Ants Lauter

Allikas: Vikipeedia

Ants Lauter (5. juuli 1894 Veski küla, Velise vald30. oktoober 1973 Tallinn) oli eesti näitleja, lavastaja, teatrijuht ja pedagoog.

Elutee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lapsepõlv ja koolitee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ants Lauter sündis Velise vallas Veski külas. Vennad Jüri, Kustas, Mihkel ja õde Anu olid kõik Hansuks ristitud vennast vanemad ning kooli lõpetanud, kui viimane 7-aastaselt 1901. aastal alles õpinguid alustas. Esimene kool oli vallakool. Vend Mihkel oli Päärdus kooliõpetajaks ning Ants käis algul seal. Aasta pärast viidi vend üle Velisele, Ants järgnes. Vallakooli aeg lõppes Antsul Valgus, sest vend määrati vahepeal sinna.

Isa Mihkel, vallavanema ametit pidav hoolas mees soovis, et Antsust saaks kantseleiametnik. Haridustee jätkus Järvakandi ministeeriumikoolis. Ants oli siis 11-aastane. Väikest Lauterit huvitasid madrused ja püssid. Lemmikraamatuteks olid Eduard BornhöheTasuja“ ja „Villu võitlused“. Esimene etteastumine oli kooliaktusel Krõlovi valmiga „Demjani kalasupp“.

Teatrit nägi noor Lauter esmakordselt Raikkülas piduõhtul, kus mängiti Rutoffi „Vastu vett“, talle tundus kõik nähtu kirjeldamatult ilusana. 1909. aastal läks Ants haridusteed jätkama Tallinnasse Narusbeki kooli. Õppemaks oli kõrge ning isa tegi suuri pingutusi, et Antsu õpingute eest maksta. Tallinnasse jõudes hakkas ta ka kohe aktiivselt "Estonia" teatrit külastama ja viis end kurssi "Estonia" trupiga. Imetles ja vaimustus teatrist. Imetlusest meeletuna jälitas ta sageli näitlejaid. Tallinnas tekkis tal vastupandamatu soov ka ise näidelda.

1911. aastal lõpetas ta kooli ning temast sai kontoriametnik Mayeri vabrikus. Lauteri töökaaslased tegid vabal ajal „teatrit“ tolleaegses antvärkide klubis "Gewerbevereinis". Ka Ants esines mitmetel õhtutel lauldes ja tekste esitades. Esinemisisu kasvas ja "Estonia" kiskus võimsa magnetina.

1913. aastal tegid Antsu kaks venda proove Mändmetsa „Nelja päevaga“. Neist vanem – Kustas, Saue vallakirjutaja ja näiteringi hing, kutsus ka Antsu kaasa lööma. Lavastus valmis ning seda etendati ka väljaspool Sauet. Ühel külalisetendusel Kohilas sattusid etendust vaatama Karl Jungholz ja Theodor Altermann, kes otsisid just sel hetkel noort inimest, kes neile "Estoniasse" tööle sobiks. Antsul polnud nende arvates väga vigagi ning nõnda kirjutasid kaks teatrisuurmeest Paul Pinnale ning pakkusid Antsule võimalust tulla senise 48-rublase kontorikuupalga asemel 35-rublase teatrikuupalgaga „Estoniasse“ näitlejaks ja inspitsendiks. Ants oli kõhklematult nõus. Siit algas Ants Lauteri teatritee, 1913. aastal, 19-aastaselt.[1]

Teatritee algusaastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

1913. aasta sügisel avati "Estonia" uus maja Shakespeare’i „Hamletiga“. Ants oli seal Fortinbrasi rollis. Karl Jungholz kutsus Antsu enda juurde koju, et talle lavalist liikumist ja kõnet õpetada. Ants meenutas oma esimest etendust naljatlevalt hirmutundega.

Pärast Fortinbrasi mängis ta terves reas väiksemates osades. Pinna püüdis temast välja lihvida maapoisikohmakust. Talle endale jäi esimesest hooajast kõige paremini meelde C. Rossleri „Viis frankfurtlast“. Esimest korda mängis ta siin koos Erna Villmeriga. Samuti sai nooruk siin esimest korda lilli ja oli sellest ehmunud ja meelitatud.

Hooaja lõpul, 1914. aasta kevadel lagunes „Estonia“ trupp. Karl Jungholz läks Pärnusse, Paul Pinna Nižni Novgorodi operetiteatrisse. Altermanni haigus, mille tunnused olid ilmnenud juba „Hamletis“, muutus raskemaks. Altermann kirjutas Lauterile, et see Jungholziga Pärnusse ei läheks ning tunnistas ta oma järglaseks. Lauter sai üha suuremaid rolle ning Altermann tegi temaga eraproove. [1]

Sõja-aegne teatritegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1915. aasta algul Ants mobiliseeriti. Rindel sai Lauter aga gaasimürgituse ning pärast paranemist viidi ta üle tagavarapolku Novgorodi. Polgul oli oma teater, mis andis 2–3 korda nädalas etendusi. Ants tegi seal kaasa kuni teenistusest vabanemiseni 1917. sügiseni. Sealt edasi sai temast Novgorodi Linnateatri näitleja, kus ta oli 1918. aasta augustini. Venemaal olles õppis ta palju ning omandas teistsugust näitlemisviisi kui „Estonias“. Tal olid kolleegideks suured eeskujud, Venemaa tippnäitlejad. Tuli mängida väheste proovidega palju ja laiahaardeliselt.

1918. aasta augustis jõudis Lauter tagasi Eestisse. Jungholz võttis ta vastu avasüli, kuid Venemaal rooduülemana teeninud Lauter oli karjumiste ja käsklustega oma hääle rikkunud.[1]

Eestis tagasi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kümne hooaja kestel, 1918. aasta sügisest 1928. aasta sügiseni valmis Lauteril sadakond rolli, enamus peaosad. Naasnud Venemaalt hakkas ta ka kohe lavastama. Ta oli algaja, kuid sellegipoolest lavastas meeletu tempoga – kümne aasta vältel ligi 80 tükki. See oli rohkem kui pool repertuaarist. Ta mängis kaasa Vene Draamateatri etendustes, lavastas Pärnu „Endlas“ ja Draamastuudios, tõlkis näidendeid. Aru saanud, et võimed jäävad tehniliste vajakajäämiste taha pidama, hakkas Ants võtma hääleseade tunde, tegi sporti, võimles, käis liikumistundides. Häält ta tagasi siiski ei saanud, kuid omandas oskuse rikutud häält kasutada.

1920 ning 1923 külastas Lauter Lääne-Euroopa teatrilinnu – Berliini, Viini, Prahat, Leipzigi ning kogus sealt innukalt tähelepanekuid ja oskusi. Proovis seejärel ka eesti teatris moodsat välismaal nähtud mängulaadi rakendada. Ekspressionistlikele katsetustele oli kõrgpunktiks 1924. aastal lavastatud Tolleri „Masinahävitajad“, mille kriitikud esile tõid kui leidlikku, huvitavat, senist taset ületavat saavutust lavastajatöö kallal.

1923. aasta sügisel lavastas Karl Jungholz „Hamleti“ ning seekord mängis Ants Lauter selles nimiosa – Hamletit. Fortinbrasist oli saanud Hamlet. Teatrisse tööle astumisest oli möödunud 10 aastat. Selja taga oli tublisti üle 100 rolli.

1925. aastal, pärast Karl Jungholzi surma, sai Lauterist viimase järglane – "Estonia" draamatrupi juht.

Lavakunstnikuks kujunemise juurde mahtusid ka mõttevahetused Stanislavski teemadel Erna Villmeriga. 1928. aasta sügisel sõitis Lauter koos Erna Villmeri, Liina Reimani ja Betti Kuuskemaaga Moskvasse Kunstiteatri 30-aastasele juubelile. Seal kohtus ta esmakordselt Stanislavskiga[1]

Lavaliselt täiskasvanuks saamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kolmekümnendail oli üle poolte näidendeist Lauteri lavastada. Temast sai ka õppejõud Eesti Teatrikoolis. Suur osa Lauteri erialases arengus oli õppereisidel. Ta külastas 1928. ja 1937. aastal Saksamaad, 1934. aastal Nõukogude Liitu, 1929. aastal Poolat, 1937. aastal Rootsit, Norrat, Taanit ja Inglismaad. Peaaegu terve hooaja – 1928/29 – viibis ta Berliinis, kus nägi väga täpset ja süstematiseeritud, lausa matemaatilise täpsusega teatrit. Lauter pidas parimaks välismaa teatriks Poola teatrit, kuna ütles, et poola näitlejad omavad slaavi tõugu teatriverd ja täiendavad seda prantslastelt laenatud peene maitse ja vormiga.

Välismaareisidelt naasnud, oli Lauteri stiil välises kokkuhoidlikum, täpsem ja näidendi mõttele rohkem avarust andev. 1937. aastal jõudis Eesti teatrisse ingliskeelne väljaanne Stanislavski raamatust „Näitleja töö iseendaga“. Lauter tõlkis õhinaga olulisima ning viis selle kohe oma näitlejatele lugeda.

Näitlejana mängis Lauter kolmekümnendail aastail kõige mitmekesisemaid osi, talupoegadest ärimeesteni, advokaate, sõjamehi, arste – rumalaid, arukaid, õilsaid, alatuid, noori, vanu.

1939. aastal polnud Lauter enam draamatrupi juht. Ka lavastajatöö koormus oli muutunud ülejõukäivaks ning ta jätkas näitlejana. Hooajal 1940/41 ei lavastanud ta ühtki lavastust. 1941. aastal mobiliseeriti Ants Lauter ja viidi Ivdelisse sovhoosi. Seal pidi ta tegema kõikvõimalikke põllutöid. Paul Pinnal, kes oli samuti mobiliseeritud, olid peas keerlemas aga teatrimõtted ning mõne aja pärast kutsutigi ta Nõukogude Eesti valitsuse poolt Tšeljabinski Eesti Kunstiansambleid organiseerima. Trupiga käidi esinemas sõjarühmadele ja laskurdiviisidele.

Ajapikku liikus rinne aina rohkem ja rohkem läände ning mõne aja pärast oligi draamatrupp oma esinemistega juba Narvas ja Võrus. Jõuti tagasi Eestisse, kus leiti eest Estonia kahjustatud teatrimaja. Lauter oli üks eestvedajatest, kes teatrit taas üles ehitama hakkasid. Loometöö jätkus samal ajal aga teistes ruumides. Lauter asus kohe lavastama. Väljapaistvamad neist: A. TšehhoviKolm õde“ ja A. Jakobsoni „Kaks leeri“.

1947. aastal sai Ants Lauter kui instituudi lavakunsti kateedri õppejõud professori nimetuse. 1947. ja 1948. aastal pälvis Lauter Nõukogude Eesti preemia 1948. aasta suvel anti Lauterile NSV Liidu rahvakunstniku nimetus. 1949. aasta kevadel liideti Estonia draamatrupp Tallinna Riikliku Draamateatri omaga, mille peanäitejuhiks sai Ants Lauter. Ühel traagilisel koosolekul pidi ta aga selle ameti maha panema ning temast sai 1951. aastal Vanemuise näitleja ja lavastaja. Vanemuises töötas ta koos Epp Kaidu, A. Poljakoviga ja Kaarel Irdiga. 1952. aastal pälvis Ants Lauter Stalini preemia ning 1956. aastal Lenini ordeni. 1958. aasta suvest sai Ants Lauter „Estonia“ direktoriks ning 1959. a. jäi Ants Lauter pensionile. Aastatel 19601962 töötas Lauter veel Estonia kunstilise konsultandina. Ka elu lõpuaastatel tegutses ta oma koostatud päevaplaani järgi ning arvas sinna valudest ja nõrkusest hoolimata isegi suplemise. Lauter suri 79-aastasena 30. oktoobril 1973 Tallinnas. [1]

Eesti Teatriliit annab aastast 1975 välja temanimelist noore näitleja ja noore lavastaja preemiat.

Ants Lauterist on ilmunud tema mälestuste ja artiklite kogumikud „Käidud teedelt“ (I 1979, II 1982).

Temast on film „Mõistus, tahe, töö ja Lauter“ (1963, ETF).

Erna Villmer Ants Lauterist[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Pärast Venemaalt tulekut (1918. aastal) oli Ants tavaline provintslik edev ja täispuhutud asjaarmastaja, nagu neid oli küllalt noorte näitlejate hulgas. Pikapeale muutus Lauteri mäng loomulikumaks ja tasasemaks. Ta arenes oma töö, aastate ja elu mõjul.

Lauter lõi oma kujud spontaanselt. Nagu välgu sähvatusel leidis ta proovil oma kuju. Meie kõik imetlesime sellist kiiret protsessi. Lauter raputas otsekui varrukast oma karakterosi. Ta liikus sealjuures välistel karakterjoontel ja oli selles võrratu. See looming ei jäänud ainult välistesse joontesse – elustav veri voolas muidugi ande-südamest, närvitsentrumist. Kui ütelda piltlikult – Lauter oli veepealne aurik, mina allveelaev.

Partnerina oli Lauter mulle seda, mis instrumentaalkunstnikule hea mänguriist. Kui partner reageerib õiges suunas, kui tema elamuste ja mõtete helid vastavad sinu helidele, on kerge luua. Iga mu sõna või tunne-mõte leidis õige vastukaja. [1]

Lauter oli lavastajana kõigepealt täpne, lausa matemaatiline. Lava oli tema režiiraamatus nagu malelaud, mille ruutudes liikusid malendid. Kui mõnel neist oli võõrastus sellise viisi vastu ja hakkas liikuma oma tahtmist mööda, siis oli Lauter painduv küllalt, et nõustuda, kui selline muutus oli põhjendatud, esile kutsutud näitleja inspiratsioonist. Kuid ta märkis selle muutuse kohe oma režiiraamatusse, et juba järgmisel proovil seda vajaduse korral meelde tuletada“.[1]

Ants Lauteri mõtteid[muuda | redigeeri lähteteksti]

„Päev, millal inimene midagi uut ei õpi, on kaotatud päev. Väljendugu see uus teadmiste, oskuste või lihtsalt uute muljete juurdesaamise näol.“[1]

„Näitejuht peab olema kasvataja, kes peab juhtima näitlejate tähelepanu sellele, et ta oma võimete piirides annaks enesest maksimumi – ja et ta ei piirduks ainult oma osa lihtsa „ärategemisega“. Meil on tarvis lahti saada hurraatava asjaarmastaja vaimust, mis pole kooskõlas kutselise teatri süsteemiga, ning kohusetundliku tööga tuua esile oma annet. Seda olen nõudnud niihästi eneselt kui ka teistelt. Peaaegu kõik meie näitlejad on autodidaktilised leiutajad üksteise najal.“[1]

„Näitleja peab looma elust. Järelikult peab ta eluga kokku puutuma. Elu ei lakka hetkekski. Ka näitleja loomingulised tähelepanekud peavad kestma vahet pidamata. Igal hetkel, kus ta silmad ja kõrvad on lahti. Igal hetkel peab ta olema erk ja tähelepanelik. Nii ümbruse kui ka iseenda suhtes. Ainult sel teel saab ta lavalgi anda täisverelisi inimesi: kõige mustemaski südames oma päikesetera ja kõige õilsamaski hinges oma terakese musta.“[1]

„Meisterlikkus nõuab meistrilt pingelist ja vahetpidamatut tööd enda kallal. Algul selleks et üldse meistriks saada, pärast – et meistriks jääda. Anne üksi ei tee veel meistriks. Lihvimata teemant pole veel briljant. Kuid tehtud briljandiks, ta jääbki selleks. Anne aga nõuab pidevat hoolt ja arendamist. Muidu ta roostub ja muutub muuseumlikuks väärtuseks.“[1]

Elu- ja töökäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

1911 lõpetas Tallinna kaubanduskooli.

1913 alustas teatritegevust "Estonias" inspitsendina ja näitlejana,

Võttis lipnikuna osa Esimesest maailmasõjast

19161918 mängis Novgorodi teatris.

19181926 Estonia draamajuht

19261927Endla“ lavastaja ja näitleja.

19271941 Estonia draamajuht

1941 Mobiliseeriti reservohvitserina Punaarmeesse

1942 osales ERKA asutamises

1944 juhtis ERKA draamatruppi

19441949 „Estonia“ peanäitejuht

1949 Draamateatri peanäitejuht

19501951 näitleja Draamateatris

19511958 „Vanemuise“ näitleja ja lavastaja

19531955 Vanemuise kunstiline juht

19581959 „Estonia direktor

19601962 „Estonia“ kunstiline konsultant.

19381941 Tallinna Konservatooriumi Lavakunstikooli õppejõud

19461950 Eesti Riikliku Teatriinstituudi lavapraktikaõppejõud (aastast 1947 prof., tagandati ebaseaduslikult 1950)

19451950 ja 19691973 ETÜ juhatuse esimees.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oli abielus 19171925 Maria Merjanskajaga (kelle isa oli näitleja Nil Merjanski), 19281949 Erna Villmeriga ja 1949. aastast Heli Viisimaaga.[2]

Lavastused ja rollid[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Estonias"[muuda | redigeeri lähteteksti]

1913

1914

1915

1918

  • Piibeleht (E. Vilde „Pisuhänd“) 4. IX.
  • Cleaver (John Galsworthy „Justiits“) 17. IX.
  • Neznamov (Ostrovski „Süüta süüdlased“) 8. X.
  • Felicien Bedarride (P. Gavault’ „Väike kompvekiplika“) 5. XI.
  • Gustaw Kundke (C. Viebigi „Preili Freschbolzen“. Mängiti koos sama autori näidendiga „Võitlus mehe pärast“) 12. XI.
  • Hlestakov (Nikolai Gogoli „Revident“) 3. XII.
  • Kählmann (August Kitzbergi „Enne kukke ja koitu“) 10. XII.

Lavastused

  • „Süüta süüdlased“. „Väike kompvekiplika“. „Revident“.

1919

Lavastused

  • „Kuradi õpipoiss“.
  • C. Rössleri, L. Helleri „Tugitoolis“ 18. III.
  • „Suur Galeotto“.
  • A. Tšehhovi „Kirsiaed“ 23. IX.
  • „Ülem elu“.
  • „Sõber Teddy“.

1920

Lavastused

  • „Romaan“.
  • „Naiskurat“.
  • M. Glassi „Potaš ja Perlmutter“ 4. V.
  • „Juudaskell“.
  • „Menagerie“.
  • „Quo vadis?“.

1921

Lavastused

  • „Revolutsiooni pulm“.
  • „Monna Vanna“.
  • „Kirikumõisa komöödia“.
  • „Raamatukoguhoidja“.
  • „Figaro pulm“.
  • „Navarra Henrik“.

1922

Lavastused

  • „Waleni pulm“.
  • „Mängupõrgu“.
  • T. Impekoweni ja C. Matherni järgi H. Raudsepp – 28. II. „Tsaarinna“
  • „Sabiini naiste röövimine“.
  • „Eesli vari“.
  • „Too, kes saab kõrvahoope“.

1923

Lavastused

  • „Võrratu avantüür“.
  • „Danton“.
  • „Revolutsiooni pulm“.
  • Moliere’i „Ihnus“ 2. X.

1924

Lavastused

  • E. Tolleri „Masinahävitajad“ 22. I.
  • H. Raudsepa „Demobiliseeritud perekonnaisa“ 19. II.
  • „Othello“.
  • M. Glassi „Potaš ja Perlmutter“.
  • „Luik“.
  • „Juudit“.
  • T. Rittneri „Hundid ööl“ 7. X. „Röövlid“.

1925

  • Advokaat Kurt Westfal (L. Fulda „Kadunud tütar“) 4. I.
  • Crichton (J. M. Barrie „Imetlusväärne Crichton“) 20. I.
  • Harry Domin (K. Capeki „R. U. R.“) 17. II.
  • Simo Affleck (Hurt) (E. Leino „Simo Hurt“) 26. II.
  • Leo Saalep (E. Vilde „Tabamata ime“) 10. III.
  • Dr. Max Barren (S. Garricku „Daam lahutuspõhjusega“) 31. III. (mänginud suvel külalisena ka kuressaare teatris.)
  • Balthasar („Tuvikene pihus“), herra Tittori („Koer ajus“) – C. Goetzi „Menagerie“ 28. IV.
  • Alonso Enriques (L. Lunzi „Lindprii“) 8. IX.
  • Johanees Pomarius (C. P. v. Rossemi „Pomarius“) 22. IX.
  • Narkas (L. Haarla „Hanuumani tütar“) 8. X.
  • Rahvasaadik. Mees. (F. Molnari „Punane veski“) 27. X.
  • Hans (L. Koidula „Saaremaa onupoeg“) 20. XI.
  • Jaan Jalakas (A. Kitzbergi „Püve talus“) 22. XI.
  • Maurice, lavakirjanik (A. Strindbergi „Patt“) 15. XII.

Lavastused

  • „Imetlusväärne Crichton“.
  • „Daam lahutuspõhjusega“.
  • „Menagerie“ ja P. Merimee „Viimse jumalaarmu tõld“ 28. IV.
  • „Lindprii“.
  • „Punane veski“.
  • J. M. Barrie „Kvaliteedi tänav“ 12. XI.
  • „Püve talus“ (lõpetas pärast K. Jungholzi [Noorleini] surma lavastuse).

1926

  • Konrad („Mõrtsukas“), Lord („Muinasjutt“) – C. Goetzi lühinäidendite õhtu 12. III.
  • Janos (F. Molnari „Punane veski“) 27. I (hakkas mängima hiljem).
  • Baron Thomas Hoxton (J. Galsworthy „Inimsõber“) 2. II.
  • Simson (H. Raudsepa „Kohtumõistja Simson“) 24. II.
  • Seenetreial (H. Raudsepa „Ameerika Kristus“) 10. III.
  • James Ellison (F. Arnoldi, E. Bachi „Vana Aadam“) 17. IV.

Lavastused

  • „Inimsõber“.
  • „Vana Aadam“.
  • H. Rudsepa „Demobiliseeritud perekonnaisa“ (draamatrupi tuluõhtuks) 16. V.
  • Osad „Endlas“:
  • Karl Moor (F. Schilleri „Röövlid“) 15. IX.
  • Balthasar („Tuvikene pihus“), herra Tittori („Koer ajus“) – C. Goetzi „Menagerie“ 18. IX. (Lauter mängis esietendusel).
  • Hamlet (W. Shakespeare’i „Hamlet“) 20. XI.

Osad ja lavastused „Endlas“[muuda | redigeeri lähteteksti]

1926

  • „Röövlid“ (ka dekoratsioonieskiisid. Teostas A. Möldroo.).
  • „Menagerie“.
  • „Hamlet“.
  • F. Arnldi, E. Bachi „Vana Aadam“ 2. XII.

1927

  • Seenetreial (H. Raudsepa „Ameerika Kristus“) 29. I.
  • Crichton (J. M. Barrie „Imetlusväärne Crichton“) 12. II.
  • Elias Kolk, pastor (L. Haarla „Volbri öö“) 24. II.
  • Tony (J. Devali „Oma naiivses puhtuses“) 9. VII.
  • Osaline (V. Sardou, E. de Najaci „Lähme lahku“) 23. VII.
  • Osaline (H. Sturmi „Armastuse keerdkäigud“) 6. VIII (lahkumisetendus).

Lavastused

  • „Imetlusväärne Crichton“.
  • „Volbri öö“.
  • „Oma naiivses puhtuses“ (lavastanud ja mänginud külalisena Tonyt ka Narva teatris Võitleja).
  • „Lähme lahku“.

Osa Draamastuudios[muuda | redigeeri lähteteksti]

1926

  • Narr Tantris (E. Hardti „Narr Tantris“) 8. X.

Lavastused Draamastuudios[muuda | redigeeri lähteteksti]

1926

1927

Osa ja lavastus Töölisteatris[muuda | redigeeri lähteteksti]

1926

  • (teised Draamastuudio tegelased): Kindral (M. Metsanurga „Kindrali poeg“) 16. X.

1927

Jätkub töö „Estonias“[muuda | redigeeri lähteteksti]

1927

  • Lord Arthur Dilling (F. Lonsdale’i „Mrs. Cheney lõpp“) 1. IV.
  • Cyrano (E. de Rostand’i „Cyrano de Bergerac“) 24. IV.
  • Krahv Lasca (C. Goldoni „Smürna impressaario“) 17. V.
  • Andre Saligelle (J. Devali „Oma naiivses puhtuses“), 18. V.
  • Peer (H. Ibseni „Peer Gynt“) 7. IX.
  • Jaan Jalakas (A. Kitzbergi „Püve talus“) 11. IX.
  • William (W. S. Maughami „Viktooria“) 25. X.

Lavastused:

1928

  • Vernon Wethrelle (J. K. Jerome’i „Fanny ja ta teenijaid“) 10. I.
  • Tammaru peremees (A. Kitzbergi „Libahunt“) 31. I.
  • Oliver (W. Shakespeare’i „Armu-ja narrimäng“ („Nagu teile meeldib“)) 6. III.
  • Prof. Waldemat Weber (F. Arnoldi, E. Bachi „Hurraa-poiss“) 4. V.
  • Fiesco (F. Schilleri „Fiesco“ („Vandenõu Genuas“). Kavalehel alapealkiri „Vabariiklik vandenõu“) 11. IX.
  • Möbius (W. Hasencleveri „Peenem härra“) 26. IX.
  • Krahv Peeter von der Pahlen, Peterburi sõjakuberner (A. Neumanni „Patrioot“) 16. X.

Lavastused

  • „Libahunt“.
  • „Armu- ja narrimäng“.
  • „Peenem härra“.
  • „Patrioot“.
  • H. Raudsepa „Siinai tähistel“ 16. XI.

Vabaõhuetendus (Draamastuudioga):

1929

Lavastused

1930

Lavastused

  • „Kolmekrossiooper“.
  • „Püve talus“.
  • „Teekonna lõpp“.

1931

  • Lauluisa (Kreutzwald) (A. Adsoni „Lauluisa ja Kirjaneitsi“) 9. I.
  • Doktor Konrad Ross (B. Franki „Torm veeklaasis“) 13. II.
  • Maurice (L. Verneuil’ „Saatan“ („Härra Lamberthier“)) 15. III.
  • Noorkikas (H. Raudsepa „Põrunud aru õnnistus“) 11. IX.
  • Henry Lennox (J. Galsworthy „Tuli“ („Katus“)) 9. X.
  • Lääne vanem Kulle (A. Adsoni „Neli kuningat“) 1. XI.
  • Dr. Sporum (F. Molnari „Õnnehaldjas“) 29. XI.

Lavastused

  • „Põrunud aru õnnistus“.
  • „Tuli“.
  • „Neli kuningat“.
  • E. Vilde „Pisuhänd“ 2. XI.

1932

Lavastused

  • „Kõmu“.
  • J. Metsa „President Nuiatust“ 10. IV.
  • H. Raudsepa „Vedelvorst“ 7. IX.
  • „Koidula“.
  • Agapetuse Y. Soini „Õnnelik Sakarias“ 30. XII.

1933

Lavastused

  • „Väimehed“.
  • „Salongis ja kongis“.
  • B. Blume „Punane kukk“ 22. X.

1934

Lavastused

  • „Pilveristi“.
  • „Püve talus“.
  • H. Raudsepa „Roosad prillid“ 9. IX.
  • „Börsipalavik“.

1935

Lavastused

  • H. Bergmani „Nobeli auhind“ 29. III.
  • A. Kalda „Mare ja ta poeg“ 15. XI.
  • „Oi, noorus!“.

1936

  • Christian Ivanovitš Hübner (N. Gogoli „Revident“) 31. I.
  • Benedict (W. Shakespeare’i „Palju kära ei millestki“) 17. V.
  • Wilhelm Tell (F. Schilleri „Wilhelm Tell“) 21. IX.
  • Aarne (H. Wuolijoe „Niskamäe naised“) 15. XI.

Lavastused

1937

Lavastused

  • „Lipud tormis“.
  • O. Lutsu „Paunvere“ 14. V.
  • „Suveöö unenägu“.
  • H. Raudsepa „Mees, kelle käes on trumbid“ 17. X.

1938

Lavastused

  • „Andres ja Pearu”.
  • „Esimene kevadpäev”.
  • E. Vilde „Pisuhänd” 11. IX.
  • W. Perzynski „Kergemeelne õde” 18. XII.

1939

Lavastused

  • „Nimed marmortahvlil”.
  • „Niskamäe leib”.
  • I. Turja „Kohtunik Marta” 18. X (lõpetas P. Alpo lavastuse).
  • M. Metsanurga „Vagade elu” 19. XI.

1940

1941

  • Andrei Nahhodka (M. Gorki „Ema”) 23. II.
  • Tammaru peremees (A. Kitzbergi „Libahunt”) 4. IV.
  • Cotillard (R. Fauchois’ „Ettevaatust! Värske värv!” 23. V.

1944

Lavastus

1945

Lavastused

  • I. Štoki „Udu lahe kohal” 24. VI.
  • „Aja käsk” – näitejuht, lavastaja F. Moor.

1946

  • Mihhail Skrobotov (M. Gorki „Vaenlased”) 16. VI.
  • Ivan Petrov (K. Simonovi „Praha kastanite all”) 21. IV.
  • Haritonov (B. Lavrenjovi „Nende eest kes merel”) 31. XII.

Lavastused

1947

Lavastused

  • K. Simonovi „Vene küsimus” 20. IV.
  • „Rooste”.
  • „Kolm õde”.

1948

  • Doktor Ninko (B. Nušici „Proua minister”) 30. XI.

Lavastused

1949

  • Othello (W. Shakespeare’i „Othello”) 13. I.
  • Einari Pitkäniemi (E. Grini „Tuul lõunast”) 16. II.
  • 1949. a. märtsist Tallinna Riikliku Draamateatri peanäitejuht.
  • Claudius (W. Shakespeare’i „Hamlet”) 2. VII.
  • Luka Lukitš Hlopkov (N. Gogoli „Revident”) 15. X.
  • Costa Varra (N. Vitra „Hukkamõistetute vandenõu”) 12. XI.

Lavastused

1950

Lavastus

1951

1952

Lavastused

1953

  • Gunnar Hansen (A. Jakobsoni „Kaitseinger Nebraskast“) 11. IV.
  • Roman Krugljakov (L. Zorini „Avameelne kõnelus“) 21. VI.

Lavastused

1954

Lavastused

1955

  • Anton Antonovitš Skvoznik-Dmuhhanovski, Linnapealik (N. Gogoli „Revident“) 8. V.
  • Gustav Räni (A. Jakobsoni „Vana tamm“) 28. VI.
  • Küüslauk (A. Kitzbergi „Laurits“) 26. XII.

Lavastused

1956

  • Fjodor Favrilovitš Tereštšenko (A. Korneitšuki „Tiivad“) 26. II.
  • Harald Lauer (A. Hindi „Peibutuslaul“) 15. IX.
  • Rittmeister (A. Fredro „Daamid ja husaarid“) 30. IX.
  • Organist Heinmann (E. Vilde „Tabamata ime“).

Lavastus

  • „Daamid ja husaarid“.

1957

  • Jaak Jooram (H. Raudsepa „Mikumärdi“) 21. IV.
  • Felian O'Relian (H. Laxnessi „Müüdud hällilaul“) 27. VI.
  • Maksim Fornostajev (K. Trenjovi „Ljubov Jarovaja“) 3. XI.

1958

1959

  • Pjotr Nikolajevitš Sorin (A. Tšehhovi „Kajakas“) 18. X.

1963

  • Karpa (V. Pandi „Avarii“ V. Kingissepa nim. TRA Draamateatris) 7. XI.

1964 =Lavastus:

  • A. Kitzbergi „Neetud talu“- diplomilavastus ETÜ lavakunsti stuudios V. Kingissepa nim. TRA Draamateatri juures 25. IV.

1966

  • Sir Fogg (P. Kohouti „80 päevaga ümber maailma“ ENSV Riiklikus Noorsooteatris) 27. II.

Osad telelavastustes[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • (A. Volodini „Minu vanem õde“) 2. V 1962
  • Dopetrovski, Keefiri Teadusliku Instituudi direktor (L. Rakovi, D. Ali „Ohtlikum vaenlasest“) 18. III 1963
  • Brosius (H. Pfeifferi „Kaks arsti“) 9. XII 1963.
  • Bur Molottke (H. Bölli „Dr. Murke kogub vaikust“) 7. V 1965.
  • Parkinson („Parkinsoni seadus“) 8 saadet 14. III – 20. VI 1965.
  • Kirjanik (E. Krusteni „Vana võrukael“) 14. IX 1967.
  • Muheim, ettevõtja (F. Dürrenmatti „Meteoor“) 29. III 1969.
  • Klassik (E. Vetemaa „Illuminatsioonid keravälgule“) 11. V 1969.
  • Draakon (J. Švartsi „Draakon“) 5., 6., 7. XII 1969.
  • Vanamees Petruhhov (S. Grochowiaki „Kuu“) 23. II 1970.
  • Matemaatika õpetaja (F. Karinthy „Tagastage kooliraha“) 12. VI 1971.

Osad filmides[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kaljo, rahvavanem Olevi poeg („Mineviku varjud“). Eesti film 1924.
  • Salapiirituslaeva kapten („W. M. W. 6“). Suomi-Film 1936
  • Episoodiline osa („Elu tsitadellis“). Lenfilm 1947.
  • Episoodiline osa („Valgus Koordis“). Lenfilm ja Tallinnfilm 1951.
  • Arulaid („Andruse õnn“). Tallinnfilm 1955.
  • Kallak („Pöördel“). Tallinnfilm 1957.
  • Episoodiline osa („Esimese järgu kapten“). Tallinnfilm 1959.
  • Polkovnik Kikas („Kutsumata külalised“). Tallinnfilm 1959.
  • Telefilm („Mõistus, tahe, töö ja Lauter“. 1963.
  • Preester („Hamlet“). Lenfilm 1964.
  • Parun von Kremer („Mäeküla piimamees“). Tallinnfilm 1965.
  • Episoodiline osa („Pimedad aknad“). Telefilm 1968.
  • Üks kuuest mehest („Mehed ei nuta“). Telefilm 1968.
  • Vanaisa („Kaugel läänes“). Mosfilm 1969.
  • Kuninga nõunik („Nõukogude Liidu suursaadik“). Mosfilm 1969.
  • Episoodiline osa („Viimne reliikvia“). Tallinnfilm 1970.
  • Episoodiline osa („Kolme katku vahel“). Telefilm 1970.
  • Arst („Kuningas Lear“). Lenfilm 1970.
  • Päri („Valge laev“). Tallinnfilm 1971.
  • Episoodiline osa („Tuuline rand“). Tallinnfilm 1972.

[3]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk, 1938

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, Tallinn. lk 5 – 11
  2. Kalju Haan, Heino Aassalu, Vilma Paalma, 1965, "Eesti teatri biograafiline leksikon", Eesti teatriliit, Tallinn. lk 307 – 308
  3. H. Einas, K. Kask, L. Tormis, 1982, "Käidud teedelt", Eesti Raamat, Tallinn. lk 267–277

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]