Hella Wuolijoki

Allikas: Vikipeedia
Hella Wuolijoki, the director-general of Finnish Broadcasting Company 1944 -1949..jpg
Hellawuolijoki.JPG

Hella Wuolijoki (aastani 1908 Ella Marie Murrik; 21. juuli 1886 Taagepera vald2. veebruar 1954 Helsingi) oli eesti päritolu soome kirjanik ja ühiskonnategelane. Tuntud ka pseudonüümi Juhani Tervapää all. Tema tuntuim teos oli näidenditsükkel "Niskamäe noorperenaine".[1]

Aastal 1908 lõpetas ta Helsingi ülikooli, õppides folkloristikat, ajalugu ja esteetikat.

Samal aastal abiellus Sulo Vuolijoega (1881–1957), kes oli Lenini lähedane sõber. Nad lahutasid aastal 1923. Hiljem hakkas ta oma nime kirjutama W-tähega.

Tegevus ühiskonnategelasena[muuda | redigeeri lähteteksti]

1920ndatel ja 1930ndatel lõi ta kaasa Soome poliitikas, toetades vasakpoolseid liikumisi. Kuigi ta polnud otseselt kommunist, olid tal salajased ühendused Tšekaaga. Soome politsei süüdistas teda küll spionaažis, kuid tõendeid ei leitud kuni 1943. aastani, mil ta arreteeriti, kuna ta varjas Nõukogude parašütisti. Tema kaastööd 25 aasta jooksul NSV Liidu välisluurega kinnitas ka NSVL luurejuht Pavel Sudoplatov oma mälestustes. Kohtuotsusega määrati talle eluaegne vanglakaristus, kuid pärast Jätkusõja lõppu 1944. aastal ta vabastati.

Hiljem kuulus ta Soome parlamenti.

Aastatel 19451947 oli ta Yleisradio peadirektor.

Wuolijoki tütre Vappu mees oli poliitik ja diplomaat Sakari Tuomioja; soome poliitik Erkki Tuomioja on tema tütrepoeg.

Wuolijoki õde Salme Murrik osales 1920. aastal Kominterni esindajana Suurbritannia Kommunistliku Partei asutamisel ning ka abiellus ühe selle asutaja, Rajani Palme Duttiga.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oma teoseid kirjutas ta Juhani Tervapää nime all. Wuolijoki oli Bertolt Brechti kaasautor komöödia "Härra Puntila ja tema sulane Matti" algvariandi loomisel.[1] Tema loomingus on sageli esindatud tugevad naiskarakterid.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta oli Soome välisministri Erkki Tuomioja vanaema.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Niskamäe noorperenaine"
  • "Justiina"
  • "Juuraku Hulda"
  • "Näidendid". Tõlkinud Linda Viiding, järelsõna Oskar Kruus, ER, Tallinn 1984, 336 lk (sisaldab näidendid "Niskamäe noorperenaine", "Niskamäe Heta", "Niskamäe naised", "Niskamäe leib" ja "Mis nüüd, Niskamäe?")

Tema kohta[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 2011 tegi Juha Wuolijoki (Sulo Wuolijoe venna pojapojapoeg) temast filmi "Hella W".

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • August Annist, "Hella Vuolijoe noorpõlv ja eestikeelne toodang" – Looming 1960, nr 5, lk 769–789
  • August Annist, "Hella Vuolijoe soomekeelsed näidendid" – Looming 1960, nr 10, lk 1563–1579
  • Eesti kirjanduse ajalugu, III köide, Eesti Raamat, Tallinn 1969, lk 455–472 (ülevaate autor Oskar Kruus) ja bibliograafia lk 482–483
  • Hella Wuolijoe kiri Jaan Tõnissonile (20. 1. 1925; kommenteerinud Oskar Kruus) – Looming 1990, nr 5, lk 666–671
  • Erkki Tuomioja, "Hella Wuolijoki kaasajooksiku ja rahusobitajana" – Looming 1997, nr 7, lk 949–956
  • Oskar Kruus, "Hella Wuolijoki" (elulooraamat). Virgela, Tallinn 1999, 302 lk (sisaldab bibliograafiat)
  • Vappu Tuomioja, "Sulo, Hella ja Vappuli. Mälestusi aastatelt 1911-1945". Tõlkinud Maire Jürima, Sinisukk 2000, 340 lk (kirjaniku tütre meenutused, sisaldavad rohkesti fotosid ja bibliograafiat)
  • Erkki Tuomioja, "Õrnroosa: Hella Wuolijoe ja Salme Dutti elu revolutsiooni teenistuses". Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin, Varrak, Tallinn 2006
  1. 1,0 1,1 Wuolijoki, Hella. Eesti Entsüklopeedia 10, Tallinn, 1998


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]