Kirsiaed

Allikas: Vikipeedia
"Kirsiaia" teemaline väljapanek Tšehhovi gümnaasiumis.

"Kirsiaed" (vene keeles "Вишнёвый сад") on Anton Tšehhovi 1903. aastal valminud neljavaatuseline tragikomöödia, Tšehhovi viimane näidend. Näidendi esietendus toimus 17. jaanuaril 1904 Moskva Kunstiteatris, selle lavastas Konstantin Stanislavski.

Tšehhov nimetas oma näidendit komöödiaks ning see sisaldab tõepoolest isegi farsi elemente. Samas lavastas Stanislavski selle tragöödiana. Tollest saati on lavastajate üks põhiprobleeme näidendi kahetine loomus.

"Kirsiaed" on tõlgitud paljudesse keeltesse ning seda on lavastatud üle kogu maailma, sellest on saanud näitekirjanduse klassika. Seda on lavastanud Lääne tuntuimad lavastajad, igaüks omamoodi. Nende seas Charles Laughton, Peter Brook, Andrei Serban, Eva Le Gallienne, Jean-Louis Barrault, Tyrone Guthrie ja Giorgio Strehler.

Suur on ka näidendi kirjanduslik mõju, mis avaldub teiste seas Eugene O'Neilli, George Bernard Shaw' ja Arthur Milleri loomingus.

Sisukokkuvõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pariisist naaseb kodumaale mõisaproua Ranevskaja koos oma perekonnaga. Majanduslikesse raskustesse sattunud mõis ja seda ümbritsev kirsiaeda tuleb oksjonil võlgade katteks maha müüa. Edukas uusrikkast kaupmees Lopahhin, kelle isa ja vanaisa olid samas mõisas pärisorjad, veenab Ranevskajat jagama mõisa juurde kuuluvaid maid, sealhulgas kubermangu suurimat kirsiaeda, suvilakruntideks, mida suvitajatele rentides saaks vältida mõisa oksjonileminekut. Ranevskaja ning tema pere peavad sellist teguviisi aga labaseks ning ei suuda otsust langetada, viivitades sellega pidevalt ning oodates kuni viimase hetkeni mõnd päästvat lahendust. Seda siiski ei tule. Oksjonil ostab mõisa Lopahhin, kes laseb kirsiaia maha raiuda. Ranevskaja ise sõidab tagasi Pariisi ja tema perekond pudeneb laiali.

Teemad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üks "Kirsiaia" põhiteemasid on inimeste kohanemine või kohanematus muutustega ühiskonnas. Ühelt poolt esindab Ranevskaja aristokraatiat, kes peab kõike materiaalset labaseks ning jagab raha laiali sõltumata sissetulekutest, suutmata leppida majandusliku reaalsusega. Teisalt on Lopahhin lõhestatud kahe tundmuse vahel: ta rõhutab korduvalt enda madalat päritolu, tunneb end aristokraatide kõrval rumala ja harimatuna, samas aga tunnetab enda ja raha piiramatut kõikvõimsust ning püüab oma esivanemate orjapõlve eest kaudselt kätte maksta. Sealjuures meenutab teener Firss pärisorjusest vabastamist kui õnnetust ning on uhke oma lõputu mõisateenistuse üle. Selline olukord peegeldab ka 20. sajandi alguse Venemaa ühiskondlikke vastuolusid, kus majanduslik ja kultuuriline mahajäämus tekitas pingeid uuenemist taotlevate kihtidega, talupoegade 19. sajandi keskel pärisorjusest vabastamise šokki polnud ühiskond veel täielikult läbi elanud ning tõusev keskklass ja langev aristokraatia ei olnud kumbki leidnud endale uut tugevat identiteeti.

Teise liini moodustavad ebalevad armusuhted. Kogu näidendi vältel ootab Varja Lopahhini abieluettepanekut, mis kõigele vaatamata jääb lõpuks ikkagi tulemata. Ebamäärane on ka Anja ning Trofimovi suhe: Anja jälgib varjamatu imetlusega Trofimovit, kes aga korduvalt kuulutab, et nemad Anjaga on armastusest kõrgemal.

Tegelaste otsustamatuses ning väliste lahenduste ootuses nende probleemidele on nähtud vene hinge metafoori, mis kujutab ka kogu Venemaad.

Tegelaskujud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ljubov Andrejevna Ranevskaja, leseks jäänud mõisaproua
  • Anja, Ranevskaja 17-aastane tütar
  • Varja, Ranevskaja 24-aastane kasutütar
  • Leonid Andrejevitš Gajev, Ranevskaja vend
  • Jermolai Aleksejevitš Lopahhin, kaupmees
  • Pjotr Sergejevitš Trofimov, üliõpilane
  • Boris Borissovitš Simeonov-Pištšik, mõisnik
  • Charlotta Ivanovna, koduõpetaja
  • Semjon Pantelejevitš Jepihhodov, kontorikirjutaja
  • Dunjaša, neiu
  • Firss, 87-aastane teener
  • Jaša, noor toapoiss
  • Mööduja
  • Jaamaülem
  • Postiametnik
  • Külalised

Näidend Eesti teatrites[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuldemäng[muuda | redigeeri lähteteksti]

1955. aastal lavastas Kaarel Toom "Kirsiaia" Raadioteatris. Osades Meta Luts (Ranevskaja), Hugo Laur (Gajev), Ruut Tarmo (Lopahhin), Olev Eskola (Trofimov) jt[7].

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestikeelsed trükid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1947. Anton Tšehhov. "Kirsiaed: komöödia 4 vaatuses". Ilukirjandus ja Kunst. Tõlkinud Ernst Raudsepp.
  • 1958. Anton Tšehhov. "Kirsiaed: komöödia 4 vaatuses, Jonõtš (jutustus). Eesti Riiklik Kirjastus. Tõlkinud Ernst Raudsepp, Väino Linask.
  • 1983. "Näidendid". Eesti Raamat.
  • 2006. Anton Tšehhov. "Kirsiaed". Avita. Tõlkinud Ernst Raudsepp ja Otto Samma.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Maris Balbat. Baskini hooaeg tipneb Palmses. Maaleht, 14. juuni 2001
  2. Ott Karulin. "Mati Unt toob täna õhtul Vanemuise lavale Tšehhovi "Kirsiaia"" Õhtuleht, 20. oktoober 2001.
  3. Ülo Tonts."Mis seal siis on?"
  4. Agni Lass. ""Kirsiaed" Saša Pepeljajevi moodi võtab publikult jumala staatuse" Eesti Päevaleht, 26. september 2005
  5. TEATER: Kirsiaed. Blogi "Elu ei ole ainult karusselliga sõitmine..."
  6. Kirsiaed. Eesti Teatri Festival Draama 2010
  7. "Kirsiaed. Kuuldemäng" Raadioteater. ERR
  8. Laureaadid 2003. Eesti Teatriliit
  9. Erlend Kollom. Vilde teater

Kirjandus ja välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]