Paul Kogerman

Allikas: Vikipeedia
Paul Kogerman
Paul Kogerman

Haridusminister
Ametiaeg
12.10.1939 – 21.06.1940

Sünninimi Paul Nikolai Kogerman
Sünniaeg 5. detsember 1891
Sünnikoht Tallinn
Surmaaeg 27. juuli 1951 (59-aastaselt)
Surmakoht Tallinn
Rahvus eestlane
Lapsed Ela Lepp, Avo Kogerman
Alma mater Tartu Ülikool, keemia
Elukutse keemik
Autasud 1938 Valgetähe II klassi teenetemärk

Paul Nikolai Kogerman (5. detsember 1891 Tallinn27. juuli 1951 Tallinn) oli eesti keemik, Eesti põlevkivikeemia rajaja.

Paul Kogerman sündis Tallinnas meremehe pojana.[1]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Õppinud Tallinna algkoolis (19011904) ja 19041908 linnakoolis. Lõpetas ta 1913. aastal eksternina Aleksandri gümnaasiumi, asudes selle järele sama aasta sügisel Tartu Ülikooli keemiat õppima, mille lõpetas 1918. aastal. P. Kogrman oli üks esimesi stipendiaate,kes saadeti end täiendama välismaale. 19191921 õppis ta Eesti Vabariigi stipendiaadina Londoni Kuninglikus Teaduse ja Tehnika Kolledžis prof W. A. Bone'i laboratoriumis (Imperial College of Science and Technology), kus omandas keemiatehnoloogi kutse. 1922 kaitses Londoni Ülikoolis magistriväitekirja "Keskordoviitsiumi õlisisaldava mineraali - kukersiidi - keemiline koostis". 19271928 viibis International Eduction Boardi stipendiaadina Harwardi ülikoolis Põhja-Ameerikas,[2] kus uuris küllastumata süsivesinike sünteesi ja polümerisatsiooni. Samal teemal kirjutatud töö kaitses ta 1934. a doktoriväitekirjana. Väitekiri valmis aastatel 1933-1934 Zürichi Tehnikaülikoolis töötades ning kandis pealkirja "Additionsreaktionen und Polymerisation des 2,3-Dimethylbutadiens".

Teaduskraad ja kutse[muuda | muuda lähteteksti]

mag. chem. 1922 (Londoni Ülikool); dr. sc. techn. 1934 (Zürichi Tehnikaülikool).

Teenistuskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Aastail 19091913 töötas õpetajana Harju-Jaanis ja koduõpetajana Tallinnas. Tartu Ülikoolis õppimise ajal töötas kodu- ja kooliõpetajana Jakob Westholmi eragümnaasiumis ja Tallinna Rahvaülikoolis. Aastail 19181919 oli Tallinna Tehnikumi loodusteaduste õppejõud. Juba 1921 aasta oktoobris valiti P. Kogerman Tartu Ülikooli orgaanilise keemia dotsendikohusetäitjaks, 1923 aasta novembris dotsendiks ja 1925 aastal korraliseks professoriks.[1] Peale väitekirja kaitsmist asutas koos M. Wittlichiga 1925 Tartu Ülikooli keemiainstituudi juurde õlikivide uurimise labori ja oli selle juhataja. See oli maailmas esimene põlevkivi süsteemuurimise keskus. Osales rahvusvahelistel konverentsidel Pariisis (1922,1923), Cambridge'is (1923) ja Kopenhagenis(1924), töötas Helsingi ja Turu ülikoolides (1925) ning Saksamaa ülikoolides (1922, 1926). Teadustöö eesmärgil viibis Kogerman 1926 Zürichis ja 1933. aastal töötas Zürichi Tehnikaülikoolis. Oli Loodusvarade Instituudi esimees.[1] P. Kogerman oli Tallinna Tehnikainstituut|Tallinna Tehnikainstituudi (praegu Tallinna Tehnikaülikool) rektor selle asutamisest peale – aastatel 1936-1939. Tallinna Tehnikaülikooli koosseisu toodi esialgu üle ka Tartu Ülikooli keemiasosakond ja õlikivide uurimise laboratoorium. Rektoritöö kõrval jätkas P. Kogerman instituudis orgaanilise keemia kateedri juhatamist ja tööd õlikivide laboratooriumis, olles19361941 oli Tallinna Tehnikaülikooli orgaanilise keemia professor. Viibis 1930. aastail mitmes välisriigis, kus tutvus keemialaborite töö ja õppekorraldusega, pidas külalisprofessorina loenguid Soomes, Rootsis ja Saksamaal. Oli 1937 Rahvuskogu II koja liige; (19381939 I Riiginõukogu liige. 19391940 oli Eesti Vabariigi haridusminister Jüri Uluotsa valitsuses.[3]

14.06.1941 deporteeriti ta koos perega Sverdlovski oblastisse, kus mõisteti § 58 alusel vangilaagrisse, kandis karistust Turiski ja Tavda laagris. Ta vabastati Eesti NSV MN-i taotlusel ennetähtaegselt 15.03.1945. aastal. 1945 nimetati taas TPI professoriks ning 1946 Eesti NSV Teaduste Akadeemia tegevliikmeks. 19471950 oli TA Keemia Instituudi direktor.


Teadustöö põhisuunad[muuda | muuda lähteteksti]

Kogermani loetakse Eesti põlevkivikeemia rajajaks, tema teadustegevus oli suunatud põlevkivikerogeeni päritolu ja struktuur, põlevkivi koostis ja kasutatavus, dieenide sünteesi meetodid ning polümerisatsioon. Alustas ülikoolis õppimise kõrvalt põlevkivi utmise alast uurimistööd.Tema väitekiri oli esimesi põhjalikumaid uuimusi Eesti põlevkivi keema omaduste kohta. Põlevivi ja selle termilise lagunemise saaduste uurimine suunas Kogermani tähelepanu küllastamata ühendite - dieenid - keemiale. Ta avastas 1,4-pentadieeni sünteesi uue meetodi ning kirjeldas esimesena selle ühendi omadusi. Sellel põhineb ka tema doktoriväitekiri. Avaldanud 187 keemiateaduslikku, populaarteaduslikku ja publitsistlikku tööd, põhikooli- ja ülikooliõpikuid, 63 käsikirja. Juhendanud 20 magistri- ja kandidaaditööd ning 3 doktoritööd.[1]


Teadusorganisatoorne ja -administratiivne tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Ühiskondlik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Rotary klubi liige, asepresident; ÜS Raimla vilistlane.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on ainuke eesti teadlane, kes kuulus nii Eesti Teaduste Akadeemia kui ka Eesti NSV Teaduste Akadeemia koosseisu.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "Loodusvarade Instituudi esimees prof. P. Kogermann.". Uus Eesti, 10. november 1937. Kasutatud 21.04.2017.
  2. "Ülikool. Press-pitser ülikoolile". Kaja, nr 232, 3. oktoober 1928. Kasutatud 21.04.2017.
  3. "Vabariigi Presidendi otsusega uus Vabariigi Valitsus ametisse. Uued ministrid valitsuses.". Järva Teataja, 13. oktoober 1939. Kasutatud 21.04.2017.
  4. Tartu Rotary klubi 1932–40

Tema kohta[muuda | muuda lähteteksti]

EBL TK, 1940; EE 2000, 14; ETBL 2005, 2; Paul Kogermani publikatsioonid ja käsikirjad. TPI, 1981. 75 lk.; Martinson, H., Martinson, K. Akadeemik Paul Kogerman – põlevkivikeemia rajaja Eestis. Tln, 1981, 64 lk.; Tartu Ülikooli ajalugu 1632–1982. 3.köide, 1918–1982. Tln, 1982, lk 141–143, 224; Mölder, L. Paul Kogerman ja Karl Luts // Insenerikultuur Eestis, 1. Tln, 1992, lk 103–110; Paul Kogerman ja tema aeg. Tln, 2004. 283 lk.; Universitas Tartuensis 1632–2007. Trt, 2007, lk 357–358.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tehnikaülikooli avamine Tallinnas riikliku tähtsusega. Uus Eesti, 2. juuli 1936, nr. 175, lk. 1.
  • Paul Kogerman ja tema aeg. Koostanud Aili Kogerman. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn 2004, 283 lk.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]


Eelnev:
Aleksander Jaakson
Eesti haridusminister
12. oktoober 1939
21. juuni 1940
Järgnev:
Arnold Susi