Orzełi juhtum

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Allveelaev Orzel 1940. a algul

Orzeli juhtum oli Poola allveelaeva Orzeli saabumine Tallinna, interneerimine ja seejärel põgenemine 18. septembril 1939 Tallinna sõjasadamast.

Juhtumi tulemuseks olid toona olulised välispoliitilised tagajärjed ning seda kasutati ühe ettekäändena Nõukogude Liidu poolt Eesti Vabariigi survestamisel.

Laeva saabumine ja interneerimine[muuda | muuda lähteteksti]

1939. a 14. septembri öösel saabus sõjas oleva Poola allveelaev Orzel ootamatult Tallinna reidile ja soovis kasutada neutraalses riigis abi. Komandör (Henryk Kłoczkowski) olnud haige ja laeval rike. Laev lubati küll eskordi saatel Sõjasadamasse ja komandör jäeti pärast läbivaatust kergete haigusnähtudega haiglasse, kuid riket ei avastatud. Nii otsustati allveelaev Poolakate meelehärmiks hoopis interneerida.

Eesti merejõududest pandi laeva valvama 2 madrust, kellest 1 kaile ja teine juhtruumi. Lisaks pidi laeva valvama torpeedopaat Sulev. Laevalt võeti maha merekaardid ja väidetavalt ka väärtuslikum alkoholitagavara, kuid ei suudetud õigeaegselt maha võtta torpeedosid ega välja pumbata kütust (sellega jäi ühtlasi täitmata sõjavägede juhataja kindral Johan Laidoneri käsk). Poolakatel lubati kohtuda diplomaatidega ja lisaks veeta ka veel üks öö oma laeval. Praktiliselt kuulus tegelikult eestlaste sümpaatia toona poolakatele, kes olid langenud Saksamaa rünnaku ohvriteks. See võis nõrgendada tähelepanu.

Laeva põgenemine[muuda | muuda lähteteksti]

Kui NSV Liit 17. septembril Poolale kallale tungis, põgenes Orzeł järgmisel päeval (Jan Grudziński juhtimisel) Tallinnast. Selleks võtsid poolakad Eesti vahimehed vangi ja väljusid pärast mõningasi manööverdamise viperusi sadamast. "Orzełi põgenemine käis väga lihtsalt," on meenutanud madrus Boris Kivik, " - elektri-telefoniliin lõigati läbi ja kail olnud valvur Boris Mahlstein meelitati laeva, kus ta uimaseks löödi, ning laev asuski kai äärest eemalduma."[1]

Sulevi kahuritest tuld allveelaevale ei avatud, sest otsustati enne küsida telefonitsi üle mereväe staabist. Staabis aga keegi telefonile ei vastanud. Keegi oli tulistanud sadamas laeva pihta vaid mõned püssilasud. Sõjasadama väravast väljumisel rammis allveelaev esmalt vööriga veel lainemurdja-kaid, tekitades sellesse 2 m laiuse ja 3-4 m sügavuse vigastuse.

Kui Orzeli oli juba merel, avati tema suunas tuli merekindlustest ja tulistati 14 lasku, kuid laev sukeldus. Allveelaeva saadeti merele otsima 4 Eesti sõjalaeva: torpeedopaat Sulev, vahilaev Laine, miiniveeskajad-traalerid Ristna ja Suurop. Otsingud Eesti vetes tulemusi ei andnud. Küll põrkas torpeedopaat Sulev merel kokku piirivalvepaadiga, mis uppus. Tuvastamata nõukogude allveelaev teostas aga ebaõnnestunud torpeedorünnaku miiniveeskajale Suurop.

Artikkel Poola allveelaevast ja Eesti mereväelastest ajalehes Uus Eesti septembris 1939

Allveelaev ilmus korraks välja Gotlandi lähistel 21. septembril ning saatis kaks kaasavõetud Eesti meremeest toiduainete ja kojusõidurahaga kummipaadis maale.

Järellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Interneeritud laeva põgenemine andis NSV Liidule ettekäände süüdistada Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva riigi abistamises. Nõukogude sõjalaevad asusid demonstratiivselt ristlema Eesti territoriaalvete lähedal, otsimaks põgenenud allveelaeva. Hiljem mõeldi survestamiseks veel välja propagandalugusid nagu vene aurulaeva Metallist uputamine Narva lahes "tundmatu allveelaeva" poolt.

24. septembril nõudis NSV Liit Eestilt ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Eesti alistus ja 28. septembril kirjutati lepingule alla.

Merejõududes viidi seoses juhtumiga läbi ka juurdlus ja karistati süüdlasi. Merejõudude juhataja Valev Mere vabastati ametist.

14. oktoobril ilmus seni teadmata asukoha ja sõidusihiga allveelaev Orzeł lõpuks välja Inglismaal. Nõukogude Liit ei ilmutanud siiski huvi sõlmitud lepingut ümber vaadata.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]