Erni Krusten

Allikas: Vikipeedia

Erni Krusten (õieti Ernst Krustein) (30. aprill 1900 Muraste - 16. juuni 1984, Tallinn) oli eesti kirjanik, Otto Krusteni ja Pedro Krusteni vend.

Õppis Tallinna progümnaasiumis; töötanud aednikuna ja ajakirjanikuna. 1950.aastal sai kutseliseks kirjanikuks.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandusse tuli 1920.aastate algul luule ja lühiproosaga. Tugevasti isikupärases lüürilise käsitluslaadiga proosas on põhiline esteetiliste ja sotsiaal-eetliste konfliktide psühholoogiliselt sügav eritlemine, hea ja kurja vastuolu jälgimine. Avaldanud ka 6 lasteraamatut ja 2 näidendit ning tõlkeid vene keelest.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Romaanid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Mineviku jahil" (1929)
  • "Org Mägedi armastus" (1939)
  • "Pekside raamat" (1946)
  • "Nagu piisake meres" (1962)

"Noorte südamed"

Lühiproosakogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Kanarbik" (1927)
  • "Pime armastus" (1941)
  • "Rahu nimel" (1951)
  • "Piitsa matused" (1957)
  • "Õnnetu armastus" (1957)
  • "Kevadet otsimas" (1960)
  • "Viis lugu" (1968)
  • "Rõõmunäljane" (1973)
  • "Vurriluu" (1980)
  • "Hull pääsuke" (1981)
  • "Metalliotsija" (1984)

Miniatuuri- ja luulekogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luulekogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Peegel tänaval" (1978)

Jutustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Vana võrukael" (1966)
  • "Väga halb hinne" (1967)
  • "Okupatsioon" (1969)

Humoreskikogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Lemmiktoit" (1967)

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]