Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar

Allikas: Vikipeedia

Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar (sünnijärgselt Vladimir-Georg-Julian Orgusaar, 1953–1976 Vladimir Karasjov; 14. detsember 1931 Tallinn27. jaanuar 2015) oli eesti publitsist, ajaloolane ja filmirežissöör.

Pärast isa surma Venemaale viidud, õppis Georg Orgusaar Tomski Riiklikus Ülikoolis ajalugu ja kirjandust ning Moskvas VGIK-is filmiteadust ja -lavastamist, misjärel osales aastatel 19641965 nn kinematograafilise teatri loomisel Moskvas.

Aastast 1966 pühendus ta autorifilmide tegemisele. Tema suurtööks kujunes neljatunnine mängufilm "Lindpriid", mis ei saanud Eesti Telefilmi ega Eestimaa Kommunistliku Partei juhtkonna käest esitusluba, film pandi 1971. aastal riiulile ja kästi mõne aja pärast hävitada. Kolleegide abiga õnnestus "Lindpriid" päästa ning 18-aastase hilinemisega jõudis see ka publikuni. Pärast filmitöökeeldu Eestis tegi Karassev-Orgusaar valiku priiuse kasuks paguluses ja palus poliitilist varjupaika Prantsusmaal, kus jätkas tegevust publitsisti ja filmikriitikuna.

Tagasi Eestis ja lahkumine[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaalt naasnuna tegi Karassev-Orgusaar 1960. aastatel Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi juures peamiselt tõsielufilme, vaagides neis möödaniku seoseid olevikuga. Osa tema filme keelustati poliitilistel põhjendustel. Aastast 1968 kuulus ta Eesti Telefilmi toimetuskolleegiumi. Samal ajal töötas ta poole kohaga nädalalehe Sirp ja Vasar filmikriitika osakonnas.

Loomingu- ja sõnavabaduse tõkestamise tõttu kodumaal pöördus Karassev-Orgusaar 21. mail 1976 Cannes'i filmifestivali külastanud NSV Liidu kinematografistide grupi liikmena Prantsusmaa ametivõimude poole palvega poliitilise varjupaiga saamiseks ning nõudis Prantsusmaa üldsuse abil ka oma abikaasa Ene Rämmeldi ja poja Tarah' (hüüdnimi Lurbu) väljapääsu NSV Liidust ja liitumist temaga Läänes, mis saavutati alles viie aasta pärast.

Tegevus filmilavastajana[muuda | muuda lähteteksti]

Karassev-Orgusaare ajaloolises filmidokumentalistikas ei paistnud väliselt välja ühtki poliitiliselt vale nooti: üheks tööks oli “Eelkäija” (1967) Viktor Kingissepast, teine sama tsükli film “Pööripäev” (1968) oli juunipöördest, kolmas – “Väejuht” (1968) punasest komandarmist August Korgist! Ent triloogia iga film kandis teist, päris pealkirja: “Inimene ajaloo mängukannina”, “Inimmassid ajaloo mängukannina” ning “Stalin ja tema ohver”. Esimene neist avas eesti revolutsionääride traagikat. Teine tuli ekraanile sügisel 1968 ja pakkus vapustava võrdluspildi paar kuud varem Tšehhoslovakkiat tabanud Nõukogude Liidu sõjalise invasiooniga. Kolmas arendas kompositsiooni Punase väljaku paraadiga, vastandades tribüünil seisvat Stalinit ja paraadijuhti August KorkiStalini terrori üht ohvrit.

Oma ainsale mängufilmile "Lindpriid" kirjutas lavastaja 1970. aastal ise stsenaariumi. Aluseks oli Eessaare Aadu alias Jaan Anvelti üks oletatavasti 1923. aastal lõpetamata jäänud teos, mida Vladimir Georg Karassev-Orgusaar loeb eksistentsialismi harukordseks väljenduseks eesti kirjanduses. Põranda all konspiratsiooni tingimustes elavate revolutsionääride elu näitavas 4-osalises telefilmis proovis lavastaja rakendada uusi kinematograafilisi väljendusvahendeid. Kuid film pandi n-ö riiulile ja oli aastani 1989 avalikuks esitamiseks keelatud.

Karassev-Orgusaar raadiopublitsistina[muuda | muuda lähteteksti]

Märtsis 1981 algas Karassev-Orgusaare ligi poolteise aastakümne pikkune koostöö VabadusraadioRaadio Vaba Euroopa (RFE–RL) eesti- ja venekeelsete saadete toimetustega. Tema peateemadeks kujunesid Eesti sovetiseerimise lugu ja selle tagajärjed. Aasta hiljem algatas ta RL-i kaudu langenud vabadusvõitleja päeva tähistamise mõtte 27. märtsil – poliitilisel põhjusel vangistatud eesti teadlase Jüri Kuke hukkumise (Vologdas 1981) tähtpäeval. Raadiovestete autorina toetus ta oma loomulikule süüvimisvõimele, ainetundmisele ja oskusele paljastada sovetliku propaganda fraseoloogiat, alustades 1940. aasta juunipöörde sotsialistliku revolutsiooni müüdist ja lõpetades müüdiga rahvuskultuuride igakülgsest õitsengust 1980. aastate Nõukogude impeeriumis. Ta suutis punavõimu autoriteeti lammutada ka psühhoanalüüsi vahenditega, juurelda ja selgitada üldtuntud tegelaste käitumismotiive või ülesastumiste tagamõtteid, näiteks Gustav Naani ja Jaan Kaplinski avalikke seisukohavõtte vaadeldes.

Poliitiline ja kultuuritegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Vladimir Georg Karassev-Orgusaar valiti 1990. aastal Eesti Kongressi saadikuks ja ta oli kahel järgmisel aastal Eesti Komitee esindaja Prantsusmaal, samuti oli ta Association France–Estonie – Pont de la Démocratie asutaja ja kaaspresident.

Ta esines Prantsuse ajakirjanduses ja korraldas Pariisis Eestit tutvustavaid üritusi, muuhulgas Pompidou keskuses ja Pariisi Soome Instituudis.


Karassev-Orgusaare looming[muuda | muuda lähteteksti]

Tõsielufilmid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Juunipööret käsitlev triloogia "Inimmassid ajaloo mängukanniks":
    • 1967 "Eelkäija" (stsenarist ja režissöör)
    • 1968 "Pööripäev" (stsenarist ja režissöör)
    • 1968 "Väejuht" (stsenarist ja režissöör)
  • 1969 "Uus aeg" (stsenarist ja režissöör)
  • 1974 "Sepikoda" (režissöör ja stsenarist; kaasstsenarist Uno Maasikas)

Mängufilmid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1971 – "Lindpriid" I–IV (Eessaare Aadu "Linnupriid" ainetel) stsenarist ja režissöör; operaator Rein Maran, kunstnik Tiiu Übi. Teleekraanile jõudis film 1989. aastal.
  • 1973 – "Rasked aastad" (stsenarist ja režissöör) – see film on keelustatud "Lindpriide" kärbitud ja uuesti monteeritud variant.

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vladimir-Georg Karassev-Orgussaar, "Molotov ja meie" [RFE raadiovestete sari, I raamat]. Stockholm, 1988
  • Vladimir-Georg Karassev-Orgussaar, "Molotov, Vorošilov ja meie" [RFE raadiovestete sari, II]. Stockholm, 1988
  • Vladimir-Georg Karassev-Orgussaar, "Molotov, Vorošilov, Soome epopöa ja meie" [RFE raadiovestete sari, III]. Stockholm, 1989
  • Vladimir-Georg Karassev-Orgussaar, "Ždanov ja meie" [RFE raadiovestete sari, IV]. Stockholm, 1990

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]