Juhan Simm

Allikas: Vikipeedia

Juhan Simm (12. august 1885 Kivilõppe, Vana-Suislepa vald20. detsember 1959 Tartu) oli eesti helilooja, koorijuht ja dirigent.

Juhan Simm (tintelpen)

Eluloost[muuda | muuda lähteteksti]

Juhan Simmi haridustee algas Suislepa valla- ja Tarvastu kihelkonnakoolis. Viimases sai köster David Birkenthali käe all alus pandud ka viiuli- ja harmooniumimängule. 1898. aastal asus Simm õppima Tartu Reaalkooli, mille orkestris hakkas mängima algul viiulit, siis vioolat ja lõpuks tšellot. Tšellot mängis ta alates 1900. aastast ka Aleksander Lätte sümfooniaorkestris. Koos viiuldaja Heino Elleriga osales ta tšellomängijana ka Rudolf Tobiase asutatud Eesti esimese keelpillikvarteti tegemistes. Reaalkoolis asutas Simm aga meeskvarteti (kus laulis ise I tenorit), millele aastatel 1904–1907 lisandus Tartu Eesti Evangeeliumi Noortemeeste Seltsi koorijuhi amet.

Aastatel 1906–1910 õppis Simm Tartu ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonnas, jätkates samal ajal oma muusikaharrastusi Eesti Üliõpilaste Seltsis Ühendus, Vene Muusikaarmastajate Ringis, muusikateatri alal "rattasõitjate seltsis" Taara. 1908. aastal asutas Simm omanimelise meeskoori, millest 1912. aastal kasvas välja Eesti Üliõpilaste Ühendatud Meestekoor, praegune Tartu Akadeemiline Meeskoor.

Pärast Reaalkooli lõpetamist tihenesid Simmi sidemed Vanemuisega, kus ta aastail 1906–1910 mängis orkestris tšellot, aastal 1905 proovis aga August Wiera käe all näitemänguski kaasa teha.

Pöördepunktiks Simmi elus sai 1912. aasta, kui ta Rudolf Tobiase õhutusel asus Berliini Sterni konservatooriumi õppima dirigeerimist Alexander von Fielitzi ning kompositsiooni Wilhelm Klatte juhendamisel. Aastal 1924 täiendas Simm end lisaks veel ka dirigeerimise alal Pariisi Grand Opera juures.

1914. aastal jätkus tegevus Vanemuises, mille muusikaetendusi jäi ta juhatama 1940. aastani. Aastatel 1916–1925 juhatas Simm ka Vanemuise Muusikaosakonna segakoori. 1923. aastal kasvas tema juhatatud vanemuislaste ansamblist Sinine Vares välja Tartu Meestelaulu Selts.

Veel oli Simm aktiivne Tartu, Pärnu ja Haapsalu suvemuusika korraldaja ja dirigent.

Simm oli VIII (1923), X (1933), XI (1938), XII (1947) ja XIII (1950) üldlaulupeo üldjuht, millele lisandusid arvukad kohalikud ja meestelaulupäevad.

Pedagoogilise tööga tegi Simm algust 1914/15 õppeaastal Treffneri gümnaasiumis, jätkates seda 1926–1927 ja 1944–1951 Tartu muusikakooli muusikateoreetiliste ainete ja dirigeerimisõpetajana.

Juhan Simmile välimuses oli iseloomulikuks tunnuseks suur juukselakk, mille tõttu on teda nimetatud ka Eesti Beethoveniks, ja mulgi murre. Tõelise mulgina oli ta uhke ja suurejooneline, kuid mitte upsakas ega eemaletõrjuv. Tema rõhutatud iseteadlikkus oli seotud abivalmiduse ja suuremeelsusega. Asjaolu, et tema kui populaarse muusikamehe ees olid avatud rikkaimate ärimeeste uksed, kasutas ta nii mõnigi kord selleks, et endaga kaasavõetud puudustkannatavale näitlejale kasvõi õhtusöök muretseda. Kui talt aga küsiti, palju ta laulupeo juhatamise eest nõuab, vastas kurjalt: "Egas ma siia teenima es tule!"

Aga tööd tuli Simmil palju teha. 1914. aastal abiellunud Juhan ja Alide Simmil (sünd. Ungerson) oli kolm last koolitada. Nii tuli otsida kõrvalteenistust suvemuusika ja muu näol.

„Küllap Simm teab, mis talle jutustavad pikkade aastate rähklemised taktikepiga käes. Ning ta laseb oma poega õppida ehitusinseneriks.“

Muusikaleht, 1937

30. detsembril 1938 kinkis Tartu linnavolikogu Juhan Simmile 1800-ruutmeetrise ehituskrundi Riia mnt 29, Oskar Lutsu naabrusse[1]. 1940. aastal valmis maja, mille õnnistas 8. juunil 1940 Tartu Peetri koguduse õpetaja Jaan Treumann [2].

5. juulil 1970 kogunes enamik Viljandimaa koore ja Juhan Simmi nimeline meeskoor Tartust (asutatud 1962; dirigent kuni 1999. aastani Peeter Lokk) Simmi sünnikohta Suisleppa teeneka muusikamehe mälestuslaulupeole. Juhatati Simmi isikliku taktikepiga. Eriti soojalt võeti vastu meistri enda laulud.

Tegevus muusika vallas[muuda | muuda lähteteksti]

Dirigent[muuda | muuda lähteteksti]

Juhan Simm on meie muusikaloos tuntud eelkõige kui dirigent. Tema dirigenditegevus hõlmas lavamuusikat kogu selle mitmekesisuses: ooper, operett ja näidendite saatemuusika, peale selle koorid, sümfooniliste ja vokaalsümfooniliste suurvormide ettekanded. Eriti hinnatud oli ta laulupidude üldjuhina, teenides ära hüüdnime "laulupidude kuningas". Tema dirigendiisiksus on olnud eeskujuks nii mõnelegi hilisemale dirigendile.

„Suured uhked mustad juuksed, ilmekas nukeline nägu, välkuvad silmad. Ja kui nägin teda esmakordselt dirigeerimas, oli see mulle nagu ilmutus. [...] Simmil oli lihtne, uhke, suurejooneline ja osav löök, mis vaimustas.“

Tuudur Vettik

Oma dirigenditöös ei armastanud Simm tungida detailidesse, kuid oma tahtmise viis ta läbi, pannes suurt rõhku lauluvaimustuse tekitamisele. Eriti sobisid talle temperamentsed, jõulised teosed. Monotoonset muusikat ta ei sallinud, püüdes esitada seda kiiremas tempos ja teha crescendot ka seal, kus seda polnud ette nähtud.

Simmi dirigendivõimed hiilgasid eriti 20. sajandi esimesel veerandil. Tol ajal oli ta Konstantin Türnpu ja Karl Leinuse kõrval esimesi kutselisi koorijuhte, kes oli seda ala spetsiaalselt õppinud.

Helilooja[muuda | muuda lähteteksti]

Umbes 30 sümfoonilist teost, muusika ligi 40 näidendile või operetile, 13 suuremat vokaalsümfoonilist helitööd, 18 instrumentaalkammerteost, 12 soolo- ja üle 150 koorilaulu – selline on Simmi kui helilooja pärand. Tema esimene helitöö on ilmselt Tartu Reaalkoolis õppimise päevil 1902. aastal valminud meeskoorilaul "Täheke", mille ta enda juhatatud kooli kvarteti ja Tartu Eesti Evangeeliumi Noortemeeste Seltsi kooriga ka ette kandis. Töö Vanemuises ja suvemuusika juhina viis ta sümfoonilise muusika loomise juurde. Oma heliloomingu levitamises oli ta tagasihoidlik, võttes neid harva ka oma kontserdikavadesse. Tema tuntuimaks koorilauluks on saanud "Oma saar", mis on õieti soololaul koori saatel. Palju on esitatud ka tema laulumängu "Kosjasõit". Ta polnud õigupoolest esimene, kes sellele Kitzbergi lavatükile muusikat püüdis luua. Postimees teatab 11. märtsil 1901 Pärnus lavale tulnud naljamängust "Kirjanikud kosjateel", mida aastate eest Viljandis menuga etendatud. "Muusikaarmastaja" A. Raudsepp olla selles mõnele laulukohale muusika kirjutanud, "nii et tükk nüüd veidi laulumängu moodi oli".

Muusikakriitik[muuda | muuda lähteteksti]

Kuid ka muusikaalaste artiklite kirjutamisega on Simm tuntuks saanud. Teda sundisid sulge haarama meie muusikaelu probleemid, soov vaielda, meenutada möödunut, kuid eriti – arvustada Tartus aset leidnud kontserte. Ta arvustas kooride kõlavust, häälematerjali, kava koostamist, dirigeerimistehnikat, näitlejatööd. Ütles teravalt, kuid ei materdanud. Ise temperamentne, oli ta oma artiklites liialdatud temperamendiavalduste vastu. Ka publiku liialdatud poolehoiuavalduste vastu, mida ta põlglikult möirgamiseks ja bis-lõugamiseks tavatses nimetada. Hinnalised on tema meenutused Tartu muusikaelust, Aleksander Lättest, Miina Härmast, Karl August Hermannist, Evald Aavast jt.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti Näitlejate Liidu auliige (1935)
  • Vanemuise teeneline dirigent (1936)
  • Eesti Näitlejate Liidu teenete kuldrinnamärk (1936)
  • Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk (1938)[3]
  • Eesti NSV rahvakunstnik (1947)

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid sümfooniaorkestrile[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1914 Pidulik avamäng
  • 1929 Avamäng "Libahunt"
  • 1932 Avamäng "Koidula"
  • 1945 Avamäng
  • 1949 Avamäng eesti viisidele
  • 1950 Süit eesti viisidest
  • 1952 Avamäng
  • 1954 Eesti tantsud nr 1, 2, 3
  • 1956 Sümfooniline pilt "Karjane"
  • 1959 Parafraas-poeem "Mälestus"
  • 1959 Rapsoodiline avamäng tsellole ja orkestrile

Muusikat lavateostele[muuda | muuda lähteteksti]

Vokaalsümfoonilisi teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1910 "Laul orjadele" bassile, segakoorile ja sümfooniaorkestrile. Tekst – Gustav Suits
  • 1911 "Hommik" meeskoorile ja sümfooniaorkestrile. Tekst – eeposest "Kalevipoeg"
  • 1912 "Kalevipoeg isa haual" meeskoorile ja orkestrile. Tekst – eeposest "Kalevipoeg"
  • 1915 "Riia sõit" meeskoorile ja puhkpilliorkestrile. Tekst – Juhan Simm
  • 1917 "Eelkevad" mees- ja segakoorile ning sümfooniaorkestrile. Uus red. 1958. Tekst – Karl Eduard Sööt
  • 1930 "Aastavahetusel" tenorile, segakoorile ja sümfooniaorkestrile. Tekst – Ferdinand Karlson

Kammermuusikat[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1952 Süit puupillidele
  • 1953 Skertso capriccioso klaverile
  • 1954 Rahvaviise keepillikvartetile
  • 1956 Pastoraal puhkpilliseptetile
  • 1957 Keelpillikvartett (nr 2)
  • 1959 Trio tšellole, klarnetile ja klaverile

Soololaule

Koorilaule[muuda | muuda lähteteksti]

Meeskoorile

  • 1904 "Oma saar". Tekst – Gustav Suits
  • 1905 "Lauljate teretus". Tekst – Mihkel Veske
  • 1924 "Setokõsõ noorõ mu velle". Tekst rahvaluulest
  • 1928 "Aimdus". Tekst – Karl Eduard Sööt
  • 1931 "Talu laulud": "Adralaul", "Vilja laul", "Vikati laul". Pühendatud poeg Juhanile. Tekst – Ferdinand Karlson

Segakoorile

  • 1911 "Kuku sa, kägu, kuldalindu". Tekst rahvaluulest
  • 1919 "Elagu". Hans Kanni 70.sünnipäevaks.
  • 1922 "Ta lendab mesipuu poole ". Tekst – Juhan Liiv
  • 1925 "Kodu viis". Tekst – J. Kenn
  • 1927 "Ei tule und". Tekst – Anna Haava
  • 1938 "Kase kuld". Tekst – Karl Eduard Sööt
  • 1948 "Siis aga ilmub ta ise". Tekst – Anna Haava
  • 1952 "Hella õekene". Tekst rahvaluulest
  • 1955 "Sõda". Humoresk. Tekst – Anna Haava
  • 1959 "Mõte". Tekst – Hendrik Adamson

Naiskoorile

Suuremaid juhatatud teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Ooperid[muuda | muuda lähteteksti]

Orkestriteosed[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Juhan Simm käis Tallinnas". Muusikaleht 1937 nr 2, lk 46
  • "Juhan Simmi juubelilt". Muusikaleht 1938 nr 12, lk 274
  • Juhan Simm asub oma katuse alla. Rahvaleht, 11. jaanuar 1940, nr 9, lk 4
  • Juhan Simm. "Mõttemõlgutused". Dateerimata käsikiri Teatri- ja Muusikamuuseumis
  • Juhan Simm. "Koorijuhatamise tehnika". Dateerimata käsikiri Teatri- ja Muusikamuuseumis
  • Mati Märtin. "Juhan Simm laulupidude üldjuhina." Edasi 29. juuni 1969
  • A. Pärna. "Juhan Simmi lauludega". Tee Kommunismile 9. juuli 1970
  • Mati Märtin. "Juhan Simm – 100". Sirp ja Vasar 9. august 1985
  • Mati Märtin. "Üksainus Juhan Simm". Tee Kommunismile 13. august 1985

Simmi kirjutisi[muuda | muuda lähteteksti]

  • Cherubini "Requiem". Sakala 16. juuni 1911
  • Vanemuise orkestri aiakontserdid. Postimees 13. mai 1913
  • Eesti helitööde kontsert Estonia avamisel. Postimees 28. august 1913
  • "Estonia" pidustused. J. Haydni oratoorium "Aastaajad". Postimees 29. august 1913
  • "Estonia" pidustused. Engelbert Humperdincki ooper "Hänsel ja Gretel". Postimees 30. august 1913
  • R. Tobiase kontsert Berliinis. Postimees 14. jaanuar 1914
  • "Kalevipoja ja Sarviku" muusika kohta muusika autor. Postimees 10. märts 1919
  • Koolilaulmine. Sireen 1922 nr 1, lk 7
  • Põhjusmõtteliselt kirikumuusikast. Sireen 1922 nr 1, lk 17
  • Operett. Sireen 1922 nr 2, lk 51
  • Rütm. Hellikund 1923 nr 3, lk 39
  • Paar mälestust Aleksander Lättest. Postimees 12. jaanuar 1940
  • Miina Härma elu ja töö. Postimees 26. november 1941
  • Mälestuskilde Tartu muusikaelust. Sirp ja Vasar 11. juuli 1958
  • Karl August Hermanni meenutades. Edasi 11. jaanuar 1959
  • Evald Aav. Edasi 22. märts 1959

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Juhan Simmile kingiti ehituskrunt. Esmaspäev, 31. detsember 1938, nr. 53, lk. 1
  2. Õnnistati helilooja J. Simmi maja. Uus Eesti, 9. juuni 1940, nr 152, lk 7
  3. https://www.president.ee/et/vabariik/teenetemargid/kavaler/14622/juhan-simm