Hans Oldekop

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Hans Oldekop

Johannes (Hans) Adalbert Oldekop VR II/2 ja VR II/3 (14. (vkj) / 27. detsember[1] 1883 Tallinn13. märts 1924 Tartu) oli esimene kutseline eesti ajaloolane.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Õppis Tallinna Nikolai I Gümnaasiumis, mille lõpetas 1903. aastal. Õppis seejärel ajalugu: 1903–1905 Tartu Ülikoolis, 1906 Müncheni ülikoolis, 1906–1908 Leipzigi ülikoolis ja 1908–1909 Viini ülikoolis, kuulates Leipzigi ülikoolis muuhulgas ka Karl Lamprechti loenguid.

Kaitses doktorikraadi 1909. aastal Viini ülikoolis väitekirjaga "Die Anfänge der katolischen Kirche bei den Ostseefinnen. Eine Untersuchung über die Formen der religiösen Expansion im Mittelalter". Pärast seda täiendas end veel Helsingis, Varssavis ja Kiievis.

Esimeses maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Suunati Esimese maailmasõja ajal Pauli sõjakooli, kus õppis 1916. aasta oktoobrist kuni 1917. aasta maini. Lipnik alates 1917. aasta maist.

Oli seejärel nooremohvitser Leedu kaardiväe tagavarapolgus.

Tuli 1917. aasta detsembris Eestisse ja teenis Haapsalus olevas 1. Eesti polgus, kus oli algul 10. roodu nooremohvitser, seejärel 1918. aasta veebruarist aprillini 3. roodu nooremohvitser ja polgu adjutandi abi.

Ülendati 1918. aasta märtsis alamleitnandiks (aukraad nimetati novembris 1922 ümber nooremleitnandiks).

Eesti Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõjas alates 23. novembrist 1918 1. jalaväepolgu ohvitseride rühmas ja 1918. aasta detsembrist 1. Tallinna kaitsepataljonis.

Määrati 27. detsembril 1918 laiarööpmelise soomusrongi nr 3 dessantroodu – 3. rühma nooremohvitseriks. 1919. aasta jaanuarist dessantroodu 3. rühma ülem ja 1919. aasta veebruarist dessantroodu ülem.

1919. aasta märtsist laiarööpmelise soomusrongi nr 3 dessantpataljoni ülem. 1919. aasta juunist dessantpataljoni 2. roodu ülem ja 1919. aasta augustist taas dessantpataljoni ülem.

Sai 23. jaanuaril 1919 (Elva all) Kirepi kõrtsi juures ja 20. märtsil 1919 (Antsla all) Sõeru metsavahimaja juures raskelt haavata ning 28. juulil 1919 Kirde-Lätis põrutada.

Osales lahingutes Punaarmee vastu Viru rindel, Lõuna-Eestis, Lätimaal ja Pihkva rindel.

Vabastati teenistusest septembris 1919.

Eesti Vabariigis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestikeelse Tartu Ülikooli avamisel 1. detsembril 1919 sai Oldekopist üldajaloo professor, kelleks ta jäi kuni oma surmani.

Tema ja Arno Rafael Cederbergi eestvedamisel rajati Akadeemiline Ajaloo Selts. Seltsi eestvõttel asutatud Ajaloolises Ajakirjas avaldas Oldekop oma lemmikteemat – keskaega – puudutavaid artikleid (vt teoseid).

Oli Akadeemiline Ajaloo Seltsi, Eesti Kirjanduse Seltsi, Eesti Kristliku üliõpilasühingu ja Tartu Vabaduse Risti Vendade Ühenduse liige.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1912. Die Anfänge der katholichen Kirche bei den Ostseefinnen. Reval: F. Kluge
  • 1923. "Läti Hendriku rahvuse küsimus". Ajalooline ajakiri 1: 11–16
  • 1923?. "Mõned kriitilised märkused uuema kirjanduse kohta Läti Henriku üle". Ajalooline ajakiri
  • 1923. "Oswald Spengleri ajaloo morfoloogia". Ajalooline Ajakiri 3: 81–82

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema vend oli hüdroloog Evald Oldekop.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Leinakuulutus. Postimees nr 73, 15. märts 1924. Lk 10
  2. https://www.president.ee/et/vabariik/teenetemargid/kavaler/6679/hans-oldekop Eesti Vabariigi teenetemärkide kavalerid
  3. https://www.president.ee/et/vabariik/teenetemargid/kavaler/10117/hans-oldekop Eesti Vabariigi teenetemärkide kavalerid

Personaalia[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]