Liina Reiman

Allikas: Vikipeedia
Liina Reiman

Liina Reiman (14. november (vkj 2. november) 1891 Valga11. september 1961 Helsingi) oli eesti näitleja, üks esimesi eesti kutselisi näitlejaid.

Ta sündis Purakülas Tartu tänavas raudteeametniku perekonnas. Valgas lõpetas ta algkooli ja saksakeelse tütarlastekooli.

Aastal 1910 asus ta õppima Vanemuisesse.

Aastatel 19121915 töötas Pärnu teatris Endla Karl Jungholzi juhendusel.

1915. aastal siirdus Estoniasse, kus ta mitme skandaalse armuloo ja halva tervise tõttu edu ei saavutanud.

Aastail 19181924 tegutses Draamateatris. Siinses teatris mängitud rollid, nagu Sophoklese "Kuningas Oidipus" (Jokaste roll) ja Friedrich Schilleri "Orléansi neitsi" (Jeanne d'Arci roll), tegid ta Eesti armastatuimaks naisnäitlejaks.

Ehkki järgnevad aastad olid tema lavategevuses edukad, ei olnud Eestis tema talendile sobivaid teatrirolle piisavalt, ning 1933. aastal siirdus ta Soome.

Aastatel 1933–1938 esines ta Tampere, Pori, Kotka, Kajaani, Oulu ja Helsingi teatrites, pälvides suurt poolehoidu ja rahvalikku austust.

1938. aastal naasis ta Estoniasse, mängides ka teistes Eesti teatrites ja õpetades Lavakunstikoolis.

Nõukogude okupatsiooni Eestisse jõudmisega emigreerus ta 1943. aastal Soome.

Lapsepõlv ja pere[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liina Reiman sündis 14. novembril 1891. aastal Valgas Purakülas Mihkel Põlde pere noorima lapsena. Mihkel Põlde esimesest abielust olid lapsed Friedrich, Johanna ja Alviine, teisest abielust Julie, Karl Robert, Adolf Johannes ja Liina. Liina päris "teatrihaiguse" ilmselt emalt, kes lõi kaasa Valga "Säde" seltsi asjaarmastajate draamatrupis.

Lõpetas kodulinnas Valgas venekeelse algkooli ja saksakeelse tütarlastekooli.

Teatritee algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juba oma kooliajal pääses noor Liina Põlde mõnikord karskusseltsi majja näitemänge vaatama. Ta nautis neid väga ja ka tema südames kasvas soov lavale pääseda. Aastal 1908, nähes Valgas ringreisile tulnud Vanemuise lavastust „Efraimi tütar”, kus peaosas säras Anna Altleis, sai ta unistus näitlejaelukutsest otsekui otsustava tõuke.

Tartu ja Vanemuine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1910. aastal läks nooruke Liina Põlde Tartusse Karl Menningu kodu ukse taha, ja olles rääkinud talle oma soovist näitlejaks saada, kutsus Menning ta katsetele ja temast saigi Vanemuise teatri näitlejaõpilane. Tema esimene ülesastumine Vanemuise laval oli prantsuse komöödias „Cyprienne“ toaneitsi Josephine'i osa.

“Ja saatuslik esietendus oli jaanuarikuu 17. päeval 1910. Närvipinge tõttu olin täiesti endast väljas. Ma ei mallanud oodata juuksurit, vaid proovisin ise oma juukseid lokkida ja torkasin tulikuumad lokitangid juustesse... psshhsshh... ja juuksed suitsesid! Oma osa kohaselt kandsin kohvikandmiku lavale. Käed värisesid nii, et kohvi loksus peente daamide ilusatele kleitidele. Mulle sadas vihaseid pilke. Garderoobis valasid nad oma südame välja: “Missuguseid lollakaid nüüdsel ajal lastakse näitelavale, see on selge skandaal!“ Olin oma õnnetuses peaaegu nõrkemas, Vaevaliselt ronisin oma väikesse katusekambrisse. Homme ajavad nad mu kindlasti teatrist minema. Ja öösel niisutasin pisaratega oma patja.“ (Reiman 1956: 46–47)

Hoolimata väikestest äpardustest võttis Menning ta näitlejaõpilaseks üheks aastaks. Sellel ajal olid „Vanemuises“ ainult mõned õpilased ja igaüks neist jõusid edasi oma tempoga. Õpilase kohustuseks oli jälgida kõiki harjutusi, hoolimata sellest, kas ta tegutses näidendis kaasa või ei. Teoreetiline külg jäi peaasjalikult iseõppimise hooleks, raamatute järgi.

Isiklikus elus asetleidnud tragöödia, nimelt, temasse armunud grusiinlasest üliõpilane, võttis endalt tema silme ees elu. See viis noore Liina endast välja ja süümepiinade rüppe, mis tõttu ta teatrist puhkust palus. Tööle naastes kannatas ta masenduse ja ebakindluse all, mille tõttu Menningu suhtumine temasse muutus. Liina Põlde lepingut enam uuest hooajast ei pikendatud. Südametunnistuspiinades võttis Liina ette sõidu Kaukaasiasse, kus ta oma ohte trotsides kohtus hukkunud noormehe perekonnaga, et neile juhtunud tragöödia ära rääkida. Kui ta Kaukaasiast tagasi tuli, tehti talle ettepanek asuda tööle Pärnus Endla teatris.

Pärnu ja Endla[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uue teatri esimeseks juhiks oli Vanemuisest oma kodulinna tagasi kutsutud Aleksander Teetsov. Kokku oli seal kuus kutselist näitlejat: Aleksander Teetsov, Olga Västrik-Teetsov, Anna Kartseva (-Tamm), Eduard Türk, Ella Uuehendrik ja Liina Põlde, kõik Vanemuisest. Vanast Endlast olid võimekad amatöörnäitlejad: Paula Andrekson, proua Pavelson, Voldemar Toffer, Manivald Mitt, August Reiman ja Ferdinand Pettai.

Aastatel 19121915 töötas Liina Põlde Pärnu Endlas Karl Jungholzi juhtimise all, kes andis talle juba suuremaid ja raskemaid osatäitmisi. Pärnus kohtus ta ka oma tulevase abikaasa August Reimaniga. Endlas hakkas Liina Reiman astuma ka oma esimesi ebakindlaid ja arglikke samme sangarlike ja deemonlike naisosade poole. Alustades Rutoffi „Kiviga”, kus tal oli Annette kandev ja traagiline roll. Talle sai Karl Jungholzi lavastajaajajärk uueks, elamusterikkaks, isegi saatuslikuks arenemisjärguks, mis avas talle tee edasi suurematesse oludesse ja võimalustesse tulevikus.

Tallinn ja Estonia[muuda | redigeeri lähteteksti]

1915 kutsus Jungholz Liina Reimani koos teistega Estoniasse, kus Jungholz ise asus näitejuhi ametile. August Reiman läks õpilaseks Vanemuisesse. Tallinnas tutvus Liina ka oma tulevase elukaaslase Raimund Kulliga, millele järgnes lahutus August Reimanist. Raimund Kull oli Estonia peadirigent ja nende kooselu kestis mehe surmani 1942. aastal. Estonia ajal käis Liina Reiman Raimund Kulli õhutusel ka Moskva Kunstiteateri selleaegse juhi Persenjevi jutul, rääkimas võimalusest sinna õppima pääseda, kahjuks see tal ei õnnestunud, kuid sealt sai ta palju mõjutusi ja innustust edaspidiseks.

Tööaastat 19161917 Estonias on Liina Reiman ise kirjeldanud nii:

„Igal näitlejal on kindlasti oma pikkade tööaastate jooksul tühje ja viljatuid perioode. Sellised perioodid võivad aga saada ka saatuslikuks. Halvimal juhul tulen näitlejal teatrist lahkuda. Paremal juhul võib ta jääda lavale vedelema tühise mööblina, kui teater seda lubab...Kõige järgi otsustades olin mina nüüd jõudnud sellesse perioodi viieaastase tegevuse lõpuks Jungholzi julge katse viia mind suurte traagiliste osade esitamisele, milliseid ei suudeta pidevalt esitada ainuüksi noorusvärskuse ja vaistliku sisseelamise abiga, jäi pooleli. Puudusid abinõud ja vahendid, peaasjalikult kõnetehniline kool ja vaba liikumine laval. Meie suurimas teatris, kus repertuaari kandsid sellised nimed nagu Rantanen, Erna Villmer ja Netty Pinna, puudus näitejuhtidel aeg ja huvi aidata ja tagant lükata õht aeglaselt arenevat noort näitlejat. Kui iseseisvalt ja omal jõul edasi ei pääse, jääd kõrvale. Minus arenesid kompleksid, ebakindlus ja kartus.“ (Reiman 1956: 310–311)

Eesti esindusteater osutus algaja jaoks liialt nõudlikuks, nii et kaks aastat hiljem jättis Estonia seltsi eestseisus ta töölepingu pikendamata.

„Mu kibestunud meel loendas mitmeid ja mitmeid lahkumise põhjusi. Kuid mu teine mina, see, kelle häält ainult harva tahad kuulda, ütles selge sõnaga: Kas peapõhjus pole siiski see, et sa ei suutnud teha ennast teatrile tarvilikuks? Küllap see oli vist tõsi, pidin endale tunnistama, kuid see oli valus ja tegi haiget.“ (Reiman 1956: 324)

Rasked ajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

1917. aastal pärast puhkusereisilt naasmist haigestus Liina Reiman düsenteeriasse, mille taga järjel veetis ta haiglas terve kuu ja arstid olid kaotamas igasuguse lootuse. Tema elu päästis elukaaslane Raimund Kull, kellel õnnestus raskel ajal, kus rohud olid otsas, siiski õnnega pooleks leida vajaliku ravimit.

„Raimund oli tormanud haiglast välja, võtnud voorimehe ja hakanud ühest apteegist teise kihutama. Samal ajal kui tema apteekides käis tuli mu vend mind jumalaga jätma. Igas apteegis sai Raimund vastuse: „See on juba ammu otsas.“ Just kui ta oli viimasest apteegist väljumas, küsinud äkki üks koristaja, kes seda juttu oli juhtunud kuulma:“ Missugune karp või pudel see on?“ Ta oli nimelt kord koristades leidnud kaks pudelit ühest tühjast kastist ja pannud need eraldi ühele riiulile. Lõpuks leiti need kaks pakendit. Imesid juhtub. See oli rohi, mida vajasin. Raimundi kaudu tuli Loojalt mulle pääsemine“ (Reiman 1960: 15).

Katsumused kestavad edasi, kevadpoolaastal 1918 avastati tal tuberkuloos. Jällegi olid lood kurvad, arstide nõudmisel veetis ta algul kuu Nõmmel ühes sanatooriumis lamades. Suveks sõitis ta Kingule, ema põetajana kaasas.

„Algas igav ja hall aeg...Söömine, magamine, lamamine, rohtude neelamine, palaviku mõõtmine käis automaatselt täpse, arsti poolt määratud ajatabeli järgi. Pidin sööma mitte vähem ega rohkem kui üheksa korda päevas. Tundsin ennast nuumhanena või -vasikana, keda pidi rammusaks söötma, ainus erinevus, et... elu jaoks“ (Reiman 1960: 20),

Draamateater[muuda | redigeeri lähteteksti]

„Töö! Õnnelikud teatriinimesed, õnnelik Raimund! Neil oli töö, aga minul ei olnud. Hoolimata sündmuste laviinist, mis mindki kaasa viis, ei kustunud võimas igatsuste palang teatri järele. „Näidelda, näidelda tahan,“ karjus kogu mu olemus. “Oota, oota!“ rahustas sisemine hääl ja ma usaldasin seda. „OOTA!“ möirgas mõnikord lõvi ja inimesed naljatlevalt elevant. Naersin siis jälle ja vabanesid surve alt. Ma ootan. Ja see aeg tuli.“ (Reiman 1960: 56)

Sügishooajal 1918 kohtus Liina Reiman oma sõbra ja kolleegi Anna Markusega, kes oli saadetud teda Draamateatrisse tööle kutsuma. Ta jäi nõusse. Draamateater asus Saksa teatri majas Tallinnas ja selle maja väikest ust avasid kolme teatri – saksa, vene ja eesti teatri rahvas. Proove peeti samaaegselt laval, fuajees, harjutussaalis, lugemisproovid pidid toimuma garderoobideski.

Tööperioodi 19191920 alustas Draamateater paljutõotavalt ja lootusrikkalt, teatriga olid liitunud Netty ja Paul Pinna. Liitus veel Otto Peterson näitejuhina ja pedagoogina. Sel sügisel ühines ka Aleksander Teetsov. Sellel perioodil tõusis esietenduste arv 28-ni. Liina Reimani osade arv oli viieteistkümne ümber.

1920–1921 liitus Draamateatriga uus näitejuht Paul Sepp, kes sai Liina Reimanile üheks suurimaks teenäitajaks.

Suuremat tähelepanu tõmbas ta 1920 Oscar Wilde'i "Salomes" ja nimiosalisena Friedrich Hebbeli "Judithis", läbimurre toimus Sophoklese "Kuningas Oidipuse" (Jokaste) ning Schilleri „Orléansi neitsi“ (Jeanne d'Arc) ja „Maria Stuarti“ (peaosa) etendustega 1922–1923. Need etendused muutsid ta kõige armastatumaks eesti näitlejaks.

Liina Reimani anne seisnes esmajoones ümberkehastumisvõimes, millist on antud vähestele. Kõik tema loodud natuurid olid hoolikalt läbi mõeldud ning iga laval tehtud liigutus, lausutud sõna ja intonatsioon psühholoogiliselt põhjendatud. Samas jäi ikka ja jälle vajaka lavalise liikumise oskusest, kehalisest osavusest ja kõnetehnikast. Nende puuduste kõrvaldamine oli mõeldav vaid metoodilise ja pideva tööga. Liina Reimani esiletõus sisaldas (vahest rohkem kui ühegi teise Eesti näitleja puhul) ranget enesedistsipliini ning tohutut töövõimet ja -tahet.

Tagasi Vanemuises[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui 1924. aasta 31. detsembril Draamateater Tallinnas oma tegevuse lõpetas ja põhitrupp Vanemuisega ühines, tähistas see Liina Reimanile ühe eluringi täissaamist. Draamateatri ja Vanemuise ühendamine ei andnud soovitud ja oodatud tulemusi. Aeg astus oma sammu ning muutusi oli toimumas teatriprotsessis üldse. Teisenes repertuaar, kangelased astusid alla koturnidelt, ülevad elamused ja kired said maisemateks. Nii kaduski klassika mitmeks aastaks repertuaarist üldse. „Liina Reiman on uunikum, ta vajab pidulikku ja erilist,“ kuulutas kriitika ning kinnistas muljet, et näitleja ei mahu enam eesti teatri töisesse, igapäevasesse repertuaari. Kirjad Tallinnasse Raimund Kullile muutusid 30. aastate algul rahutuks ja närviliseks, väljendades süvenevat sisemist kriisi. 1933. aasta kevadel ei sõlminud Vanemuine Reimaniga enam lepingut.

Soome[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liina Reiman asus 1933. aastal tööle Soomes, omandades täiuslikult soome keele, kuna selleta polnud tema enda arvates näitlejatöö mõeldav. Aastatel 1933–1938 tegutses ta Tampere, Pori, Kotka, Kajaani, Oulu ja Helsingi teatrites, lõigates rohkesti loorbereid ja pälvides üldrahvalikku austust.

Tagasitulek eesti teatrisse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tagasitulek eesti teatrisse toimus Estonias 1935. aastal, kus „Maria Stuartiga“ tähistati tema 25-aastast lavategevust. Alates 1938. aastast jagas Liina Reiman oma jõudu Estonia ja Draamateatri vahel. Rollide loetelu pole neil aastatel küll pikk, kuid on aukartustäratav oma sisuliselt ja dramaatiliselt haardelt. Ta jõudis oma loomeperioodi tõusulaine harjale Niskamäe vanaperenaisena, Helene Alvinguna Ibseni „Kummitustes“, Marena A. Kallase „Mare ja ta pojas“ ning majoriproua Samzeliusena Selma Lagerlöfi „Gösta Berlingis“. Kriitika tunnustas näitleja tippklassi ja kõrgvormi. Ta osales ka Lavakunstikooli õppejõuna noorte näitlejate ettevalmistamisel. Majoriproua „Gösta Berlingis“ Draamateatri laval (1941–1942) jäi Liina Reimani viimaseks suurrolliks eesti teatris.

Valusalt tabas teda elukaaslase Raimund Kulli surm 1942. aastal. „Raimund Kull ütles kord, et kui tahakski Liinast lahku minna – ei saa, sest neid ei seo laulatus ega seadus, vaid midagi palju suuremat. Üks oli ühele, kui nii võib öelda, muusika draamas, teine teisele draama muusikas“. Nõnda rääkis Ants Lauter Liina Reimani ja Raimund Kulli ühise mälestustahvli avamisel Kreutzwaldi tänav 6. oktoobril 1966 (Reiman 1960: 322–323).

Lahkumine Eestist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kauaaegse elukaaslase Raimund Kulli surm 1942. aastal nõrgendas sidemeid kodumaaga ja kui teise Nõukogude okupatsiooni hädaoht muutus üha reaalsemaks, otsustas Liina Reiman valida emigrandi elu, asudes 1943 uuesti Soome. Taas näitlejatöö Helsingis, Kuopios, Jyvaskyläs, Tamperes, Lahtis, Turus, taas vanad tuttavad rollid. Seejuures tuli enamik näidendeid, kus ta kaasa lõi, tal enesel lavastada. Lisandus rikkalike kogemuste edasiandmine näitlejate suvekursustel ja esinemised deklamatsioonidega Stockholmis Eesti pagulasorganisatsioonide kutsel. Rootsi pealinnas tähistas ta loomingulise õhtuga ka oma 60. sünnipäeva. Paraku jäi see üheks viimaseks esinemiseks, kuna aina süvenev haigus muutis kutsetöö võimatuks. Liina Reimani tervis muutus 1952. aastal nii kehvaks, et oli sunnitud järgnenud eluaastad haigevoodis veetma. Lähedaste abiga pani ta paberile oma mälestusteraamatud "Lava võlus" ja "Rambivalgus süttib".

Aastal 1961 pälvis ta "Pro Finlandia" medali, mis oli tänuks ja tunnustuseks talle Soome teatrikunstile osutatud teenete eest. Samal aastal sai ta ka Henrik Visnapuu kirjandusauhinna.

Liina Reiman suri 11. septembril 1961, tema põrm toodi kodumaale ja maeti Tallinna Metsakalmistule, Raimund Kulli hauakoha kõrvale 2. juunil 1980.

Rolle[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Heivi Pullerits, "Liina Reiman (1891–1961). Elu ja tegevus". Eesti NSV Kultuuriministeerium, Tallinn 1966, 72 lk
  • Leo Kalmet, "Pool sajandit teatriteed". ER, Tallinn 1982, lk 130–137 (peatükk "Liina Reiman Draamastuudios")
  • Kalju Haan, "Karl Menning ja teater "Vanemuine"". ER 1987, lk 208–210
  • "Liina Reiman (1891–1961" (kogumik; tekst ka soome ja inglise keeles). Koostanud Lilian Kirepe. Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Tallinn 1991