Versailles' loss

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Versailles, Patel, 1668.png
Versailles' loss
Riik Prantsusmaa
Asukoht Versailles
Ehitatud 16611710
Stiil barokk
Arhitekt Louis Le Vau
Jules Hardouin-Mansart
Sisekujundaja Charles Le Bruni
Maastikuarhitekt André Le Nôtre
Restaureeritud II maailmasõja järel
Koordinaadid 48° 48′ 17,3″ N, 2° 7′ 13,2″ E
Versailles' loss

Versailles' loss (prantsuse keeles Château de Versailles) asub Prantsusmaal Versailles's ja endine õukonna residents. Tegu on Euroopa suurima lossi- ja pargiansambliga.

Loss koos pargiga

Loss ehitati Louis XIV ajal. 16821789 oli Versailles' loss Prantsusmaa kuninga, õukonna ja valitsuse residents. Ehituse stiiliks oli barokk. Palees on üle 700 ruumi.[1]

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Algselt oli tegu Louis XIII jahilossiga, mille ehitamine oli usaldatud Jacques Lemercier'ile 1624. aastal.

Versailles' palee ehitati 16611710. See ehitati Louis XIV valitsusajal jahilossi kohale. [2] Lossi ümberehitust juhtis Jules Hardouin-Mansart, kes oli sel ajal 31. aastane.

Lossi plaan

Sisekujundaja oli Charles Le Brun, kes rajas Versailles' lossi peegligalerii, mis oli 72 m pikk. Pargi kujundas maastikuarhitekt oli André Le Nôtre.

Lossikompleks on ümbritsetud Prantsuse ja Inglise aedadega. Lossi ehituse juures töötas kuni 30 000 inimest.

Palee idaosa[muuda | muuda lähteteksti]

Palee idaosa nimetatakse d'Armesiks.[2]

Auvärav[muuda | muuda lähteteksti]

Läänes asub kullatud auvärav, mis on lossiala peasissekäiguks. Värava kujundas Jules Hardouin-Mansart, kuid see hävis Prantsuse revolutsiooni ajal.[2]

Keskosa[muuda | muuda lähteteksti]

Keskosa esimene korrus oli mõeldud Louis XV tütardele, Marie Antoinette'ile ja valvurile. Lisaks paiknevad seal ka kuninga korter ja salongid.[1]

Salongid[muuda | muuda lähteteksti]

François Le Moine "Heraklese apoteoosi"

Härjasilmade salong[muuda | muuda lähteteksti]

Üheks salongiks on Härjasilmade salong, mis sai nime ovaalse akna järgi. See oli ühtlasi ka eesruum, kus õukondlased ootasid kuninga ärkamist. Sellest salongist pääseb kuninga magamistuppa. [1]

Sõjasalong[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjasalong (prantsuse keeles salon la de Guerre). Salongi kujundas peamiselt Charles Le Brun. Skulptuuride autoriks Antoine Coysevox. Sõjasalongis ülistati Louis IV sõjalisi võite. Lisaks asub Coysevox valmistatud ovaalne barejeef, millel kujutatakse päikesekuningat alistamas oma vaenlasi. [3]

Rahusalong[muuda | muuda lähteteksti]

Rahusalong (prantsuse keeles Salon de la Paix). Sarnaselt sõjasalongile asuvad rahusalongis pronksist valmistatud trofeed ja nikerdatud relvad. Lae ja kupli paneelid on kaunistatud rahu motiividega Le Bruni poolt. [4]

Heraklese salong[muuda | muuda lähteteksti]

Heraklese salong rajati Louis XIV valitsuse ajal ja lõplikult sai valmis 1736. aastal. Salongis võlvkaarele maalis prantuse maalikunstnik François Le Moine "Heraklese apoteoosi". Maali eesmärgiks oli näidata "voorus tõstab inimese iseendast kõrgemale". [4]

Külluse salong[muuda | muuda lähteteksti]

Külluse salongi puhvetis pakuti külalistele kohvi, veini ning erinevaid likööre. Salongi eesmärk oli näidata kuninga kollektsiooni. Näiteks esitles Louis hõbedast vaase, kalliskive ning medaleid. Üheks esemeks oli kuninga laev, millel puudus mast. Laev asetati tähtsatel üritustel lauale või puhvetikappi. Selle juurde kuulus salvrätig, mis oli ühtlasi ka võimu sümboliks. Sellest möödumisel, pidid külalised tervitama. Praegu asub seal Louis XVI mängutuba. [4] [5]

Veenuse salong[muuda | muuda lähteteksti]

Venuse salong moodustas koos Diana salongiga peasissekäiku kuninga riigikorterisse. Nimetus tulenes päikesesüsteemist planeet Veenuse järgi. Laemaalil on kujutatud armastusejumalannat ja kaartel antiikaja kangelasi, kelle tegevus maalil vihjab Louis XIV tegudele. Selles salongis Le Brun pani arhitektuuri ja skulptuurid oma vahel kõnelema. Mitte kõik detailid ssalongis pole aga Le Bruni tehtud, vaid marmorist pilastrid, sambad ja kaks trompe-l'oeili kuju on loodud prantsuse skulptoriJean Warini poolt. Õhtusel ajal olid sealsed lauad kaetud. [5]

Diana salong[muuda | muuda lähteteksti]

Sarnaselt Veenuse salongile oli Diana salong eeskojana ning seda ruumi kasutati piljardisaalina. Salongi lae on keskpaigas asuval maalil on Dianat, kes oli päikesejumala Apollo õde ja jahinduse jumalanna. Jumalanna on kujutatud jälgimas jahitseene. Laemaal vihjab kuninglikule mereväele. Aja jooksul täiendas seda Colbert.[4][5]

Marsi salong[muuda | muuda lähteteksti]

Marsi salong oli kasutusel valvuriruumina ja oli pühendatud sõjajumalale. Lae keskel on maalitud tseen Marsist kaarikul, mida veavad hundid. Laemaali autoriks oli prantsuse kunstnik Claude Audran. Maali idapoolsete kompositsioonide autoriks oli Jean-Baptiste Jouvenet. Idapoolsel on kujutatud Heraklese toetatud Victory (victory inglise keelest tähendab võit) ning neile järgneb Felicity koos Küllusega. Läänepoolsemas osas kujutatud Terrorit, Raevu ja Õudust, kes haarvad maa oma võimusesse. Kaartel kujutatu seevastu tähistavad suveräänide sõjalist võitu. Korstnast vasakule jääb Le Bruni teos "Dareiuse perekond enne Aleksandrit".

Merkuuri salong[muuda | muuda lähteteksti]

Merkuuri salong oli algselt kuninglik magamistuba. Voodi eemaldati ruumist, et asetada sinna mängulauad. Seal asunud häbedast lauad, peeglid ja lühtrid olid seal 1689. aastani, mil Louis XIV lasi need sulatada, et rahastada sõda. Teised metallist esemed sulatati üles seoses Hispaania pärilusõjaga. Salongi ennast on kasutatud magamistoana Anju hertsogi ajutiseks majutamiseks.

Apollo salong[muuda | muuda lähteteksti]

Louis XIV portree

Apollo salong oli tseremooniaruum ja alates 1682. aastast kasutusel troonisaalina. Salong oli pühendatud Louis XIV. Ruumis asus ka hõbedane troon, mis pärast 1689. aastat üles sulatati ning selle asemele asetati kullatud toolid. Maalidest asub seal maal, millel on kujutatud Louis XIV. Autoriks oli Hyacinthe Rigaud. Sellest maalist on olemas koopia mis valmis 1702. aastal (originaal 1701. aastal).

Peegligalerii

Peegligalerii[muuda | muuda lähteteksti]

Palee kõige kuulsam ruum Peegligalerii rajati aastatel 1678–1687. Algselt asus saali asemel terrass. Saal koosneb 17 peeglist, mis asuvad akende vastas. Laes on maalitud 30 stseeni ning need ülistavad Louis XIV troonil olemise algusaastaid. Lisaks paiknevad laes veel klaaslühtrid. Peegligalerii oli peamiselt kuninga magamistoa ja teiste ruumide ühendusena. Saalis korraldati pidusid ja sellel oli tähtis roll ka sõjaliste kokkulepete sõlmimisel. 1919. aastal sõlmiti rahuleping, et lõpetada esimene maailmasõda. [2] Galerii keskel asus kuninga Louis XIV apartment ning põhjapoolsemas osas vastuvõtu ruumid. Lõunapoolsemas osas Marie-Thérèse korter. Sinna kuulus ka saadikute trepp, mis on tänaseks hävinud. [3]

Marmorõu[muuda | muuda lähteteksti]

Marmorõu (prantsuse keeles Cour de Marbre). Sinna lisati kaks tiibehitist. Tiibehitistest rajati ennem lõunapoolsem aastadel 1678-81 ja pisut hiljem põhjapoolsem (1684-89). Vahele tekkis Cour Royale. [3]

Kõrvalhooned[muuda | muuda lähteteksti]

Lossi juurde rajati 1680. aastatel kõrvalhooned, mis olid mõeldud riigisekretäride jaoks. [2]

Lossi park[muuda | muuda lähteteksti]

Versailles view from the Parterre d'eau.jpg

Lossi park on rajatud aastadel 1677-78.

Pargil funktsioon oli tseremooniline. Kasutati meelelahtuseks ja õukonna pidustusteks. Parki rajatud oranžerii ja Trianonid on kõige silmapaistvamad ning nende autoriks on Jules Hardouin-Mansart. [3]

Trianonid[muuda | muuda lähteteksti]

Parki rajati Louis XIV ja Madame de Montespani jaoks algselt Trianon de Porcelane, kuid aastadel 1687-88 asendati see Grand Trianoniga. Lisaks ehitati kuue kuuga valmis piduhoone, millele juurde kuulus veel avatud sammaskoda ja ühekorrulised tiibhooned. Aastaid hiljem laskis kuningas rajada Petit Trianon. Petit Trianon ehitati Louis XV favoriidi Madame de Pompadouri jaoks. Jacques-Ange Gabriel, kes oli Hardouin-Mansarti õpilane kujundas sellele klassikalise vormi. [3]

Kokkuvõtteks[muuda | muuda lähteteksti]

Versailles lossi teeb erilisemaks see, et ei rajatud Pariisi, vaid kuninga residents toodi ära endisesse jahilossi. Varakult planeeritud jahilossi muutmine paleeks, mis on ühtlasi Euroopa suurim barokk stiilis lossikompleks koos aedade ja pargiga.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid ja kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Rachel Ropeik. "Louis le Vau, André le Nôtre, and Charles le Brun, Château de Versailles". Smarthistory. Vaadatud 2020.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Palace of Versailles". Britannica. Vaadatud 2020.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Rolf Toman (2008). BAROKK. Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Tallinn: Koolibri. Lk 131-142. 
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 "Gallery: The Palace of Versailles". 2011. Vaadatud 2020.
  5. 5,0 5,1 5,2 "The king’s state apartment". Vaadatud 2020.