Enn Säde
Enn Säde (sündinud 18. oktoobril 1938 Pärnus) on eesti helioperaator[1].
Ta lõpetas 1961. aastal heliinsenerina Leningradi Kinoinseneride Instituudi (vene keeles Ленинградский институт киноинженеров). Aastail 1961–1994 töötas Säde Tallinnfilmis heliinseneri ja -operaatorina, aastast 1978 ka dokumentaalfilmide režissöörina.[1] 1994. aastast on vabakutseline.[2]
Enn Säde on teinud režissöörina üle 20 dokumentaalfilmi, olnud umbes 25 mängufilmi ja 80 dokumentaalfilmi helimees, dokumentaalfilme tihti ka monteerinud, ning toimetanud kolleegide filme.[3]
Säde on ka tunnustatud filmiajakirjanik. Aastatel 1991–2000 andis ta koos Ago Ruusiga välja filmiajalehte Pääsuke. 2009. aastal tunnistas Eesti Filmiajakirjanike Ühing Enn Säde Eesti parimaks filmiajakirjanikuks tööde eest raadios ja kultuurilehes Sirp.[4] Ta on kirjutanud kaks raamatut.
Filmograafia[muuda | muuda lähteteksti]
Dokumentaalfilmide režissöörina[muuda | muuda lähteteksti]
- 1974 "Oreli sisse minek" (koos Olav Neulandiga);
- 1974 "Orelitoonid" (koos Olav Neulandiga);
- 1978 "Roheline pomm";
- 1979 "Edisoni disko";
- 1981 "Narri põldu üks kord ...";
- 1982 "Künnimehe väsimus" (koos Jüri Müüriga);
- 1983 "Kus kasvavad kivid" (koos Jüri Müüriga);
- 1983 "Maa kivid" (koos Jüri Müüriga);
- 1984 "Heinaaeg";
- 1987 "Imetegija võlg" (koos Hans Roosipuuga);
- 1987 "Taliharjamängud" (koos Hans Roosipuuga);
- 1988 "Pärnu – mure ja häbi?";
- 1989 "Toorumi pojad" (koos Lennart Meriga);
- 1991 "Liivlaste lood";
- 1992 "Isand ja ori";
- 1996 "Tuulealused";
- 1996–1997 mõned ringvaated "Eesti kroonika";
- 1996 "Imet püüdmas" (koos Hans Roosipuuga);
- 1998 "Nelli ja Elmar";
- 2002 "Jätkusõja viimased sõdurid";
- 2004 "Jüri – see mulk ehk mis tuul müürile..." (kaks osa);
- 2007 "Tuulepealsed leelod", lisaks Jüri Müüri "Leelo" taastamine.
Mängufilmide helirežissöörina[muuda | muuda lähteteksti]
- 1969 "Uksed" (rež Madis Ojamaa);
- 1971 "Lindpriid" (rež Vladimir Karasjov);
- 1971 "Metskapten" (rež Kalju Komissarov);
- 1972 "Maaletulek" (rež Kaljo Kiisk);
- 1973 "Tavatu lugu" (rež Kalju Komissarov);
- 1973 "Rasked aastad" (rež Vladimir Karasjov);
- 1974 "Värvilised unenäod" (rež Virve Aruoja ja Jaan Tooming);
- 1974 "Ooperiball" (rež Virve Aruoja);
- 1975 "Löö vastu" (rež Valentin Kuik);
- 1975 "Tantsib Tiit Härm" (rež Ülo Tambek);
- 1977 "Promenaad" ("Karikakramängu" I novell, rež Peeter Urbla);
- 1979 "Tuulte pesa" (rež Olav Neuland);
- 1979 "Õpetaja" (rež Mark Soosaar);
- 1980 "Metskannikesed" (rež Kaljo Kiisk);
- 1980 "Jõulud Vigalas" (rež Mark Soosaar);
- 1981 "Nukitsamees" (rež Helle Murdmaa);
- 1984 "Karoliine hõbelõng" (rež Helle Murdmaa);
- 1985 "Naerata ometi" (rež Leida Laius, kaaslavastaja Arvo Iho);
- 1986 "Saja aasta pärast mais" (rež Kaljo Kiisk);
- 1987 "Vaatleja" (rež Arvo Iho);
- 1990 "Ainult hulludele ehk Halastajaõde" (rež Arvo Iho);
- 1994 "Ameerika mäed" (rež Peeter Simm);
- 1994 "Tüdruk praamimajas" (Saksa film);
- 1997 "Minu Leninid" (rež Hardi Volmer);
- 1998 "Isa" (rež Mart Kivastik);
- 1999 "Armuke" (rež Mart Kivastik);
- 2000 "Lunastus" (rež Mare Raidma).
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
- 2016 – "Säde filmist. Lood Eesti filmimetsadest"
- 2018 – "Kadri-Katariina"
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1982 – II auhind parima dokumentaalfilmi eest 15. NSV Liidu filmifestivalil Tallinnas. Film "Narri põldu üks kord ..." (režissöör Enn Säde) – ex aequo filmiga "Üheksakümne kuues sügis"[5]
- 1983 – esimene auhind avalike kinode jaoks tehtud filmide konkursil 8. NSV Liidu põllumajandusfilmide festivalil Alma-Atas. Film "Künnimehe väsimus" (režissöörid Enn Säde ja Jüri Müür)[5]
- 1983 – hõbemedal NSV Liidu Rahvamajandussaavutuste Näitusel. Film "Künnimehe väsimus" (režissöörid Enn Säde ja Jüri Müür)[5]
- 1985 – hõbemedal NSV Liidu Rahvamajandussaavutuste Näitusel. Film "Heinaaeg" (režissöör Enn Säde)[5]
- 1991 – Kinoliitude Rahvusvahelise Konföderatsiooni auhinna Nika nominent[5]
- 1996 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia (eesti filmi helirežissuuri arendamine)
- 1998 – film "Nelli ja Elmar" pälvis Chicago rahvusvahelisel filmifestivalil oma alarühmas parima filmina auhinna Hõbedane Hugo[3]
- 2001 – Valgetähe V klassi teenetemärk[6]
- 2002 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia (missiooniauhind: dokumentaalfilm: "Jätkusõja viimased sõdurid")[7]
- 2004 – Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta filmi auhind (film "Jüri – see mulk ehk mis tuul müürile...")[3]
- 2004 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia (missiooniauhind)[8]
- 2005 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia[9]
- 2009 – Aasta filmiajakirjanik
- 2013 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
- 2019 – PÖFFi elutööpreemia
- 2021 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia (elutööpreemia)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Filmituultemees. Enn Säde – 70. Postimees, 18.10.2008. Vaadatud 21.06.2012
- ↑ Inimese väärikus kahemõõtmelisel pinnal.Tiit Kändler. Teater. Muusika. Kino. Jaanuar 1999. Vaadatud 21.06.2012
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Laulu tähendus. Valentin Kuik.PDF. Teater. Muusika. Kino. Aprill 2008. Vaadatud 21.06.2012
- ↑ Enn Säde: "Mind on võimsalt mõjutanud Jüri Müür ja Lennart Meri"[alaline kõdulink]. Sirp, 01.04.2010. Vaadatud 21.06.2012
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Dokumentaal-, aime ja tellimusfilmide auhinnad. Eesti Filmi Andmebaasi koduleht.
- ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3724
- ↑ Audiovisuaalse kunsti sihtkapitali preemiad 2002[alaline kõdulink]. Kultuurkapitali koduleht. Vaadatud 21.06.2012
- ↑ Audiovisuaalse kunsti sihtkapitali preemiad 2004[alaline kõdulink]. Kultuurkapitali koduleht. Vaadatud 21.06.2012
- ↑ Riiklikud kultuuripreemiad. Kultuuriministeeriumi koduleht. Vaadatud 21.06.2012
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Vastab Enn Säde, usutlenud Jaak Lõhmus – Teater. Muusika. Kino 1987, nr 6, lk 5–14