Johannes Raudmäe

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Major Johannes Eisenberg (u 1931)
Soomusrongide divisjoni juhtkond Vabadussõja ajal koos merejõudude juhataja Johan Pitkaga. Istuvad (vasakult): Tartus haiglaravil viibiv soomusrongide ülemjuhataja kapten Karl Parts, "soomusrongide isa" ja Eesti merejõudude juhataja Johan Pitka, Soomusrongide divisjoni ülema kohuseid täitev kapten Anton Irv. Tagareas paremalt teine kapten Karl Partsi adjutant leitnant Johannes Eisenberg (1919. aasta kevad-talvel)

Johannes Raudmäe VR II/3 (kuni 1936. aastani Johannes Eisenberg, 22. aprill 1891 Tagatõnu talu, Kuimetsa vald (Juuru kihelkond), Harjumaa29. detsember 1973 Stockholm) oli Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant).

Ta oli Vabadussõja alguses soomusrongide ülemjuhataja kapten Karl Partsi adjutant ja seejärel alates märtsist 1919 kuni Vabadussõja lõpuni Soomusrongide divisjoni tagavarapataljoni 1. roodu ülem. Peale Vabadussõda aastatel 1926-1928 Kaitseliidu Järvamaa maleva pealik ja aastatel 1928-1940 Kaitseliidu Sakalamaa maleva pealik. Teises maailmasõjas 1944. aasta veebruarist kuni septembrini 5. piirikaitserügemendi ülem.

Eesti Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli Vabadussõja alguses detsembrist 1918 kuni veebruarini 1919 soomusrongide ülemjuhataja kapten Karl Partsi adjutant. Seejärel alates veebruarist 1919 Soomusrongide divisjoni staabi adjutant. Ja märtsist 1919 kuni Vabadussõja lõpuni Soomusrongide divisjoni tagavarapataljoni 1. roodu ülem. Osales lahingutegevuses Punaarmee vastu Viru rindel, Lõuna-Eestis ja Pihkva rindel.

Eesti Vabariigis[muuda | muuda lähteteksti]

Oli 1928. aasta maist kuni 1940. aasta juunini Kaitseliidu Sakalamaa maleva pealik.

21. septembril 1933 valiti ta Allveelaevastiku Sihtkapitali Viljandi toimkonna esimeheks[1].

Teises maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Oli Teises maailmasõjas 1944. aasta veebruarist kuni Eesti vallutamiseni 5. piirikaitserügemendi ülem, kellena osales koos oma rügemendiga Peipsi ranna ja Emajõe põhjakalda kaitsmises.

24. oktoobril 1944 õnnestus tal Juminda rannast mootorpaadiga Soome sõita ja sealt edasi Rootsi pääseda.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Siseriigist. Vaba Maa, 24. september 1933, nr. 224, lk. 6.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

"Ma pääsesin siiski. Kolonelleitnant Johannes Raudmäe mälestusi" (2013)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]