Kaitseministeerium

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel on Eesti valitsusasutusest; üldmõiste kohta vaata artiklit Kaitseministeerium (üldmõiste); teiste riikide kaitseministeeriumide kohta vaata lehekülge Kaitseministeeriumide loend.

Kaitseministeerium
Kaitseministeeriumi logo.png
Kaitseministeerium Sakala 1.005.jpg
Ministeeriumi hoone aadressil Sakala 1//3
Lühend KAM
Asutatud 1918
Tüüp ministeerium
Peakorter Sakala 1//3, Tallinn
Minister Hanno Pevkur
Kantsler Kusti Salm
Eelarve maht 750 miljonit (2022)
Veebileht Koduleht

Kaitseministeerium (KAM)[1] on Eesti valitsusasutus, mis vastutab riigikaitse korraldamise eest. Kaitseministeeriumi juhib Eesti Vabariigi kaitseminister, kelleks on alates 18. juulist 2022 Hanno Pevkur[2].

Ülesanded[muuda | muuda lähteteksti]

Kaitseministeeriumi valitsemisalas on:

  • riigikaitse korraldamine ja seoses sellega ettepanekute tegemine riigikaitsepoliitika kujundamiseks
  • riigikaitse elluviimine
  • rahvusvahelise kaitsealase koostöö koordineerimine
  • mobilisatsiooni ettevalmistamine ja läbiviimine
  • kutsealuste kutsumine ajateenistusse
  • kaitseväe reservi arvestuse ja väljaõppe korraldamine
  • kaitseväe ja Kaitseliidu rahastamine ja varustamine
  • kaitsetööstuse arendamine
  • kaitseväe ja Kaitseliidu tegevuse kontrollimine
  • vastavate õigusaktide eelnõude koostamine

Juhid ja struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Ministeeriumi vastutusalas on kaitsevägi, Kaitseressursside Amet, Välisluureamet, Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum, Seli tervisekeskus ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus.

Ministeeriumi struktuur on jaotatud kolmeks plokiks, mida vastavalt juhivad kaitsepoliitika asekantsler, kaitseplaneerimise asekantsler ning õigus- ja haldusküsimuste asekantsler.

Kaitseministrid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti kaitseminister

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjaministeeriumi hoone, Lai 44 // Pagari 1

Eesti riigikaitse kõrgema organi nimetus oli aastatel 19181928 Eesti sõjaministeerium, aastatel 19291937 Eesti kaitseministeerium ja aastatel 19371940 taas Eesti sõjaministeerium.

Sõjaministeerium, 19181928[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjaministeeriumi tegevust hakati organiseerima pärast Saksa okupatsioonivõimude lahkumist Eestist 1918. a novembris. Sõjaministri esmane ülesanne oli välja töötada mobilisatsiooniplaan. 16.11.1918 andis Eesti Ajutine Valitsus välja rahvaväe kokkukutsumise määruse. Seoses Punaarmee pealetungiga kuulutati 29.11.1918 Eestis välja sõjaseisukord; 01.12.1918 algas üldmobilisatsioon. Ajutise Valitsuse määrusega 05.12.1918 moodustati sõjaministeeriumi juurde Rahvaväe Peakomisjon. 26.03.1919 määrusega viidi komisjon täiendatud koosseisuga Siseministeeriumi alluvusse. Ministeeriumi organisatsioon kujunes välja järk-järgult Vabadussõja kestel, algul moodustati üksnes kantselei mõne käsundusohvitseriga. 1919. aastal toodi seoses Peastaabi reorganiseerimisega Korraldusvalitsuseks Sõjaministeeriumi alluvusse mobilisatsiooniosakond.

Sõjaministeerium tegutses hoones Pagari tänav 1, Tallinnas.

Sõjaministeeriumi koosseis, aprillis 1919:

  • sõjaminister
    • sekretär, sekretäri abi
  • juriskonsult
  • sõjaline esindus Helsingis
  • vanemadjutant, nooremadjutant
  • 2 sideohvitseri, 3 tõlki
  • Sõjaministeeriumi Kantselei
  • Kodifikatsiooniosakond
  • Rahvaväe Peakomisjon
  • Mobilisatsiooniosakond
  • Rahvaväelaste registreerimise bürood.[3]

Sõjaministeeriumi koosseis novembris 1919:

  • sõjaminister
  • sõjaministri abi
  • asjade Valitseja (ministri sekretär)
  • Sõjaministeeriumi kantselei
  • juriskonsult
  • Kodifikatsiooniosakond
  • Mobilisatsiooniosakond (alluvad maakonna registreerimise bürood)
  • Prokuratuur, Sõjaväeringkonna kohus (K. Karlson) ja uurimisosakond
  • Piirikontroll (piirikontrollpunktid)
  • Kaitseliit.[4]

1920. aasta 27. märtsist läksid sõjavägede ülemjuhataja volitused ja kohustused üle sõjaministrile. 1920. aasta märtsis kaotati Sõjavägede Ülemjuhataja ametikoht ning sõjaväe kõrgem juht oli sõjaminister (kes võis olla ka tsiviilisik), kellele Vabariigi valitsus määras abi kõrgemate sõjaväelaste hulgast. Ülemjuhataja staabi asemele asutati Sõjavägede Staap, mille koosseisus oli Kindralstaabi Valitsus ja Sõjavägede Korraldusvalitsus.

Seni Sõjavägede Ülemjuhataja otsealluvuses olnud Sõjaväe Tervishoiuvalitsus viidi Sõjaministeeriumi alluvusse.

12.06.1920 Sõjaministeeriumi juurde asutatud Sõjaväe Õpetuskomiteest moodustati 1924. aastal Kindralstaabi VI osakond.

Sõjaministeeriumi eripõhikirja alusel tegutsesid aastast 1926 relvatööstusettevõte Arsenal ning 1936. aastal asutatud hobusekasvandus Vorbuse riigimõisas Tartumaal.

1928. aastal kehtestati Kaitseväe organisatsiooni ja koosseisude seadlus, mis määratles Eesti kaitseväe rahuaegse organisatsiooni. Kaitseväe keskjuhatusse kuulusid: sõjaminister, sõjaministri abi ja järgmised keskasutused: 1) sõjavägede staap; 2) varustusvalitsus; 3) sõjaväe tervishoiuvalitsus; 4) sõjaringkonnakohus; 5) sõjaprokuratuur ja 6) laske-, suurtükiväe-, ratsaväe- ja inseneriväe inspektuur;

Kaitseministeerium, 1929–1937[muuda | muuda lähteteksti]

1. aprillist 1929 nimetati mitmed sõjaväeasutused ümber kaitseväeasutusteks (nt kaitseministeerium, Kaitsevägede Staap, Kaitseväe Varustusvalitsus), sõjaministrist sai kaitseminister.

Kaitseministrile allusid ministri abi, kaitsevägede staap, varustusvalitsus, sõjaväe tervishoiuvalitsus, sõjaringkonnakohus, sõjaprokuratuur ja juriskonsultuur, väeliikide inspektorid, diviisiülemad, merejõudude juhataja, õhukaitse ülem ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülem.

Sõjaministeerium, 1937–1940[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjaministeeriumi ülesandeks oli:[5]

  1. varustada ja majandada relvastatud jõude;
  2. hoolitseda relvastatud jõudude tervishoiu- ja kohtukorralduse eest;
  3. koostada vastavaid kavu ja ette valmistada mobilisatsiooni või sõjategevuse puhuks relvastatud jõudude igakülgse varustamise ning tervishoiu- ja kohtukorralduse;
  4. korraldada nende jõuallikate riigikaitseks rakendamise ettevalmistamist, mis mobilisatsiooni või sõjategevuse korral rakendatakse ainult relvastatud jõudude varustamiseks.

Sõjaministeeriumi koosseisu kuulusid:

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Siseturvalisuse arengukava 2020-2030 (PDF; lk 47)". Siseministeerium. Vaadatud 16. august 2022.
  2. https://www.delfi.ee/artikkel/120037208/uus-valitsus-astub-ametisse-tana-kell-14-president-kohtus-koigi-ministritega-ka-ukshaaval
  3. ERA 496–4–93. L 21–22.
  4. ERA 2315–1–32. L 337, 337p.
  5. Riigikaitse rahuaegse korralduse seadus, RT 1938, 29, 234.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]