Ilmar Raamot

Allikas: Vikipeedia

Ilmar Raamot (4. märts 1900 Königsberg2. detsember 1991 Broomfield) oli eesti agronoom ja poliitik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta õppis aastatel 1911–1917 Tartu Reaalkoolis, aastatel 1917–1918 Tallinna Peetri Reaalkoolis.

Eesti Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Läks otse koolipingist Vabadussõtta, teenides 26. detsembrist 1918 kuni 7. märtsini 1919 õppursõdurina Soomusrongi nr 2 dessantkomandos.

Seejärel 22. aprillist kuni 3. augustini 1919 õppis ta Tallinnas Sõjakooli jalaväe kursustel, olles Sõjakooli I kursuse lõpetanute hulgas (Sõjakooli 1. lend). Sõjakooli lõpetamisel omistati talle lipniku aukraad.

Suunati pärast Sõjakooli lõpetamist tagasi rindele oma väeossa – Soomusrongi nr 2 dessantpataljoni, kus teenis lipniku aukraadis 2. kompanii ülemana kuni Vabadussõja lõpuni.

Eesti Vabariigis[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 19201929 õppis ta (vaheegadega) Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonnas zooloogiat, aastatel 19281930 ja 1938 Berliini Põllumajandusülikoolis agronoomiat (olles samaaegselt "Päevalehe" kirjasaatja). Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane.

1930-ndatel pidas talu Tartu lähedal Ülenurmel. Aastal 1932 astus ta Ühinenud Põllumeeste Erakonda, aastatel 19331935 oli selle erakonna peasekretär.

Politseivalitsuse direktori otsusega 4. maist 1935 keelati Ilmar Raamotil viibimine piirkonnas, kus on välja kuulutatud kaitseseisukord, (välja arvatud Ropka vald Tartumaal), ja seda kuni kaitseseisukorra lõpuni, kuna "nimetatud isik on läinud aasta lõpupoolel ja käesoleval aastal kuni viimase ajani püüdnud luua sidet maksva demokraatliku korra vastu sihitud tegevuse pärast suletud liikumise tegelastega ja organiseerida opositsioonilist liikumist Vabariigi valitsuse ning valitsemise suuna vastu" ja "Võtnud arvesse, et Ilmar Raamoti eeltähendatud tegevus on ohtlik hääkorrale ja ühiskondlikule julgeolekule[1]. 12. augustil 1936 lubati tal uuesti elada kitsendusteta kogu Vabariigis[2].

Kandideeris aastal 1938 I Riigivolikogu liikmeks 53. valimisringkonnas, kuid jäi alla (sai 1132 häält) Rudolf Riivesele (kes sai 2206 häält).

Lahkus järelümberasumise korras (osaliselt võltsitud dokumentidega) veebruaris 1941 Saksamaale, kus elas Demeni põgenikelaagris (Ludwigslust-Parchimi kreisis Mecklenburg-Vorpommernis).

Teises Maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Teises Maailmasõjas saadeti Saksamaalt Politseipataljon Ostland-i koosseisus teenima Kiievisse ja Dnepri äärde. Suvel 1942 viidi üle agronoomiks Ukraina Kindralkomissariaadi alluvuses, septembris 1942 jõudis tagasi kodulinna Tartusse. Aastatel 19431944 töötas Tallinnas Põllumajanduse Keskvalitsuse ametnikuna.

Emigratsioonis[muuda | muuda lähteteksti]

Lahkus septembris 1944 Saksamaale. Töötas suveni 1945 Leipzigi lähedal Riiklikus Loomatoitlustamise Katse- ja Uurimisasutuses. Et mitte jääda Nõukogude okupatsioonitsooni, liikus ta läände. Aastatel 19461948 töötas õpetajana Göttingeni Eesti Gümnaasiumis, olles samas ka Göttingeni ülikooli doktorant.

Aastal 1949 siirdus perekonnaga USA-sse, kus teenis leiba põllumehena Californias. Hiljem oli ta ametnik New Yorgis.

Ta kuulus aastatel 19511972 Vaba Eesti Komiteesse, aastatel 19541972 Euroopa Ikestatud Rahvaste esinduskogusse (oli 5 aastat sotsiaalkomitee sekretär), sellest 2 aastat juhatuses. Aastatel 19721974 oli ta Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu juhatuses. Aastatel 19601963 ja 19691970 oli ta EÜS-i USA koondise esimees, aastatel 19611965 auvilistlasena vanematekogu eestseisuses. 1953. aastal nimetas Alfred Maurer ta Otto Tiefi valitsuse põllutööministriks.

Ilmar Raamot suri aastal 1991 USA Colorado osariigis Broomfieldis.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa Jaan Raamot oli Venemaa Riigiduuma IV Koosseisu saadik, Eesti Ajutise Valitsuse põllutöö- ja toitlusminister. Ema Mari Raamot oli eesti seltskonnategelane ja kodundusõpetaja, meie naisriigikaitse liikumise alusepanijaid. Onu Jaan Tamm oli oli eesti muusikategelane, Peterburi ja Tallinna konservatooriumi professor, tädi Aino Tamm oli eesti laulja (sopran) ja laulupedagoog. Ta abiellus aastal 1925 Leida Munaga, neil oli kaks poega; vanem poeg Tõnis oli tehnikateadlane.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ilmar Raamot. Mälestused. Varrak, Tallinn 2013, lk. 461–462
  2. Ilmar Raamot. Mälestused. Varrak, Tallinn 2013, lk. 495

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mälestused I. Stockholm, Vaba Eesti, 1975.
  • Mälestused II. Stockholm, Välis-Eesti & EMP, 1991.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kes on kes? Kes on kus? Kaugete maade eestlased. Lühielulood. Vello Lään. Olion 2011
  • Ilmar Raamot, "Mälestused", Tallinn, Varrak, 2013.