammoniaaki ja muid keemilisi ühendeid. Vastupidiselt põhjaveele on sademetevesi vähese toitainesisaldusega, huumusvaene, oligotroofne.[1]

Madal- ja siirdesoode veekogudega võrreldes on kaltsium- ja magneesiumioonide kontsentratsioon rabavees väga madal. Vähene soolasisaldus on põhjuseks, miks rabavesi ei kustuta hästi janu, küll aga sobib pesemiseks; vee veidi mõrkjas maitse ja pruunikas värvus on tingitud suurest orgaaniliste ainete sisaldusest.[2]

Helle Simm, kes on uurinud Eesti rabavett ja selle omadusi, märgib, et rabavesi on eristatav kõigist teistest looduslikest pinnavetest äärmisel madala mineraalainesisalduse, väga kõrge orgaaniliste ainete kontsentratsiooni, pruuni värvuse ja happelise reaktsiooni järgi.[2]

Rabaveestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabamaastikku ilmestavad veekogud: rabajärved, jõed, ojad, laukad, älved, rabasaarte ja -servaalade ääres vooluribad. Laukad ja älved on eriomased rabadele.[1]

Laukad on kinnikasvamata, älved aga varjatud veekogud. Nii älveste kui ka laugaste suurus algab mõnest ruutmeetrist ja ulatub sadadesse ruutmeetritesse. Nende esinemissagedus võib olla väga suur, Eesti aladel on loendatud üle 20 000 rabalauka. Laukad on erineva kujuga, kuid väga tihti piklikud. Laugaste sügavus võib ulatuda 4–5 meetrini, enamasti on see siiski alla kahe meetri. Suuremates laugastes võib olla väikeseid saarekesi, nn laukasaari, mis lainekulutuse tõttu on ümmargused või ovaalsed. Laukasaared võivad olla ujuvad.[1]

Tänapäeval on Eesti rabades valdavad laugaste kinnikasvamise protsessid, laugaste muutumine älvesteks.[1]

Rabade kaitse ja raba kui ökosüsteemi teenused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ökoloogilise tasakaalu säilitamise seisukohast on looduslikel turbaaladel, eriti ombrotoofsetel rabadel, oluline tähtsus orgaanilise süsiniku akumuleerijatena. Üks hektar looduslikus seisundis olevat sood akumuleerib aastas keskmiselt umbes 2 tonni süsinikdioksiidi. Tänu sellele aitavad sood leevendada tööstusettevõtetest tulenevat atmosfääri paisatavate gaaside mõju Maa kliimale ehk nn kasvuhooneefekti. Kuivendatud taimestikuta turbaalad muutuvad turba orgaanilise aine lagunemise tõttu aga ise õhku lenduva süsihappegaasi allikateks.

Rabad Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti sood

Kõik praegused Eesti rabad on kujunema hakanud pärast viimast jääaega.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Valk, U. 2005. Eesti rabad: ökoloogilis-metsanduslik uurimus. Halo Kirjastus, Tartu.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Valk, U. 1988. Eesti sood. Valgus, Tallinn.