Otto von Bismarck

Allikas: Vikipeedia
Otto von Bismarck

Otto Eduard Leopold von Bismarck (1. aprill 181530. juuli 1898) oli Saksa poliitik, esimene Saksamaa riigikantsler. Bismarcki suurimaks teeneks peetakse Saksamaa ühendamist.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bismarck sündis Schönhausenis Magdeburgi lähedal junkruperekonnas. Õppis 18321835 Göttingenis ja Berliinis õigusteadust. Oli aastatel 1851–1859 Preisi saadik Frankfurdi liidupäeval, 1859–1862 saadik Venemaal ja seejärel lühikest aega saadik Prantsusmaal.

18621890 oli Bismarck Preisi peaminister ja välisminister. Eirates konstitutsioonilisi norme ja ägedas konfliktis saadikutekojaga reformis ta sõjaväe ning asus ühendama Saksamaad ülalt "vere ja rauaga".

Saksamaa ühendamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1864 võttis Preisimaa liidus Austriaga Taanilt Schleswigi ning Holsteini ja purustas 1866 Austria-Preisi sõjas Austria. Pärast Viini kongressi asus tulevase Saksa impeeriumi piires 37 monarhiat ning neli vabalinna. Kõik see kokku andis Saksa Liidu eesotsas Austriaga.

Bismarck sai 1867 asutatud Põhja-Saksa Liidu kantsleriks.

1870. aastal provotseeris Otto von Bismarck Preisi-Prantsuse sõja. Võidukad sõjad Taani, Austria ja Prantsusmaaga tipnesid Saksa Keisririigi väljakuulutamisega Versailles' lossi peeglisaalis 18. jaanuaril 1871 ja loodi Saksa Keisririik, Bismarck nimetati riigikantsleriks.. Pealtnäha kergete võitude taga seisis Bismarcki tohutu diplomaatiline talent ning Preisi armee moderniseerimisele kulutatud hiigelenergia. Riigipäeval tugines ta junkrute ja suurkodanluse blokile, 18721878 võitles Kulturkampfi raames Saksamaa lõuna- ja lääneosa opositsiooni vastu.

Uue suurriigi teke Kesk-Euroopas lammutas vana jõudude vahekorra ja tekitas umbusku naabrites. Saksamaa nõrk geopoliitiline asend nõudis tugevat poliitikat: omada jõudu selleks, et ei peaks seda kasutama, vältida konflikte niivõrd, kui riiklikud huvid seda võimaldavad.

Välispoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välispoliitikas paljastas Otto von Bismarck Prantsusmaa revanšitaotlusi ning püüdis Prantsusmaa ja Venemaa lähenemist vältida Kolmekeisriliidu (1873) ning Edasikindlustamislepingu (1887) abil. Bismarck juhtis Kolmikliidu moodustamist ning toetas Saksamaa 18841885 alanud koloniaalekspansiooni. Töölispoliitika nurjumine ja välispoliitikaalased lahkhelid uue Saksamaa keisri Wilhelm IIga iga põhjustasid 1890. aastal Bismarcki errusaatmise.

Erus olles jälgis kunagine "raudne kantsler" teraselt välispoliitikat. Kuni surmani 1898 ilmusid "Hamburger Nachrichtenis" tema poliitilised analüüsid, kriitikad ja prognoosid.

Ilmselt väljamõeldud versiooni järgi olevat Bismarck mõni aeg enne surma meeltesegaduses hüüdnud: "Lähtudes üldriiklikest huvidest, see on võimatu!"

Bismarck-Monument, Hamburg

Suurbritanniat Bismarck ei usaldanud, Prantsusmaad vihkas: "Gallia kukk ei suuda kuidagi üle elada, kui keegi kireb Euroopa kanalas kõvemini."[viide?]

Loomulikke liitlasi oli Bismarck sunnitud nägema Austria-Ungaris ja Venemaas, lõpupoole üha rohkem viimases: "Prantsusmaaga ei saa kunagi tulla rahu, Venemaaga kunagi vajadust sõjaks."[viide?]

Ohtu kahe riigi suhetele nägi Bismarck ässitustöös: "Vene avalik arvamus on harukordselt loll ja ajakirjandus harukordselt valelik, üks uskudes ja teine väites, nagu oleks Saksa-Austria liidu taga esimese agressiivsed kavatsused."[viide?]

Bismarcki välispoliitilisi võimeid hinnates ütles keiser Wilhelm I, et see on ainus mees, kes suudab viie palliga (loe: Euroopa suurriigiga) žongleerida nii, et kaks neist on kogu aeg õhus.[viide?]

„Mitte kauges tulevikus pean ma enda peale võtma Preisi poliitika juhtimise. Minu esmaülesandeks on, Maapäeva abiga või abita, Preisi armee reorganiseerimine. Edasi kasutan ma esimest sobivat ettekäänet, et kuulutada Austriale sõda, likvideerida Saksa Liit, painutada oma mõju alla keskmised ja väikesed Saksa riigid ning luua ühtne Saksamaa Preisi juhtimisel. Ma tulin siia selleks, et anda sellest teada kuninganna ministritele.“

Bismarcki sõnad Benjamin Disraelile 1862. aasta suvel

"Ettevaatust selle mehega. Ta ütleb nii, nagu mõtleb," olevat Ühendkuningriigi peaminister Disraeli hiljem öelnud oma sõbrale.

Sama aasta lõpus sai Austria saadik Karolyi sõna-sõnalt kuulda järgmist:

„ Meie suhted peavad muutuma paremaks või halvemaks kui nad on. Olen valmis koos Teiega tegema katset neid parandada. Kui see ei õnnestu Teie keeldumise tõttu, siis ärge lootke, et Teil läheb korda meid kammitsas hoida paljaste fraasidega liidust ja sõprusest. Teil tuleb tegemist teha Euroopa suurriigiga.“

1888. aasta märtsis suri Saksa keiser Wilhelm I, juunis astus troonile Wilhelm II. Uus keiser tahtis ise olla suur. 29. märtsil 1890, kaks päeva enne oma 75. sünnipäeva lahkus Bismarck Berliinist. Saksa-Vene tagalalepingut pikendama saabunud krahv Šuvalovil oma ülesannet täita ei õnnestunud. Liit Venemaaga oli minetanud oma tähtsuse.

Oli alanud uus, Bismarcki-järgne ajastu Saksa välispoliitikas. 1893. aasta lõpus sai teoks Prantsuse-Vene sõjaline allianss. Oli juhtunud see, mida Bismarck kõige rohkem kartis: tekkis sõja oht kahel rindel.

Otto von Bismarck ja Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Otto von Bismarck on käinud ka Eestis. 27. juulil 1867 tuli ta laevaga Lübeckist Tallinna ja sealt edasi vahepeatustega Raikkülla oma vana sõbra ja poliitilise nõuniku Vene küsimustes Alexander von Keyserlingi juurde. Räägitakse, et külaskäigu ajal olevat ta istutanud mõisaparki tamme ja katsunud talumeestega jõudu õllevaadi kergitamises. Samuti istutas ta 6 pärna Tuhisoo mõisa parki.[1]

Tegevus ühingutes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bismarck (Adolf von Donndorf, 1875, Heidelberg)

Otto von Bismarck on Corps Hannovera Göttingeni vilistlane.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Carl Mothander. Parunid, eestlased ja enamlased. 1977.