A. H. Tammsaare
 |
See artikkel räägib kirjanikust; küla kohta vaata artiklit Tammsaare küla; vaata ka lehekülge Tammsaare (täpsustus). |
 |
See artikkel vajab toimetamist. Lisainfot võib leiduda arutelulehel. Palun aita artiklit toimetada. |
A. H. Tammsaare (ebatäpselt ka Anton Hansen Tammsaare, Anton-Hansen Tammsaare, Anton Hansen-Tammsaare, Anton H. Tammsaare, Anton Tammsaare või U. H. Tammsaare; kodanikunimi Anton Hansen; 30. jaanuar 1878 Albu vald – 1. märts 1940 Tallinn) oli eesti kirjanik.
Sisukord |
Elukäik[muuda]
Ta õppis omal käel lugema ja läks 8-aastaselt kooli. Esimesed teadmised omandas Sääsküla koolis, kuhu ta läks 1886. aastal[1], hiljem õppis Prümli vallakoolis[1] ja pärast seda Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kuhu tuli õpetajaks tuntud luuletaja Jakob Tamm, kes pani rõhku õpilaste loomingule väljendusoskusele.[2] Seal alustas Anton ka ise luuletuste kirjutamist. Peale selle õpetati kihelkonnakoolis muusikat. Anton sai siit algoskuse viiulimängus.[2]
Väike-Maarja kihelkonnakoolis käis ta aastatel 1892–1894 ning 1896–1897. 1894–1896 oli ta isal abiks põllutöödel.[1]
1898–1903 õppis Anton Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja töötas samal ajal ka Teataja toimetuses. Gümnaasiumi lõpetamise järel alustas Hansen õpinguid Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Ülikooliaastatel kirjutas jutustused "Pikad sammud", "Üle piiri", "Noored hinged" jts. Juristidiplom jäi Hansenil saamata, kuna ta haigestus tuberkuloosi.
Looming[muuda]
Kirjandusse tuli Tammsaare 20. sajandi alguses külaolustikuliste novellide ja jutustustega ("Kilgivere Kustas", "Mäetaguse vanad", "Käbe-Kaarli noor naine", "Kaks paari ja üksainus" (1902), "Tähtis päev", "Vanad ja noored" (1903), "Raha-auk" (1907)).
Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist "Juudit" (1921) ja romaanist "Kõrboja peremees" (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan "Tõde ja õigus" (1926–1933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1939) ja näidend "Kuningal on külm" (1936).
Ajapikku omandas Tammsaare looming suure psühholoogilise sügavuse ja ühiskonnakriitilise teravuse, rikastus kunstiliselt ja mitmekesistus elukujutuse poolest. Ta on 20. sajandi eesti romaani kõige silmapaistvamaid esindajaid. Samas ei piirdunud Tammsaare temaatikas Eesti maaeluga, vaid käsitles ka ajaloolisi ja fantaasiaküllaseid teemasid. Lisaks romaanidele on Tammsaare avaldanud miniatuure, kunstmuinasjutte, artikleid ja esseid ning tõlkinud hulgaliselt nii ilukirjandust kui publitsistikat.
Esimesed tööd avaldas ta A. Hanseni nime all, kirjanikunime A. H. Tammsaare võttis kasutusele 1902. aastast.[3]
Tunnustus[muuda]
1936 püstitati Tammsaarele ausammas Albu vallamaja juurde. Tammsaare sünnipaigas Tammsaare-Põhja talus ja Tallinnas on A. H. Tammsaare muuseum. Tema 100. sünniaastapäeval 1978 püstitati Tallinna A. H. Tammsaare mälestusmärk. Tammsaaret on kujutatud Eesti kahekümne viie kroonisel pangatähel.
Ka aastakümneid pärast surma on Tammsaare üks kõige loetumaid eesti kirjanikke. Näiteks kuulus Tammsaare 2004. aastal 10 kõige enam autorihüvitist saanud kirjaniku hulka: 8. koht ja 14 892 Eesti krooni, kusjuures esikümnes oli ainult kaks surnud kirjanikku (Tammsaare ja Eno Raud)[4]. Seesama kehtib ka 2006. aasta andmete kohta, üksnes autorihüvitis oli 12 431 krooni[5].
2010. aastal möödus Tammsaare surmast 70 aastat. Seetõttu läksid Tammsaare teosed avalikku omandisse ning nende ostmise ja laenutamise eest enam autorihüvitist ei maksta.
Teenetemärgid[muuda]
- Eesti Punase Risti teenetemärgi II klass – 24. veebruaril 1938
Isiklikku[muuda]
Ta oli Peeter ja Ann Hanseni neljas laps. Tal olid vennad Jürri (Jüri), Jaan, August, Otto ja kaksikud Hans ja Paul ning õed Maria, Anna, Anette ja Martha.[6]
Artiklid[muuda]
- Eluvõõrast kirjandusest, Olion nr. 3/1930
- Ilukirjanduse tähtsusest tänapäeval, Eesti Kirjandus nr. 12/1936
Kirjandust Tammsaare kohta[muuda]
,_7._detsember_2011.jpg)
- Anni, Aug. A. H. Tammsaare kui kultuurikriitik ja intellektualismi agoonia. Tartu: Akadeemia, 1938.
- Mihkla, K. A. H. Tammsaare elutee ja looming. Tartu: Noor-Eesti, 1938.
- Märka, V. Töö kui eesti kirjanduse püha lehm. Vikerkaar nr 6, 2006.
- Puhvel, H. (koost.) Sõna, mõte, inimene: A. H. Tammsaare 100. juubelile pühendatud lühiuurimusi. Tallinn: Eesti Raamat, 1977.
- Siimisker, L. A. H. Tammsaare: lühimonograafia. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962.
- Sillaots, M. A. H. Tammsaare looming. Tartu: Noor-Eesti, 1927.
- Treier, E. Tammsaare elu härra Hansenina: pühendatud A. H. Tammsaare 125. sünniaastapäevale. Tallinn: Olion, 2002.
- Treier, E. (koost.) Tammsaare maailmakirjanikuna: kolm välismaa Tammsaare-uurijat. Tallinn: Olion, 2001.
- Trett, L. A.H. Tammsaare, nagu teda tundsin. Tallinn: Perioodika, 1998.
- Tuglas, Fr. A. H. Tammsaare: kriitiline essee. Tartu: Odamees, 1918.
- Vaino, M.Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus, 2011.
- A. H. Tammsaare Albu valla aukodanikuks. Uus Eesti, 31. jaanuar 1938, nr. 30, lk. 4.
Ilmunud artikleid Tammsaare kohta[muuda]
- Marta Sillaots, A. H. Tammsaare viiekümnendaks sünnipäevaks., Eesti Kirjandus 1928, nr. 1
- Gustav Suits, A. H. Tammsaare tee ja töö., Looming 1928, nr. 1,3
- Marta Sillaots, A. H. Tammsaare naiskujud., Looming 1928, nr. 1
- Nigol Andresen, A. H. Tammsaare: Juudit., Looming 1928, nr. 2
- Gustav Suits, A. H. Tammsaare palgepooli., Eesti Kirjandus 1938, nr. 1
- Ernst Raudsepp, Koomilise sugemeid A. H. Tammsaare loomingus., Eesti Kirjandus 1938, nr. 1
- Daniel Palgi, Kunstlikust võttest Α. H. Tammsaare romaanide ehituses., Eesti Kirjandus 1938, nr. 1
- Karl Mihkla, Tõsielulisi tüüpe ja motiive A. H. Tammsaare teoseis., Eesti Kirjandus 1938, nr. 1
- Marta Sillaots, Iginaiselikust A. H. Tammsaare käsitluses, Looming 1938, nr. 1
- Karl Mihkla, Biosotsioloogiline vaatekoht A. H. Tammsaare toodangus, Looming 1938, nr. 1
- Aleksander Looring, A. H. Tammsaare üliõpilasaastad, Looming 1938, nr. 1
- August Annist, Tammsaare kui kultuurikriitik ja intellektualismi agoonia, Akadeemia 1938, nr. 1
- Rudolf Sirge, Fragmente Tammsaare mõtestikust, Varamu 1938, nr. 2
- Eduard Laaman, „Tõe ja õiguse” jälil, Varamu 1938, nr. 2
- Paul Ambur, A. H. Tammsaare „Juudit” maailmakirjanduse taustal, Varamu 1938, nr. 2
- Bernhard Linde, A. H. Tammsaare inimesena, Varamu 1938, nr. 3
- Harald Paukson, Tammsaare looming linnulennult, Varamu 1940, nr. 3
- Daniel Palgi, A. H. Tammsaare., Eesti Kirjandus 1940, nr. 3
- Inga-Gretel Linkgreim. Esmakordselt näevad trükivalgust Tammsaare kirjad tütrele ERR, 29. jaanuar 2009
- Maarja Vaino. Anton Petrovitš ja sfääride muusika, Keel ja Kirjandus nr.7/ 2010
Viited[muuda]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Maie Kalda, Tuglasest Ristikivini: Eesti proosa 1906–1940: XI klass (Tallinn: Koolibri, 1997), lk 38.
- ↑ 2,0 2,1 Maie Kalda, Tuglasest Ristikivini: Eesti proosa 1906–1940: XI klass (Tallinn: Koolibri, 1997), lk 39.
- ↑ Maie Kalda, Tuglasest Ristikivini: Eesti proosa 1906–1940: XI klass (Tallinn: Koolibri, 1997), lk 40.
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 349
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 351
- ↑ Personaalraamat: Albu; EAA.1234.1.146; 1870–1900
Välislingid[muuda]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: A. H. Tammsaare |
 |
Vikitekstides on artikliga seotud alliktekste: Autor:A._H._Tammsaare |
- Majamuuseum Tallinnas
- Muuseum Vargamäel
- A. H. Tammsaare Eesti Posti postmargil
- A. H. Tammsaare Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
