Aino Kallas

Allikas: Vikipeedia
Aino Kallas, 1922
„Aino Kalda portree“, Konrad Mägi, 1918, tušš paberil.
Eestis viibides elas ja kirjutas Kallas sageli Elva hotellis, mis asub praegusel Kesk tänaval.

Aino Julia Maria Kallas (aastani 1900 Krohn, pseudonüüm aastani 1902 A. Suonio; 2. august 1878 Kiiskilä küla, Viiburi maavald, Viiburi lään9. november 1956 Helsingi) oli soome kirjanik, esseist ja kriitik.

Ta on kirjutanud luuletusi, novelle, romaane ja näidendeid. Aastast 1900 oli ta abielus eestlase Oskar Kallasega. Ta viibis palju Eestis ning kasutas oma loomingus sageli Eesti ainest.

Perekondlik taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aino Kallas sündis Soome intelligentsi kuuluvasse Krohnide perekonda. Tema isa oli saksa päritolu luuletaja ning teadlane Julius Leopold Fredrik Krohn, kes kasutas ka pseudonüümi Suonio. Kallase ema oli soomerootslane [1], kooli Soome Tütarlastekooli esimene juhataja Maria Wilhelmina Lindroos. Vend Kaarle Krohn ning õed Helmi Krohn ja Aune Krohn harrastasid kirjutamist. Ühena oma kirjanduslikest õpetajatest mainib Aino Kallas hiljem ka oma ema õemeest, ülikooli saksa keele lektorit B. F. Godenhjelmi. Aino meenutab juuli- ja augustiõhtuid Lõuna-Häme suvekodus Lopen Syrjäs, mil Godenhjelm luges lastele ette maailmakirjandust ja kodumaiseid teoseid.[2]

Elu ja looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lapsepõlv ja noorpõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lapsepõlve veetis Aino põhiliselt Helsingis, kus ta käis 1887–1894 Helsingi Soome Tütarlastekoolis, kuid suved veetis ta koos perega perekonnamõisas Kiiskiläs Viiburi lahe ääres. Mõis koos ümbrusega oli Ida-Soome kauneimaid ning teoses "Katinka Rabe" kujutab ta neid mälestusi. Aastal 1888, kui Aino oli alles 10-aastane, hukkus tema isa purjelaevareisil. Varsti surid ka vanavanemad ning Kiiskilä mõis müüdi maha. Ema jäi haigeks ja muutus raskemeelseks. On öeldud, et rohked surmamotiivid Aino Kallase loomingus on mõjutatud neist lapsepõlve rasketest läbielamistest.[2]

Juba noorena kirjutas Aino luuletusi ja novelle, mis kujutasid romantilist armastust. Ta avaldas kolm kogu – luulekogu "Lauluja ja balladeja" (1897), novellikogu "Kuloa ja kevättä" (1899) ja "Kirsti". Kuigi tema varajased teosed jäävad hilisemate kõrval algaja katsetusteks, võib neilt leida ühisjooni tulevaste teostega, nagu proosa lühivormilisus ja naise valimine peategelaseks.[3]

Abielu ja kirjanikukarjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1900 abiellus ta eesti folkloristi, keelemehe ja hilisema diplomaadi Oskar Philipp Kallasega (1868–1946) ning lahkus kodumaalt. Aino Kallase isal oli omal ajal olnud Eestiga läbikäimist; ta oli käinud muu hulgas Tartus ja kirjutanud isegi eesti keele grammatika.[3] Abielupaar elas algul Peterburis, kuid aastal 1903[viide?] või 1904[viide?] asusid nad elama Tartusse. Aino Kallas huvitus kohe oma uue kodumaa elust ja ajaloost ning liitus Noor-Eestiga.[4] Aastail 1903[viide?]–1918 tegutses Aino Kallas Tartus, kus oli seotud Postimehe ja Noor-Eesti tegemistega.

Alguses tundis Aino Kallas end võõral maal sügavalt juurtetuna ega tahtnud kirjutada Eesti ainesest. Kuid 1903 käis ta Saaremaal Karja kihelkonnas oma abikaasa onu kellamees Carl Allase juures. Too jutustas talle mälestusi teoorjuse aegadest ning rõhumisest eestlaste ajaloos.[4] Varsti hakkas Kallas käsitlema Eesti ainest novellides, mis olid suunatud rõhumise vastu. Allas on prototüübiks novellis "Lukkari ja kirkkoherra". Kallase esimene kunstiliselt õnnestunud novellikogu oli "Meren takaa" (1. ja 2. osa, 1904–1905). Selles kogus, nagu ka novellis "Ants Raudjalg" kujutab Kallas realistlikult täpselt ja tõepäraselt tolleaegseid Eesti ühiskondlikke olusid.[5]

Novellikogus "Lähtevien laivojen kaupunki (1913) on mõjutusi sümbolismist. See tähistas murdepunkti Kallase loomingus ning üleminekut ühiskondlikelt teemadelt müütilisele ainesele. See kirjanduslik murranguaeg peegeldab ka torme kirjaniku enda elus, millest ehk kõige tagajärjekam oli armusuhe Eino Leinoga 1916–1919. Armastus Leino vastu oli Aino Kallase kunsti suur liikumapanev taustaelamus. Suhte ajal ja selle järel sündinud sümbolistlike ja impressionistlike teoste hulka kuuluvad teiste seas "Seitsemän: Titanic-novelleja" ja "Katinka Rabe", kus Kallas kujutab oma suguvõsa minevikku. Kokku avaldas Kallas kümme novellikogu, milles on soome novellistika kauneimaid saavutusi.[6]

Oskar Kallas nimetati 1918 Eesti suursaadikuks Helsingis.[7] Aino Kallas on üks kirjanikest, kes on püüdnud luua silda eesti ja soome rahva vahele. Noor-Eesti võitles uusromantiliste suundade eest. Tema Lydia Koidula biograafia "Tähdenlento"' ja esseekogu "Nuori Viro" ning tõlgete kogumik "Merentakaisia lauluja" pärinevad tollest murranguajast. Ka novellikogu "Vieras veri" (1921) käsitleb Eesti ainest.[6]

Aastad 1919–1922 veetis ta Helsingis, 1922–1934 Londonis, 1934–1944 Tallinnas.

Aastal 1944 emigreerus ta Rootsi. 1953 naasis Soome, kus elas surmani.

Oskar ja Aino Kallase elust valmis 1997. aastal režissöör Kirsti Petäjäniemi Soome-Eesti ühisfilm "Põletav armastus" ehk "Palava rakkaus".[8] Film esilinastus Eesti Televisioonis 26. detsembril 1997.[9]

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luulekogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1897 "Laule ja ballaade"
  • 1942 "Surmaluik"
  • 1943 "Kuu sild"
  • 1979 "Igaviku väravad" (valikkogu)

Novellikogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1899 "Kulu ja kevad"
  • 1904–1905 "Mere tagant"
  • 1913 "Lahkuvate laevade linn"
  • 1921 "Võõras veri"
  • 1949 "Virvatuled"
  • 1950 "Seitse neitsit"
  • 1952 "Armastuse vangid"

Jutustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1907 "Ants Raudjalg"

Romaanid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1902 "Kirsti"
  • 1920 "Katinka Rabe"
  • 1926 "Reigi õpetaja"

Proosaballaadid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • triloogia "Surmav Eros" (1923: "Barbara von Tisenhusen"; 1926: "Reigi õpetaja"; 1928: "Hundimõrsja"
  • 1931 "Püha jõe kättemaks"
  • 1931 "Imant ja tema ema"

Näidendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1932 "Patseba Saaremaal"
  • 1935 "Mare ja ta poeg"
  • 1936 "Bernhard Riives"
  • 1937 "Hundimõrsja"

Reisiraamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1928 "Kiirte pildid"
  • 1931 "Maroko võlus"
  • 1944 "Leiuretkedel Londonis"

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aino ja Oskar Kallasel sündis viis last: Virve, Laine, Sulev, imikuna surnud Lembit ja Hillar.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan, lk 356
  2. 2,0 2,1 Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan, lk 357
  3. 3,0 3,1 Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan, lk 358
  4. 4,0 4,1 Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan, lk 359
  5. Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan, lk 360.
  6. 6,0 6,1 Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan, lk 361.
  7. Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan, lk 365.
  8. Sirje Kiin, "Põletav armastus", Postimees, 10. august 1996
  9. Sirje Olesk, Kallas(ed) Eesti ja Soome vahel: "Põletav armastus", Postimees, 19. detsember 1997

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]