Harilik kuusk

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib puuliigist; taimeperekonna kohta vaata artiklit Kuusk (perekond); perekonnanime kohta vaata artiklit Kuusk (perekonnanimi)

Harilik kuusk
Kuusk Keila-Paldiski raudtee lähedal
Kuusk Keila-Paldiski raudtee lähedal
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Kuusk Picea
Liik: Harilik kuusk
Ladinakeelne nimetus
Picea abies
(Linnaeus) Karsten (1881)
Picea abies.PNG
Sünonüümid
  • Abies abies (L.) Rusby (1892)
  • Abies alpestris Brügger (1886)
  • Abies cinerea Borkh. (1790)
  • Abies erythrocarpa Purk. ex Nyman (1881)
  • Abies excelsa (Lam.) Poir. (1805)
  • Abies excelsa var. communis Loudon (1838)
  • Abies excelsa var. nigra Loudon (1838)
  • Abies excelsa var. viminalis (Alstr.) Lindl. & Gordon (1850)
  • Abies excelsa var. vulgaris Willk. (1875)
  • Abies extrema Th. Fr. (1867)
  • Abies medioxima Lawson (1866)
  • Abies montana Nyman (1865)
  • Abies pectinata Gilib. (1792)
  • Abies picea Mill. (1768)
  • Abies subarctica (Schur) Nyman (1881)
  • Abies vulgaris Wender. (1851)
  • Picea abies var. alpestris (Brügger) P.A. Schmidt (1988)
  • Picea abies var. germanica Lindq. (1948)
  • Picea alpestris (Brügger) Stein (1887)
  • Picea excelsa (Lam.) Link (1841)
  • Picea excelsa var. alpestris (Brügger) Beissn. (1891)
  • Picea excelsa var. chlorocarpa Purk. (1877)
  • Picea excelsa var. erythrocarpa Purk. (1877)
  • Picea excelsa var. europaea (Tepl.) Schröt. (1898)
  • Picea excelsa var. integrisquamis Carrière (1855)
  • Picea excelsa var. nigra (Loudon) Willk. (1887)
  • Picea excelsa var. viminalis (Alstr.) Casp. (1878)
  • Picea integrisquamis (Carrière) Chiov. (1935)
  • Picea montana Schur (1851)
  • Picea obovata var. alpestris (Brügger) A. Henry (1913)
  • Picea rubra A. Dietr. (1824)
  • Picea subarctica Schur (1853)
  • Picea vulgaris Link (1830)
  • Picea vulgaris var. chlorocarpa (Purk.) Jacobasch (1882)
  • Picea vulgaris var. erythrocarpa (Purk.) Jacobasch (1882)
  • Picea vulgaris var. europaea Tepl. (1869)
  • Picea vulgaris var. viminalis (Alstr.) Casp. (1873)
  • Pinus abies L. (1753)
  • Pinus abies var. viminalis (Alstr.) Lilj. (1792)
  • Pinus abies subsp. vulgaris Voss (1913)
  • Pinus excelsa Lam. (1778)
  • Pinus picea Du Roi (1771)
  • Pinus picea var. carpatica (Loudon) Endl. (1847)
  • Pinus picea var. nigra (Loudon) Endl. (1847)
  • Pinus picea var. viminalis (Alstr.) Endl. (1847)
  • Pinus picea var. vulgaris Loudon ex Endl. (1847)
  • Pinus pyramidalis Salisb. (1796)
  • Pinus sativa Lam. (1778)
  • Pinus viminalis Alstr. (1777)[2]

Harilik kuusk (Picea abies) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Botaanilised tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuusk kasvab tavaliselt kuni 30, soodsates tingimustes 50–60 m kõrguseks[3]. Suurimad puud on kasvanud Tšehhi Sudeetides (64,5 m) ja Rumeenias (62 m)[4].

Tüvi on üldjuhul sirge ning selle läbimõõt on vanadel puudel tavaliselt kuni 1 m, Karpaatides ja Alpides kuni 1,5–2,0 (2,4) m. Kasv kestab kuni kõrge eani ja seetõttu on ka vanade puude latv terav.

Koonusjas võra algab valgusküllases kasvukohas maapinna lähedalt. Puistus alumised oksad kuivavad ruttu, kuid laasuvad halvasti. Oksad asetsevad tavaliselt horisontaalselt, tüve alumises osas ja vanematel puudel on nad rippuvad.[5]

Tüve koor[muuda | redigeeri lähteteksti]

Umbes 200-aastaste puude tüved

Noortel kuusepuudel on tüve koor punakaspruun või hall[6], sile. Umbes 35–40-aastastel puudel tüve alaosas koor lõheneb ja tekib plaatjas korp, mis veelgi vanematel (ligikaudu 100-aastastel) puudel hakkab kestendama[5]. Paksu korbaga puid esineb väga harva ning õhukese koore tõttu saavad kuused hooldusraietel sageli koore- ja tüvevigastusi. Samuti vigastavad koort põdrad, kes toituvad rohkesti 20–40-aastaste kuuskede koorest.[4] Esineb ka haruldasi tüvevorme, nt. Põlva lähistel Kiidjärvel leitud nn. krokodillikuusk - neljakandiliste köbrudega koorega kuusk.

Juurestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuse juurestik on üldjuhul maapinna lähedal ja vaid hästi vett läbilaskvates sügavates muldades moodustuvad sügavale tungivad ankurdavad juured. Maapinnalähedase juurestiku tõttu esineb harilike kuuskede hulgas sageli tormiheidet ning samuti on puud selle tõttu põuakartlikud[7]. Liigniisketel muldadel asuvad juured pealmises 20–30 cm paksuses mullakihis.[5]

Võrsed, pungad ja okkad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isasõisikud enne õitsemist

Kuuse noored võrsed on punakaspruunid või helekollakaspruunid, nõrgalt läikivad, paljad või hõredalt pruunikate karvadega kaetud. Varisenud okaste juures jääb võrse karedaks. Pungad on 5–7 mm pikad[8], pruunikad, vaiguta ja terava tipuga.[5] Õiepungad (eriti emasõite pungad) on lehepungadest mõnevõrra suuremad (pikkus kuni 8 mm). Võrsete tipupungad on ümbritsetud eri kaugustel asetsevate külgpungadega.[6] Pungade puhkemise järgi eristatakse vara- ja hiljapuhkevat vormi, puhkemise vahe on 1–2 nädalat ning varapuhkevad kuused saavad sageli hiliskülmakahjustusi.[4]

Värsked võrsed on pehmed, söödavad ja meeldiva hapuka maitsega, sest sisaldavad C-vitamiini.[7] Mõne nädala vanusena hakkavad nad puituma. Puitunud võrsed enam süüa ei kõlba.

Okkad on keskmiselt 1,3–2,5 cm pikad, tumerohelised, läikivad, kahe vaigukäiguga ning püsivad võrsetel 6–7, võra tipuosas kuni 10 aastat[3]. Saastunud õhuga piirkondades varisevad nad varem. Tipuosas rohkem valgust saavad okkad kinnituvad võrsetele radiaalselt, läbilõikes on nad rombjad ja nende tipp on terav. Vähem valgust saavad okkad asuvad võra varjatud osades ebaselgelt kahes reas, on lamedamad, pehmemad ja rohelisemad.[5]

Isasõisikud ja emasõisikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emasõisik püstiselt oksal
Valmimata käbid

Kuuse isasõisikud on 1,0–2,5 cm pikkused, moodustuvad eelmise aasta võrsete okaste vahele, on alguses ümarad ja punased, pärast tolmlemist ruljad ja kollakad, alusel ümbritsetud heleroheliste soomusjate kattelehtedega. Emasõisikud asetsevad eelmise aasta võrsete tipul, on silinderjad, püstised, helepunased või rohekad.[6][5]

Kuusk on tuultolmleja.[3]

Käbid ja seemned[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noored kuusekäbid on violetsed või rohelised, valminult helepruunid või punakaspruunid, rippuvad, pikkus 10–16 cm, läbimõõt 3–4 cm. Levila piirides väheneb käbide keskmine suurus põhja ja ida suunas, samuti on käbid väiksemad mägedes[6]. Alpides, Karpaatides ja Juura mägedes kasvaval teisendil (var. acuminata) on aga kuni 18 cm pikkused käbid.[8]

Käbide kattesoomused on väga väikesed (lühemad kui seemnesoomused) ja piklikud. Seemnesoomused on rombjad või äraspidimunajad, väljaulatuv osa on kolmnurkne või kaarjas, tavaliselt lainja või täkilise servaga, harvem ühtlaselt kaarduva sileda servaga või väikese tömbi tipuga.[6][5]

Seemned on munaja kujuga, teravneva tipuga, 4–5 mm pikad, tumepruunid, peaaegu läiketa, asetsevad paarikaupa kattesoomuste all, varustatud helepruuni, kergesti eralduva, läikiva ja kestast umbes kolm korda pikema ning helepruuni tiivaga[6]. Seemne mass on 3–9 mg[5].

Levik ja kasvukohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik kuuse levila on üsna suur. Ta kasvab Euroopa põhja-, kesk- ja idaosas. Levila ulatub põhjas igikeltsa piirini, lõunas Põhja-Kreekani ning läänes Keskmassiivini Prantsusmaal. Idapiiri on raske määratleda, kuna harilik kuusk annab hübriide siberi kuusega. Siberi kuuske peavad paljud botaanikud aga hariliku kuuse alamliigiks.[8]

Mägedes on kasvukoha maksimaalsed kõrgused järgmised: Harzi mäestikus 1000 m, Sudeetides umbes 1100 m, Karpaatides 1500 m ning Alpides kuni 2210 m.[5]

Harilikud kuused Serbia mägedes

Levila põhja- ja idaosas kasvavad kuused taluvad talvel külma kuni –52 °C. Samas on puu tundlik kevadiste hiliskülmade suhtes, eriti levila lääneosas, kus külma esineb sageli pärast pungade puhkemist. Eriti ohtlikud on hiliskülmad noortele puudele. Külmakahjustusi esineb kõige rohkem madalates kasvukohtades. Kahjustunud okkad tõmbuvad hiliskevadel pruuniks või mustaks. Metsaservadel või pärast raiet võivad lõunasuunalistel külgedel kasvavad kuused jääda õhukese koore tõttu päikesepõletusest tingitud koorepõletikku, mis põhjustab koore kuivamist ja eraldumist. Väga hea varjutaluvus võimaldab väikestel kuuskedel suuremate puude varjus kasvada, mis omakorda aitab külma- ja kuumakahjustusi vältida.[5]

Harilik kuusk kasvab mitmesugustel värsketel ja niisketel muldadel, alates saviliivmuldadest kuni raskete liivsavimuldadeni, samuti hästi lagunenud turvasmullal. Ta ei talu kuiva mulda ega madalat õhuniiskust. Mullad on kuusikutes sageli leetunud. Mahalangenud okkad lagunevad keskmiselt kolme aasta jooksul. Pikaajaline lagunemine soodustab toorhuumuse teket, mis omakorda soodustab leetumist ja mullatingimuste halvenemist. Seisva veega küllastunud muldades kasvab kuusk halvasti, kuna seal pole tema jaoks piisavalt hapnikku. Allikate ja ojade kallastel aga kasvab kuusk üsna hästi tänu vee liikumisele. Kuivadel muldadel ja rabades tõrjub harilik mänd ta puistust välja[7], seevastu viljakamatel ja parasniisketel muldadel tõrjub kuusk omakorda männi välja. Harilik kuusk kasvab Eestis tavaliselt segametsades koos arukasega, hariliku haavaga, hariliku männiga jt. Puhtkuusikuid on tekkinud peamiselt kultiveerimise või hooldusraiete tulemusena.[5]

Eluiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dalarna läänist leitud puu

Harilik kuusk elab soodsates tingimustes kuni 250, harva 400–500 aasta vanuseks[5][3]. 2004. aastal leiti aga Rootsi Dalarna läänist madal kuusk, kelle juurestiku vanuseks määrati radiosüsiniku meetodil 9550 aastat. Puu kasvab 910 m kõrgusel merepinnast, tema kõrgus on ligi 4 m ning selle maapealse osa vanuseks loetakse umbes 600 aastat. Juurestiku pikaealisuse tagab võime endale ikka ja jälle uus tüvi kasvatada.[9]

Paljunemine ja kasv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik kuusk on ühekojaline taim ja paljuneb peamiselt seemnetega. Samas suudab ta ka vegetatiivselt paljuneda alumiste okste juurdumisega[3]. Käbikandvus algab väga valgusküllases kasvukohas 20–30 aasta, puistus 30–50 aasta vanuselt.[6]

Kuusk suudab paljuneda ka nii, et kohtadesse, kus juurestik ulatub maapinnale, kasvavad maapinnale ulatuvate juurte otsa oksad. Niimoodi võib maapind soodsates tingimustes olla kaetud mitte rohu, vaid maapinnast välja kasvavate okstega.

20 päeva vanune seemik
Seeme

Soodsatel tingimustel võivad üksikud käbid tekkida 15 aasta vanustele puudele. Seemnete idanevus on üldjuhul üsna kõrge ja säilib 4–5 aastat (idanevusprotsent väheneb järk-järgult).[10]

Tolmlemine toimub levila lõunaosas aprilli lõpus või mai alguses, Eestis tavaliselt mais ja levila põhjaosas juuni teises pooles. Seemned valmivad sama aasta septembris-oktoobris, levila põhjaosas aga võivad külmal aastal üldse mitte valmida. Seemnete varisemine algab märtsis-aprillis ja kestab kuni sügiseni. Eestis ja meie lähipiirkondades variseb kõige rohkem seemneid mais. Head seemneaastad esinevad 4–5 aasta järel, heades kasvutingimustes sagedamini kui halvemates. Väga headel seemneaastatel võib kuuse puhtpuistu toota 90–158 kg seemneid ühe hektari kohta. Kuuseseemned on taigas oluliseks toiduallikaks valgejänestele, kuuse-käbilindudele ja rähnidele. Valmivate seemnete hulka võivad oluliselt vähendada mitmesugused käbisid ja seemneid kahjustavad kahjurputukad.[10]

Tõusmed tärkavad 3–4 nädalat pärast idanemist ja neil on 8–9 (harva ka 10) idulehte. Noores eas (esimesed 10–15 aastat) on puude kasvukiirus üsna madal. 3 aasta vanused seemikud on umbes 20 cm kõrgused. Puude juurdekasvu kiirus on kõige suurem 15–25 (35) aastastel puudel, küündides soodsates tingimustes 70–100 cm aasta kohta. Üle 100-aastaste puude juurdekasv väheneb oluliselt.[5]

Koht ökosüsteemis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Orav kuusepuul

Kuusk on tähtis toiduobjekt paljudele loomadele. Tema seemneid söövad rähnid ja käbilinnud, oravad ja hiired. Noored kuusekasvud on hea C-vitamiini allikas.[3]

Paljudele linnuliikidele, samuti oravatele on kuusk pesapuuks, sest tiheda võra sisse saab pesa hästi ära peita, et vaenlased seda ei märkaks.[3]

Kuuse juured elavad sümbioosis kuuseriisikaga, moodustades mükoriisa[3]. Seeneniidid aitavad kuusel mullast vett kätte saada.[7]

Kuuse koori kahjustavad üraskid, sügavamale puidu sisse teevad oma käike siklaste vastsed. Kuusel on palju parasiitseid seeni, näiteks juurepess, kännupess ja kuusetaelik.[3]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku kuuse puit
Harilik kuusk jõulupuuna
Picea abies

Hariliku kuuse puit on peaaegu valge, helekollaka varjundiga, nõrgalt läikiv, kerge, pehme, hästi lõhestatav, keskmiste mehaaniliste omadustega, milles jääb alla hariliku männi puidule. Lülipuit ja maltspuit on sama tooniga. Aeglaselt kasvanud puude puit on roosakas. Aastaringi sügisene tumedam osa on kevadisest heledamast osast selgelt eristatav. Puukoor sisaldab 5–17% parkaineid. Seemned sisaldavad kuni 30% õli, mida kasutati varem lakkide tootmisel. Koorest ja kändudest toodeti vaiku ja tõrva. Okkad sisaldavad A- ja C-vitamiini ning okastest toodetud jahu saab kasutada loomasöödana.[6]

Kuusepuidus on keskmiselt 1,7% vaiku ja sellel on keskmised säilivusomadused. Välistingimustes maapinnaga kontaktis olev puit säilib keskmiselt 4–5 aastat, lageda taeva all olev puit 55 (40–75) aastat ja varjualuses olev puit 60 (50–75) aastat.[11]

Puidus on rohkesti oksakohti, samuti lõheneb ja kõmmeldub kuusepuit kergemini kui männipuit. Sellepärast on ta ehitusmaterjalina männist viletsam[7]. Samas pole ta nii vaigune ega lase vett läbi, mistõttu oksavabast kuusepuidust valmistatakse veenõusid.

Puidu mehaanilised omadused
Puidu niiskusesisaldus 12%[12]
Omadus Väärtus
Tihedus 465 kg/m³
Elastsusmoodul 9690 MPa
Paindetugevus 74,5 MPa
Survetugevus, pikikiudu 45,2 MPa

Puitu kasutatakse laialdaselt ehitusmaterjalina, sellest valmistatakse tselluloosi, saematerjali, vineeri, mööblit, vaate, poste, voodrilaudu, uksi ja aknaid, põrandaid jms. Ühtlaste aastaringide tõttu on ta oluline toormaterjal muusikariistade tööstuses, seda kasutatakse näiteks kannelde, viiulite, kõlalaudade jms valmistamisel[7]. Kuusk on ka väga populaarne jõulupuu (eelkõige Põhja-Euroopas), kuigi tema okkad püsivad võrsetel vähem aega kui nulgudel. Küttepuuna pole kuusk eriti kõrgelt hinnatud.[6][13]

Harilik kuusk on väga populaarne aedades ja parkides kasvatatav ilupuu. Ulatusliku levila tõttu on tal üle 100 kultivari. Puud taluvad hästi kärpimist, mistõttu harilikku kuuske kasutatakse sageli hekitaimena[7]. Peale selle kasvatatakse puid tuule- ja tuisutõkete loomisel, eriti maanteede ja raudteede ääres. Linnades ja tööstuspiirkondades pole hariliku kuuse kasvatamine kuigi perspektiivikas, sest ta talub halvasti tahma ja heitgaase.[5]

Kuusk sobib hästi bonsai tegemiseks.[14]

Harilik kuusk Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metsa, kus kuusk on arvukaim puuliik, nimetatakse kuusikuks. Eestis on kuusk ja mänd kõige olulisemad tarbepuud. Jõulupuuna seati kuusk esmakordselt Tallinna turuplatsile üles juba 1441, kodudes sai see tavaks 1860.–70. aastatel.[4]

Harilik kuusk on Eesti ainus looduslik kuuseliik ning leviku järgi männi ja kase järel kolmas puuliik meie metsades. Kuusikud katavad 16,8% Eesti metsamaadest ja kuuse kogutagavara osakaal meie metsades on 23,5% (2007. aasta andmed). Kõige suurem on kuusikute osakaal Järva maakonnas (29,5%), järgnevad Lääne-Viru maakond (29,4%) ja Võru maakond (24,0%).[15]

Eesti kõrgeim harilik kuusk kasvab Tartu maakonnas Järvselja metskonnas. Selle kõrguseks mõõdeti 24. augustil 2007 44,1 m[16]. Eestis kasvavad kuused tavaliselt kuni 30 m, maksimaalselt kuni 52 m kõrguseks[4].

Eesti jämedaim kuusk – Punde puntrakuusk – kasvab Võrumaal Punde järve ääres. 2005. aastal mõõdeti puu ümbermõõduks rinna kõrguselt 4,0 m, mis teeb läbimõõduks ca 1,27 m. Allpool rinnakõrgust hargnevatest kuuskedest on jämedaim Valgamaal kasvav Tsuura kuusk, kelle ümbermõõt on 4,32 m (0,8 m kõrguselt).[17]

Eestis on kuusk tavaline metsapuu. Ta on nõudlik mullaviljakuse suhtes, tundlik kevadiste hiliskülmade suhtes ja üsna põuatundlik. Kuusk talub varju ja endale soodsa pinnasega kasvukohtades tõrjub ta välja teisi puuliike. Kuusest veel varjutaluvam puuliik Eestis on jugapuu. Talvede suhtes on kuusk väga külmakindel.[3]

Kuuse levinud rahvapärased nimetused on kuus, kuusepuu ja nõglapuu.[3]

Eesti kuusikute andmeid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik kuusk Keilas Tammiku tee ääres.
Kuusikute osakaal boniteediklassides[15]
Boniteediklass Ia I II III IV V Va
Osakaal 15,5% 38,3% 31,8% 11,7% 2,3% 0,3% 0,1%
Kuusikud metsatüüpides[15]
Metsatüüp Kuusikute
pindala
Kuusikute osakaal
metsatüübi pindalast
Osakaal kuusikute
kogupindalast
Metsatüübi osakaal
metsade kogupindalast
Laanemetsad 1528 km² 33,7% 41,2% 20,5%
Palumetsad 1003 km² 19,2% 27,0% 23,5%
Kõdusoometsad 372 km² 11,6% 10,0% 14,5%
Soovikumetsad 360 km² 9,0% 9,7% 18,0%
Salumetsad 301 km² 13,1% 8,1% 10,4%
Loometsad 110 km² 17,1% 3,0% 2,9%
Rohusoometsad 15 km² 2,4% 0,4% 2,9%
Samblasoometsad 11 km² 0,9% 0,3% 5,4%
Rabastuvad metsad 10 km² 5,7% 0,3% 0,8%
Puistangute metsad 3 km² 2,2% 0,1% 0,6%
Nõmmemetsad 0 km² 0,5%

Eesti pärisnimed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on hariliku kuuse nimetusest moodustatud perekonna- ja kohanimesid. Kuusk on üsna levinud perekonnanimi.

Haigused ja kahjurputukad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Söögiseenena tuntud külmaseened tekitavad juuremädanikku
Üraskite ründe tõttu kuivanud puud

Seenhaigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seenhaigustest tekitab kuuskedele kõige suuremat kahju kuuse-juurepess, mida tekitab seen Heterobasidion parviporum. Haigusesse nakatunud puud jäävad kiratsema või hukkuvad. Nakatuda võivad puud igas vanuses. Kui männil kahjustab juurepess vaid juuri, siis kuusel levib südamemädanik juurekaelast ülespoole tüvesse. Haigestunud puudel esineb vaigujooks juurekaela piirkonnas. Vanematel puudel võib märgata tüve alumise osa mädanikust tingitud jämenemist. Nakatumine toimub vahetult vigastatud juurte või tüve kaudu või kändude vahendusel. Kännust juurtesse levinud seen nakatab naaberpuid juurte kaudu. Haiguse levikut soodustavad suvised raied, pidevad hooldusraied ja tihedamad okaspuupuistud.[18]

Söögiseentena tuntud külmaseened (Armillaria spp.) tekitavad samuti juure- ja tüvemädanikku. Haiguse tunnusteks on rohke vaigujooks juurtel ja tüvel. Mädanevate juurte tõttu nõrgenenud puud ründavad kahjurputukad, põhjustades puu hukkumist. Külmaseened levivad sageli keskealistes ja vanemates kuusikutes.[18]

Epideemiliste puhangutena esinev okaspuu-võrsevähk, mida tekitavad seened Gremmeniella abietina ja Ascocalyx abietina, kahjustab kuuskede võrsete koorealuseid kudesid, mille tagajärjel võrse kuivab koos pungadega.[18]

Kahjurputukad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juureüraskid (Hylastes spp.) kahjustavad noorte kuuskede juurekaela ja peajuure kambiumi ning tihti ulatuvad kahjustused puitu. Suurimat kahju tekitavad kuusikutes aga need ürasklased, kes uuristavad käike koores või puidus. Kuusel esinevad peamiselt kuuse-kooreürask (Ips typographus), harkkidane kooreürask (Ips auplicatus), väike-kooreürask (Ips amitinus), harilik võraürask (Pityogenes chalcographus), niineüraskid (Polygraphus spp.) jt. Eesti kuusikutes on nendest kõige sagedasem ja tavalisem kuuse-kooreürask, keda esineb eriti rohkelt põuastel aastatel või põlengutes ja tormis kahjustunud metsades.[18]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Farjon, A. (2013). "Picea abies." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2013.
  2. Conifer database: Picea abies var. abies. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist. Kasutatud 10.05.2010. (inglise)
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 "Harilik kuusk" bio.edu.ee
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004
  5. 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 6,8 V. Hainla, U. Valk. "Eestis kasvavad kuused", Tartu, 1961
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 "Harilik kuusk" bio.edu.ee
  8. 8,0 8,1 8,2 "Picea abies". www.conifers.org. Kasutatud 07.11.2010. (inglise)
  9. "Dalarna Spruce In Sweden Is World's Oldest Living Tree". www.science20.com. Kasutatud 07.11.2010. (inglise)
  10. 10,0 10,1 Шиманюк А.П. "Дендрология", Москва: Лесная промышленность, 1974
  11. Andreas Bergstedt, Christian Lyck. "Larch wood – a literature review". (ISBN 978-87-7903-337-5). Forest & Landscape Working Papers, 2007. Hørsholm: University of Copenhagen. (PDF) Kasutatud 09.11.2010. (inglise)
  12. Jozef Kúdela, Stanislav Kurjatko. "Wood structure and properties '02", Arbora Publishers, 2003. ISBN 8096708899.
  13. "Mets toidab". (Õppematerjal koolidele). www.biogeoliit.ee, 2008. Eesti Metsatööstuse Liit. (PDF) Kasutatud 10.11.2010.
  14. "Picea abies". www.makebonsai.com. Kasutatud 15.06.2011. (inglise)
  15. 15,0 15,1 15,2 "Aastaraamat mets 2008". www.keskkonnainfo.ee. Keskkonnaministeerium. (PDF) Kasutatud 10.11.2010.
  16. "Loodi rekordlehis võidutses vaid mõne nädala". www.sakala.ajaleht.ee. Kasutatud 8.05.2010.
  17. "Võrumaa, põlispuude kuningriik". www.loodusajakiri.ee. Kasutatud 15.06.2011.
  18. 18,0 18,1 18,2 18,3 Ivar Sibul. "Metsakahjustused ja nende ennetamine". (ISBN -10 9985-816-99-4). 2006. Eesti Maaülikooli avatud ülikool. (PDF) Kasutatud 07.11.2010.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]