Versailles' loss

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Versailles' loss
Vue aérienne du domaine de Versailles par ToucanWings - Creative Commons By Sa 3.0 - 073.jpg
Versailles' loss
Üldandmed
Asukoht Versailles
Stiil barokk
Ehituse algus 1624
Ehituse lõpp 1770
Koordinaadid 48° 48′ 17,3″ N, 2° 7′ 13,2″ E
Projekt ja ehitus
Arhitekt Philibert Le Roy
Louis Le Vau
Jules Hardouin-Mansart
Robert de Cotte
Jacques V Gabriel
Ange-Jacques Gabriel

Versailles' loss (prantsuse keeles Château de Versailles) on Versailles's, Pariisist ligikaudu 20 km läänes asuv kunagine kuninglik loss, kus resideerusid nii Louis XIII, Louis XIV, Louis XV kui ka Louis XVI. Esimene hoone valmis Louis XIII ajal 1624. aastal jahilossina. Praegused mõõtmed saavutas loss 1770. aastal, kui Louis XV palvel ehitas arhitekt Ange-Jacques Gabriel kuningliku ooperimaja (prantsuse keeles Opera Royal). Tegu on Euroopa suurima lossi- ja pargiansambliga.

Detail Pierre Pateli maalist "Versailles' loss" umbes 1668
Pierre Patel. Versailles' loss koos pargiga

Ehitamine ja ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1623. aasta lõpus lasi Louis XIII ehitada endale Versailles’sse jahilossi, mida ta esimest korda kasutas 1624. aastal. Jahilossi arhitektiks oli Jacques Lemercier ning tegemist oli tagasihoidliku ehitisega, mille üle Marechal de Bassompierre’i kohaselt: „poleks ka tavaline härrasmees eriti uhke.“ Praegu asub kunagise jahilossi alal marmorõu.[1] 1631. aastal jätkas Louis XIII lossi ehitamist, selle eestvedajaks sai Philibert Le Roy ning 1634. aastaks oli see saavutanud tänapäeval tuntud põhistruktuuri. Louis XIII ei lubanud oma naisel, Austria Anna’l kunagi tema jaoks mõeldud apartementides ööbida – jahiloss oli mõeldud eelkõige kuningale jahipidamiseks, puhkamiseks ja üksinda olemiseks.[2]

Pärast Louis XIII surma 1643. aastal sai Annast Louis XIV regent ning ta otsustas kogu juhtimise viia tagasi Pariisi, mis tähendas, et Versailles’sse naases Louis XIV alles 1651. aastal, kui ta hakkas seal jahil käima. Pärast kardinal Mazarini surma 1661. aastal otsustas kuningas riigijuhtimise täielikult enda kätte võtta, heites kõrvale oma ema ja teised lähikondlased – Louis XIV viis oma õukonna tagasi Saint-Germain-en-Laye’sse ning alustas suuri ümberehitus- ja laiendustöid Versailles’s.[1] Ta sai inspiratsiooni ja innustust rahandusministri Nicolas Fouquet’ residentsist Vaux-le-Vicomte’i lossist ja pargist, mida ta külastas 1661. aasta augustis. Kuningas otsustas Fouquet ametist kõrvaldada ja vangi saata, määras tema asemel ametisse Jean-Baptiste Colbert’i ning Versailles’ lossi arhitektiteks kutsus Vaux-le Vicomte’i tegijad.[3] Louis Le Vau ehitas 1660ndatel kuninga ja kuninganna apartemendid, André Le Nôtre tegi aia ja pargi ning Charles Le Brunist sai lossi sisekujundaja.[4]

1668. aastal hakkas Louis Le Vau ehitama sümmeetrilisi tiibu, kus ühel pool asus kuninga ja teisel pool kuninganna apartement. Aiapoolse fassaadi kattis ta valge kiviga, mis erines Le Roy tehtud fassaadist ning samuti eelistas ta itaalia stiilis katuseid, mida hiljem kopeeris ka Jules Hardouin-Mansart.[5] André Le Nôtre kujundas ümber Louis XIII ajast jäänud aia – muutis selle suursugusemaks, sümmeetrilisemaks ja korrapärasemaks ning pikendas ida-lääne suunalist perspektiivi. Ta kasutas ära ka olemasolevaid veevarusid lisades basseine ja purskkaeve. Tema kujundatud park Versailles’s sai prantsuse ehk nn regulaarpargi eeskujuks.[6] Charles Le Brunist sai 1664. aastal kuninga peamine kunstnik, kes dekoreeris Versailles’s näiteks peegligalerii, rahu ja sõja salongid ning visandas suure osa pargi purskkaevudest.[7]

1678. aastal määras kuningas oma esimeseks arhitektiks Jules Hardouin-Mansart’i, kes lisas lossile peegligalerii (aiapoolse terrassi asemele), 1678–1679 lisas ministrite tiivad, 1679–1682 Grande ja Petite ecurie, 1682–1684 Grand communi tööliste, sulaste ja teenijate majutamiseks ning samuti ka kaks täiesti uut tiiba Le Vau itaalialikus stiilis õukonna majutamiseks, kõigepealt lõunasse (1679–1681) ja seejärel põhja (1685–1689). 1701. aastal viis kuningas oma magamistoa läänetiivast maja keskele ning Louis XIV valitsusaja viimase lisandusena ehitas Hardouin-Mansart 1699–1710 kuningliku kabeli.[8]

Louis XV väga suuri ehitustöid Versailles’s ette ei võtnud, kuid suurendas kuninga isiklikke ruume ning alustas Versailles kuningliku ooperimaja ehitamist 1748. aastal, mis valmis erinevate sõdade jt rahaliste raskuste tõttu alles 1770. Louis XVI sai oma perekonnaga elada Versailles’s kuni Prantsuse revolutsioonini, mis viis kuningliku koja igaveseks lossist minema 1789. aastal.[4]

Lossi plaan

Loss[muuda | muuda lähteteksti]

Kuninga apartement[muuda | muuda lähteteksti]

Kuninga apartemendis olid seitse ruumi, mis olid mõeldud külaliste vastuvõtmiseks, kuningliku pere külastamiseks ja Louis XIV ajal õhtuste kokkusaamiste pidamiseks. Kõik toad olid dekoreeritud itaalia stiilis ning kaunistatud seinamaalide ja marmorist paneelidega.[9]

François Le Moine "Heraklese apopteoos"

Heraklese salong[muuda | muuda lähteteksti]

Salong ehitati Louis XIV valitsusaja lõpus, sest enne asus seal lossi kabel, mida polnud enam vaja, kui 1710. aastal valmis Kuninglik kabel. Salongi dekoreerimine viidi lõpule Louis XV valitsusajal 1736. aastal, kui tuntud prantsuse rokokoo stiilis maalikunstnik François Lemoyne (või François Le Moine) lõpetas suure allegoorilise laemaali „Heraklese apopteoos“.[9]

Külluse salong[muuda | muuda lähteteksti]

Külluse salongi puhvetis pakuti külalistele kohvi, veini ning erinevaid likööre. Salong oli eeskambriks toale, kus Louis XIV-le meeldis näidata külalistele medaleid, kalliskive ja teisi haruldasi esemeid. Üheks esemeks oli kuninglik laev, millel puudus mast ning mis asetati tähtsate ürituste puhul laua peale või puhvetikapile.[9]

Venuse salong[muuda | muuda lähteteksti]

Venuse salong moodustas koos Diana salongiga peasissekäigu kuninga apartementi. Vana-Kreeka mütoloogias Aphrodite ja roomlaste jaoks Venus oli armastuse jumalanna, kellena on teda kujutatud ka salongi laemaalil. Lae äärtes paiknevatel maalidel (üleminekul seinaosale) on maalid, kus on kujutatud antiikaja kangelasi, mis viitavad Louis XIV tegudele. Charles Le Brun, kes oli ruumi sisekujundaja, tekitas Venuse salongis illusoorseid motiive ning lõi harmoonia skulptuuride ja maalide vahel. Seda saab lugeda üheks kõige baroksemas stiilis salongiks kogu kuninga apartemendi peale. Õhtustel kogunemistel kaeti lauad puuviljade martsipani ja lillekorvidega.[9]

Diana salong[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu eelpool mainitud oli Diana salong kuninga apartemendi vestibüüliks ning õhtuti mängiti seal tihti piljardit. Gabriel Blanchardi tehtud laemaalil kujutas ta jahijumalannat Dianat koos erinevate jahistseenidega. Lae äärtes olevatel maalidel (üleminekul seinaosale) on näha vihjeid Louis XIV mereväele, samuti on salongis büste, mis kuulusid enne kardinal Mazarinile. Colbert täiendas seda ruumi aja jooksul päris palju.[9]

Marsi salong[muuda | muuda lähteteksti]

Marsi salong oli kasutusel valvuriruumina ja oli pühendatud sõjajumalale. Laemaali autoriks oli Claude Audran, kes kujutas stseeni Marsist, kes oli huntide veetaval kaarikul. Maali idapoolse kompositsiooni autoriks oli Jean-Baptiste Jouvenet, kes kujutas Heraklese abil saavutatud võitu, millele järgnesid Õnn ja Küllus. Läänepoolse kompositsiooni autoriks oli Ren-Antoine Houasse, kes kujutas Terrorit, Raevu ja Õudust võtmas võimust maa jõudude üle. Korstnast vasakule jääb Le Bruni teos "Dareiose perekond enne Aleksandrit". Korstnast paremal asub „Emmause palverändurid“ – mõlemad tööd riputati sinna kuninga soovil paarina, et näidata, kuidas prantsuse kunstnikud on sama meisterlikud kui itaalia omad. Küljeseintel on kaks riigiportreed – Louis XV ja Marie Leszczyńska omad.[9]

Merkuuri salong[muuda | muuda lähteteksti]

Merkuuri salong oli algselt kuninglik magamistuba. Voodi eemaldati ruumist, et asetada sinna mängulauad. Seal asunud hõbedast lauad, peeglid ja lühtrid olid seal 1689. aastani, mil Louis XIV lasi need sulatada, et rahastada sõda. Teised metallist esemed sulatati üles seoses Hispaania pärilussõjaga. Salongi kasutati kolm nädalat Anjou hertsogi, Louis XIV lapselapse majutamiseks enne oma kuningriiki naasmist, sest oli kuulutatud Hispaania kuningaks. Samuti asetses seal salongis nädal aega Louis XIV kirst koos tema surnukehaga. Jean-Babtiste de Champaigne loodud laemaalil on kujutatud kunsti, kaubanduse ja teaduste jumalat Merkuuri kaarikul, mida veavad kaks kukke.[9]

Apollo salong[muuda | muuda lähteteksti]

Hyacinthe Rigaud "Louis XIV portree"

Apollo salong, mis oli pühendatud päikesekuningale, kunstile ja rahule, oli tseremooniaruum ja alates 1682. aastast kasutusel troonisaalina. Ruumis asus ka hõbedane troon, mis pärast 1689. aastat üles sulatati ning selle asemele asetati kullatud toolid. Kamina kohal asub kõige kuulsam maal Louis XIV-st, mille maalis Hyacinthe Rigaud. Kuningas pidi alguses maali ära kinkima, kuid ta kiindus sellesse, jättis originaali endale ning lasi portreest koopiaid teha.[9]

Peegligalerii

Peegligalerii[muuda | muuda lähteteksti]

1678. hakkas Hardouin-Mansart ehitama terrassi asemele peegligaleriid, mis avanes pargi poole ning ühendas kuninga ja kuninganna tiibasid. 73 meetri pikkune peegligalerii valmis 1684. aastal. Ruumi eesmärk on kokku tuua ja näidata Prantsusmaa poliitilist, kunsti ja majanduslikku edu. Esimest illustreerivad Le Bruni laemaalid, kus on 30 kompositsiooni, mis viitavad Louis XIV esimesele 18 valitsemsaastale. Majanduslikku jõukust esindavad 357 peeglit, mis asuvad 17 kaare all akende vastas. Kunstilisele edule viitavad uued "prantsuse stiilis" kullatud pronksiga pilastrid, mille lõi Le Brun Colberti soovil.[10][4]

Versailles' lossi tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Louis XIV valitsemisajal oli Versailles' lossil väga tähtis roll päikesekuninga võimu näitamisel, selle kehtestamisel ning monarhia ja absolutismi ülistamisel. Õukonna, ministrite ja teiste võtmeisikute toomine Versailles'sse aitas kaasa võimu tsentraliseerimisele ja Louis XIV rolli ja maine suurendamisele. Lossis peetud peod, etendused ja teised üritused olid osa poliitilisest mängust, et hoida õukonda enda mõju ja silma all, näidata enda ja riigi jõukust ning tähistada sõjalisi võite.[11]

Samuti toimus Versailles' lossis esimese maailmasõja järgne rahukonverents, mille tulemusena allkirjastati 1919. aastal peegligaleriis Versailles' rahuleping, mis lõpetas esimese maailmasõja.[4]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Spaworth, Anthony (2008). Versailles: A Biography of a Palace. Macmillan Publishers. ISBN 978-0-3123-5785-6
  2. "Louis XIII and Versailles". https://en.chateauversailles.fr/. Vaadatud 4. november 2021.
  3. "Vaux-le-Vicomte". Britannica. Vaadatud 16. november 2021.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 "Palace of Versailles". Britannica. Vaadatud 9. november 2021.
  5. "Louis Le Vau". https://en.chateauversailles.fr/. Vaadatud 6. november 2021.
  6. "André Le Nôtre". https://en.chateauversailles.fr/. Vaadatud 2021.
  7. "Charles Le Brun". https://en.chateauversailles.fr/. Vaadatud 5. november 2021.
  8. James Stevens Curl (2006). A Dictionary of Architecture and Landscape Architecture (2 ed.). Oxford University Press. 
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 9,7 "The King's State Apartement". https://en.chateauversailles.fr/. Vaadatud 7. november 2021.
  10. Fiske Kimball Mansart and Le Brun in the Genesis of the Grande Galerie de Versailles. (1940). The Art Bulletin. CAA. 
  11. Benoît Bolduc Fêtes on Paper: Graphic Representations of Louis XIV's Festivals at Versailles. (2015). The Princeton University Library Chronicle. Princeton University Library. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]