A. H. Tammsaare

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Anton Hansen Tammsaare)
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kirjanikust; küla kohta vaata artiklit Tammsaare küla

Anton Hansen Tammsaare
Anton Hansen Tammsaare, 000290.jpg
A. H. Tammsaare. Foto Järvamaa Muuseumi kogudest
Sünninimi Anton Hansen
Sünniaeg 30. jaanuar 1878
Sünnikoht Albu vald, Järva-Madise kihelkond
Surmaaeg 1. märts 1940 (62-aastaselt)
Surmakoht Tallinn
Rahvus eestlane
Elukutse Kirjanik, esseist, kultuurifilosoof ja tõlkija
Alma mater Tartu ülikool
Tuntumad teosed Kõrboja peremees
Tõde ja õigus I–V
Põrgupõhja uus Vanapagan
Tunnustused Eesti Punase Risti II klassi teenetemärk (1938)
Abikaasa Käthe-Amalie (1920–surmani)
Lapsed Rita (1921–2004)
Erik (1928–1980)
Anton Hansen Tammsaare portree (Nikolai Triigi söejoonistus, 1927)

A. H. Tammsaare (ebatäpselt ka Anton Hansen Tammsaare, A. H. Hansen-Tammsaare, Anton H. Tammsaare, Anton Tammsaare või U. H. Tammsaare; kodanikunimi Anton Hansen; 30. jaanuar 1878 Albu vald1. märts 1940 Tallinn) oli eesti kirjanik, esseist, kultuurifilosoof[1] ja tõlkija.[2]

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lapsepõlv ja esimesed õpingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tammsaare sündis 30. jaanuaril (vana kalendri järgi 18. jaanuaril) 1878 Põhja-Tammsaare talus 10-lapselises taluperes[1]. Ta oli Peeter ja Ann Hanseni (neiupõlvenimega Backhoff)[3] neljas laps.[4] Tal olid vennad Jürri (Jüri), Jaan, August, Otto ja kaksikud Hans ja Paul ning õed Maria, Anna, Anette ja Martha.[4]

Tammsaare õppis omal käel lugema ja läks 8-aastaselt kooli.[5] Esimesed teadmised omandas Sääsküla koolis, kuhu ta läks 1886. aastal. Hiljem, aastast 1888 õppis ta Prümli vallakoolis.[1][5] Aastatel 1892–1894 ja 1896–1897 Väike-Maarja kihelkonna koolis,[1] kuhu tuli õpetajaks tuntud luuletaja Jakob Tamm, kes pani rõhku õpilaste loomingulisele väljendusoskusele.[6] Seal alustas Tammsaare ka ise luuletuste kirjutamist.[5]. Peale selle õpetati kihelkonnakoolis muusikat; koolist sai Tammsaare ka algoskuse viiulimängus.[6]

Koolikaaslaste mälestuste järgi oli tulevane kirjanik vaikne, tagasihoidlik ja abivalmis. Ta armastas lugeda (kevadel tihti varahommikuti kirikumõisa koplis), mängis vahel viiulit ning käis kalmistul jalutamas ja luuletusi kirjutamas. Mõnikord, kui J. Liiv koolimaja külastas, kutsuti ka Anton Hansen Tammsaare Jakob Tamme korterisse ja siis oli läbi ukse kuulda luuletuste lugemist. A. H. Tammsaare on öelnud: "Väike-Maarjas puutusin esmakordselt kokku kirjandusega. Mind juhatas sinna Jakob Tamm."[viide?]

Väike-Maarja kihelkonnakoolis käis ta aastatel 1892–1894 ning 1896–1897.[1] 1894–1896 oli ta isal abiks põllutöödel.[5]

Gümnaasiumiõpingutest ülikooliõpinguteni[muuda | redigeeri lähteteksti]

1898–1903 õppis Anton Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja töötas samal ajal (1903–1905) ajakirjanikuna Tallinnas Teataja toimetuses. Pärast lehe Teataja sulgemist oli ta 1906–1907 väljaannete Vaatleja ja Sõnumete toimetuses.[1]

Pärast gümnaasiumi lõpetamist sooritas ta 1903. aastal Narvas küpsuseksamid, misjärel 1907. aastal asus õppima Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Ülikoolis õppis ta 1911. aastani, ent juristidiplom jäi saamata, sest ta haigestus tuberkuloosi.[1].

Ülikooliaastatel kuulus ta üliõpilasseltsi Ühendus.[1][7]

Elukäik pärast ülikooli[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast ülikooli oli ta aastatel 1911–1912 ravil Harjumaal Koitjärve külas venna juures. Pärast seda aastatel 1912–1913 Kaukaasias.[1]

Aastal 1914 tehti talle Tartus raske maooperatsioon. Aastatel 1914–1919 põdes ja töötas ta Koitjärvel.[1] Tammsaare loomingu suurteos "Tõde ja õigus" on kirjutatud Toomkuninga tänav tn 3 riigikohtunik Rein Eliaseri majas. Siia kolis ta koos perekonnaga elama 27. augustil 1928, kuid juba varem oli tal samas majas väike ärklituba üüritud, kus ta käis oma loomingulist tööd tegemas. Kirjanik sai kirjanduse sihtkapitalilt tööstipendiumi, mille toel valmis 1926. aastal teose esimene köide.[8] 1932. aastal kolis perekond Kadriorgu aadressile Koidula tänav 12, kus Tammsaare elas oma elu viimased kaheksa aastat.

Anton Hansen Tammsaare haud Metsakalmistul

Tammsaare suri 1. märtsil 1940 Tallinnas. Ta on maetud Metsakalmistule.[1] Tammsaare viimane soov oli, et ta hauale ei toodaks pärgi ega lilli, vaid soovi korral annetataks see raha tema teoste võõrkeeltesse tõlkimiseks.[8] Anton Hansen Tammsaarelt võttis surimaski Eesti skulptor Herman Halliste ja see asub Tallinna Linnamuuseumis.[9]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tammsaare oli abielus Käthe Hanseniga (neiuna Veltman; eluaastad 1896–1979). Käthe enda mälestuste järgi olevat ta esmakordselt kohtunud Anton Hanseniga siis, kui oli kõigest üheteistkümneaastane. See juhtus Käthe õemehe August Peeti korteris Narvas. Tüdrukule oli tollal juba tuntud kirjanik jätnud sügava mulje.[2]

Käthe Veltman ja Anton Hansen abiellusid 13. märtsil 1920. aastal kell veerand üks, ehkki Käthe pani nende abiellumisest teatava kuulutuse lehte juba 7. juunil 1919 ning teavitas sellest omavolilisest teost samal päeval Anton Hansenit. See oli mõlema esimene abielu. Peigmehe tunnistajateks olid August Arras ja Rein Eliaser, pruudil August Hanko ja Anton Palvadre.[2]

Nende perre sündis kaks last: tütar Riita ja poeg Eerik. Riita sündis 17. veebruaril 1921. Eerik sündis 17. novembril 1928.[2]

Tammsaare tütrel Riital oli tütar Riia, kellel oli poeg Kalle. Eerikul ei olnud lapsi. Kirjaniku järglasteliin on katkenud ehk elus ei ole enam ühtki tema järeltulijat.[2]

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Looming enne 1919. aastat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tammsaare debüteeris 1900. aastal proosaga, mis ilmus Postimehes[1]. Esimesed tööd avaldas ta A. Hanseni nime all, kirjanikunime A. H. Tammsaare võttis kasutusele 1902. aastal[10].

Aastal 1901 avaldas Tammsaare lühijutu "Kuressaare vanad"[1].

Kirjandusse tuli Tammsaare 20. sajandi alguses külaolustikuliste novellide ja jutustustega ("Kilgivere Kustas", "Mäetaguse vanad", "Käbe-Kaarli noor naine", "Kaks paari ja üksainus" (1902), "Tähtis päev", "Vanad ja noored" (1903), "Raha-auk" (1907))[viide?].

Ülikooliaastatel kirjutas ta jutustused "Pikad sammud", "Üle piiri", "Noored hinged" jt.[7]

Looming pärast 1919. aastat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastast 1919 oli ta kutseline kirjanik Tallinnas[1].

Aastatel 1923–1940 oli ta Eesti Kirjanike Liidu liige[1].

Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist "Juudit" (1921) ja romaanist "Kõrboja peremees" (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan "Tõde ja õigus" (19261933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1939) ja näidend "Kuningal on külm" (1936).

Ajapikku omandas Tammsaare looming suure psühholoogilise sügavuse ja ühiskonnakriitilise teravuse, rikastus kunstiliselt ja mitmekesistus elukujutuse poolest. Ta on 20. sajandi eesti romaani kõige silmapaistvamaid esindajaid. Samas ei piirdunud Tammsaare temaatikas Eesti maaeluga, vaid käsitles ka ajaloolisi ja fantaasiaküllaseid teemasid. Lisaks romaanidele on Tammsaare avaldanud miniatuure, kunstmuinasjutte, artikleid ja esseid ning tõlkinud hulgaliselt nii ilukirjandust kui publitsistikat.

Tammsaare teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Tammsaare surma on tema loomingust ilmunud arvukalt kordustrükke ja kaks teostesarja:

  • 1952–1976 "Teosed", 14 köidet
  • 1978–1993 "Kogutud teosed", 18 köidet

Ka aastakümneid pärast surma on Tammsaare üks kõige loetumaid eesti kirjanikke. Näiteks kuulus Tammsaare 2004. aastal 10 kõige enam autorihüvitist saanud kirjaniku hulka: 8. koht ja 14 892 Eesti krooni, kusjuures esikümnes oli ainult kaks surnud kirjanikku (Tammsaare ja Eno Raud).[11] Seesama kehtib ka 2006. aasta andmete kohta, üksnes autorihüvitis oli 12 431 krooni.[12]

2010. aastal möödus Tammsaare surmast 70 aastat. Seetõttu läksid Tammsaare teosed avalikku omandisse ning nende ostmise ja laenutamise eest enam autorihüvitist ei maksta.

Tammsaare vaateid ja loomingut on mõjutanud näiteks sellised maailmakirjanikud nagu Fjodor Dostojevski, Johann Wolfgang von Goethe, Knut Hamsun, Edgar Allan Poe.[viide?]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

1910. aastal anti Tammsaarele Eesti Kirjanduse Seltsi kirjandusauhind novelli "Noored hinged" eest.[13] Aastatel 1918–1940 pälvis Tammsaare kuus kirjandusauhinda.[14]

30. jaanuaril 1938 valiti Tammsaare Albu valla aukodanikuks.[15]

24. veebruaril 1938 anti Tammsaarele Eesti Punase Risti II klassi teenetemärk.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhja-Tammsaare talu

Nüüdisajal tegutseb kaks kirjaniku elu ja loomingut tutvustavat muuseumi. Üks Tammsaare muuseum asub tema sünnikohas Vargamäel Tammsaare-Põhja talus, teine Tammsaare muuseum on Tallinnas. Lühikest aega on Tammsaare muuseum tegutsenud ka Kaukaasias Krasnaja Poljana eesti külas.

Tammsaare monument Albu vallas

Tammsaare auks on püstitatud kolm monumenti. Aastal 1936 püstitati ausammas Järva-Madisele (töö autor Ferdinand Sannamees) Albu vallamaja juurde.[16] Kirjaniku 100. sünniaastapäeval 1978. aastal püstitati Tallinna kesklinna Estonia teatri ja nüüdse Viru keskuse vahele A. H. Tammsaare mälestusmärk. Aastast 1991 on Kadriorus muuseumi ees Tammsaare büst. Mõlema Tallinnas asuva töö autorid on Jaak Soans ja Rein Luup.[1]

Tammsaarele on pühendatud mitmed kohanimed. Nii on Tallinna kesklinnas asuvat Tammsaare mälestusmärki ümbritsev pargiala nimetatud Tammsaare pargiks. Teine Tammsaare park asub Tartu kesklinnas Emajõe vasakkaldal. Tammsaare nime kandvad tänavad asuvad Tallinnas, Tartus, Pärnus, Jõhvis ja Tamsalus. Aastani 1987 oli Tammsaare tänav ka Haapsalus.[1] A. H. Tammsaare nimelised on varem olnud Tallinna Keskraamatukogu ja Hugo Treffneri Gümnaasium. Samuti kandsid kirjaniku nime kaks kolhoosi: üks Tammsaare kolhoos asus Tartu rajoonis, teine Tammsaare kolhoos Paide rajoonis. Tallinnas tegutseb temanimeline rahvateater (Tammsaare Teater). Lisaks on Pärnus Tammsaare tennisestaadion.

Tammsaaret on kujutatud aastatel 1992–2011 käibinud Eesti kahekümne viie kroonisel pangatähel.

Välja antakse Tammsaare-nimelist kirjanduspreemiat ja Tammsaare romaaniauhinda.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 Eesti kirjanike leksikon. 2000. Koostanud Kruus, O. & H. Puhvel. Tallinn, Eesti Raamat, lk 581–584
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Elem Treier. Tammsaare elu härra Hansenina. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. 2011.
  3. Heino Puhvel, A. H. Tammsaare elu ja loomingu varasem periood (1878–1922) (Tallinn: Eesti Raamat, 1966), lk 20
  4. 4,0 4,1 Personaalraamat: Albu; EAA.1234.1.146; 1870–1900
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Maie Kalda, Tuglasest Ristikivini: Eesti proosa 1906–1940: XI klass (Tallinn: Koolibri, 1997), lk 38.
  6. 6,0 6,1 Maie Kalda, Tuglasest Ristikivini: Eesti proosa 1906–1940: XI klass (Tallinn: Koolibri, 1997), lk 39.
  7. 7,0 7,1 Anton Tammsaare. Jutustused II, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1943.
  8. 8,0 8,1 Tammsaare viimne puhkepaik põliste mändide all. Rahvaleht, 4.03.1940
  9. ATM ajaloolised esemed
  10. Maie Kalda, Tuglasest Ristikivini: Eesti proosa 1906–1940: XI klass (Tallinn: Koolibri, 1997), lk 40.
  11. "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 349
  12. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 351
  13. Eesti Kirjanduse Seltsi kirjandusauhinnad (1910). Kreutzwaldi sajand. Eesti Kirjandusmuuseum. Vaadatud 15.09.2014.
  14. Raudmäe, K., 2009. Kirjanduse auhindamised Eestis 1918–1940. Keel ja Kirjandus, 6: 440.
  15. Albu vald valis A. H. Tammsaare oma aukodanikuks. Rahvaleht, 31. jaanuar 1938, nr. 13, lk. 1.
  16. Albu valla vaatamisväärsused. Järvamaa Infoportaal. Vaadatud 15.09.2014.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Anni, Aug. A. H. Tammsaare kui kultuurikriitik ja intellektualismi agoonia. Tartu: Akadeemia, 1938.
  • Mihkla, K. A. H. Tammsaare elutee ja looming. Tartu: Noor-Eesti, 1938.
  • Märka, V. Töö kui eesti kirjanduse püha lehm. Vikerkaar nr 6, 2006.
  • Puhvel, H. (koost.) Sõna, mõte, inimene: A. H. Tammsaare 100. juubelile pühendatud lühiuurimusi. Tallinn: Eesti Raamat, 1977.
  • Siimisker, L. A. H. Tammsaare: lühimonograafia. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962.
  • Sillaots, M. A. H. Tammsaare looming. Tartu: Noor-Eesti, 1927.
  • Treier, E. Tammsaare elu härra Hansenina: pühendatud A. H. Tammsaare 125. sünniaastapäevale. Tallinn: Olion, 2002.
  • Treier, E. (koost.) Tammsaare maailmakirjanikuna: kolm välismaa Tammsaare-uurijat. Tallinn: Olion, 2001.
  • Trett, L. A.H. Tammsaare, nagu teda tundsin. Tallinn: Perioodika, 1998.
  • Tuglas, Fr. A. H. Tammsaare: kriitiline essee. Tartu: Odamees, 1918.
  • Vaino, M.Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus, 2011.
  • A. H. Tammsaare Albu valla aukodanikuks. Uus Eesti, 31. jaanuar 1938, nr. 30, lk. 4.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]