Viktor Hion

Viktor Hion VR II/3 (25. aprill 1902 Järvakandi vald – 24. juuli 1969 Tartu) oli eesti arst ja Eesti NSV riigitegelane.

Viktor Hion võttis osa Vabadussõjast Laiarööpmelise Soomusrongi nr 2 koosseisus. Soomusrongil kandis ta nime Viktor Joon ja selle nime all on teda 1920. aastal autasustatud ka Vabadusristi II liigi 3. järguga. Sõjakaaslaste mäletamise järgi oli ta vahva ja kartmatu sõdur.^[1]^[2]

Viktor Hion lõpetas 1920. aastal Tallinna Linna Poeglaste Humanitaargümnaasiumi^[3] ja 1925. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Alates 1927. aastast (Alfred Fleischi ajal) oli Hion Tartu Ülikooli füsioloogia instituudi assistent.

1934. aastal oli Hion üks Tartu Draamateatri Seltsi Teatrikunsti Stuudio asutamise initsiaatoreid ja juhte.

1939 valiti Tartu linnavolinikuks. Politseidirektori otsusega 21. oktoobrist 1939 keelati Hionil viibimine kaitseseisukorra piirkonnas, välja arvatud Paide linn, kuna ta oli avaldanud sihilikku lugupidamatust valitsusvõimude tegevuse kohta ja halvustanud Eesti Vabariigi kehtivat seaduslikku korda.^[4]

Ta oli Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu tervishoiu rahvakomissar alates 25. augustist 1940 ja alates 25. märtsist 1946 Eesti NSV Ministrite Nõukogu tervishoiu minister kuni 6. aprillini 1950. 9. oktoobril 1945 andis ta ministrina välja käskkirja, mida võib pidada Eestis esimeseks onkoloogia arengukavaks. Käskkiri põhines Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu käskkirjal elanikkonna onkoloogilise abi parandamise abinõude kohta.

Hion oli Eesti NSV Ülemnõukogu I ja II koosseisu saadik.

Aastatel 1950–1951 oli ta Tartu Riikliku Ülikooli Tervishoiu Instituudi direktor ja 1950–1952 Tartu Riikliku Ülikooli hügieenikakateedri juhataja. Aastatel 1955–1965 oli ta Tallinna Epidemioloogia, Mikrobioloogia ja Hügieeni Teadusliku Uurimise Instituudi hügieenisektori juhataja. Ta uuris alkoholi toimet sisenõristusnäärmete ja närvisüsteemi mikrostruktuuridele. Ta on käsitlenud ka sotsiaal- ja koolihügieeni.

Artikleid

"Parandamatute haigete surmamisest ja steriliseerimisest". Tervis 1934;(6):87–90
"Fašistliku terrori mõju rahva tervishoiusse Eesti NSV-s". Saksa fašistlik okupatsioon Eestis aastail 1941–1944. Tallinn: Poliitiline Kirjandus, 1947:449–463

Isiklikku

Ajakirjanik Ene Hion oli tema tütar ja matemaatik Jaak Hion oli tema poeg. Tema onu oli Leisi Püha Olga koguduse preester Johannes Hion.

Viited

↑ Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas: Soomusronglaste mälestused. Koostajad Edvin Reinvaldt ja Tõnis Kint. Tallinn: Menu Kirjastus, 2009
↑ Eesti Vabadusristi kavalerid. Tallinn 1935 (lk. 364)
↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. oktoober 2013. Vaadatud 28. septembril 2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑ Dr. V. Hion Paidesse asumisele. Rahvaleht, 25. oktoober 1939, nr 251, lk 1

[1] Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas: Soomusronglaste mälestused. Koostajad Edvin Reinvaldt ja Tõnis Kint. Tallinn: Menu Kirjastus, 2009

[2] Eesti Vabadusristi kavalerid. Tallinn 1935 (lk. 364)

[3] "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. oktoober 2013. Vaadatud 28. septembril 2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

[4] Dr. V. Hion Paidesse asumisele. Rahvaleht, 25. oktoober 1939, nr 251, lk 1

[1]

[2]

[3]

[4]