Sergei Gorodetski

Allikas: Vikipeedia
Sergei Gorodetski abikaasaga. Ilja Repini portree (1914)

Sergei Mitrofanovitš Gorodetski (vene keeles Серге́й Митрофа́нович Городе́цкий, 17. jaanuar 1884 Peterburi8. juuni 1967 Obninsk) oli vene luuletaja.

Sergei isa Mitrofan Gorodetski oli kirjanik ja etnograaf. Sergeil oli noorem vend Aleksandr (1886–1914), kes oli kunstnik ja kannatas sageli psüühikahäirete all. Aleksandr oli sageli haige ja 2 viimast eluaastat halvatud.

Sergei abiellus 1908 näitleja ja luuletaja Anna Kozelskajaga (1889–1945), kes kasutas luuletajana varjunime Nimfa Bel-Kon-Ljubomirskaja. Aleksandr Bloki sõnul oli ta ebatavaliselt kaunis. Abielust sündis üks laps, tütar Rogneda (1909).

Sergei Gorodetski lõpetas Peterburis gümnaasiumi ja astus Peterburi ülikooli ajaloo-filoloogiateaduskonda, kus õppis koos Blokiga, aga ei lõpetanud.

1906 hakkas ta käima aasta varem Peterburi kolinud luuletaja Vjatšeslav Ivanovi kodus moodsate luuletajate sõpruskonnas ja sai Ivanoviga lähedaseks, kuigi oli tast 18 aastat noorem. Samal aastal avaldas ta oma esimese luulekogumiku "Kirg", samal ja järgmisel aastal järgnesid kogumikud "Perun" ja "Metsik tahe". Need olid folkloorse ainega sümbolistlikud teosed.

1910. aastate algul läks Gorodetski sümbolistidega tülli ja asutas 1911 Poeetide Tsehhi. See eksisteeris kuni 1914, aga oli üsna mõjukas, sest selle mõjul asutati teisigi poeetide tsehhe nii Peterburis, teistes Venemaa linnades kui emigrantide ringkondades Berliinis ja Pariisis. Need ei viljelenud küll ühesuguse stiiliga luulet. Gorodetski asutatud tsehhi seostatakse akmeismiga. Sinna kuulusid teiste hulgas Anna Ahmatova, Ossip Mandelštam ja Aleksei Tolstoi.

Gorodetski toetas algusest peale Oktoobrirevolutsiooni. Pärast revolutsiooni juhatas ta Bakuus ROSTA (Venemaa Telegraafiagentuuri) kunstiosakonda ja töötas seejärel Kaspia mere laevastiku poliitvalitsuses. Alates 1921 elas ta Moskvas, avaldas palju teoseid ja tõlkis NSV Liidu rahvaste luulet. Kuni 1924 töötas ta Moskva Revolutsiooni Teatri kirjandusosakonna juhatajana, seejärel kuni 1932 "Izvestija" kirjandusosakonnas. Pärast seda töötas ta ooperite libretode kallal. Muu hulgas kirjutas ta uued sõnad Mihhail Glinka ooperile "Elu tsaari eest", jättes muusika samaks, kuid kirjutas ümber laulutekstid, jättes sellest välja kõik tsaari kiitvad kohad. Ooper sai ka uue nime "Ivan Sussanin". Suure Isamaasõja ajal oli ta Usbekistanis ja Tadžikistanis ning tõlkis kohalike luuletajate loomingut.