Kaitseministeerium

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel on Eesti valitsusasutusest; üldmõiste kohta vaata artiklit Kaitseministeerium (üldmõiste); teiste riikide kaitseministeeriumide kohta vaata lehekülge Kaitseministeeriumide loend.

Kaitseministeerium
Kaitseministeeriumi logo.png
Kaitseministeerium Sakala 1.005.jpg
Ministeeriumi hoone aadressil Sakala 1//3
Asutatud 1918
Peakorter Sakala 1//3, Tallinn
Minister Kalle Laanet
Kantsler Kristjan Prikk
Eelarve maht 663 miljonit (2021)

Kaitseministeerium on Eesti valitsusasutus, mis vastutab riigikaitse korraldamise eest.

Ülesanded[muuda | muuda lähteteksti]

Kaitseministeeriumi valitsemisalas on:

  • riigikaitse korraldamine ja seoses sellega ettepanekute tegemine riigikaitsepoliitika kujundamiseks
  • riigikaitse elluviimine
  • rahvusvahelise kaitsealase koostöö koordineerimine
  • mobilisatsiooni ettevalmistamine ja läbiviimine
  • kutsealuste kutsumine ajateenistusse
  • kaitseväe reservi arvestuse ja väljaõppe korraldamine
  • kaitseväe ja Kaitseliidu rahastamine ja varustamine
  • kaitsetööstuse arendamine
  • kaitseväe ja Kaitseliidu tegevuse kontrollimine
  • vastavate õigusaktide eelnõude koostamine
Kaitseminister Kalle Laanet

Juhid ja struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Ministeeriumi vastutusalas on kaitsevägi, Kaitseressursside Amet, Välisluureamet, Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum, Seli tervisekeskus ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus.

Ministeeriumi struktuur on jaotatud kolmeks plokiks, mida vastavalt juhivad kaitsepoliitika asekantsler, kaitseplaneerimise asekantsler ning õigus- ja haldusküsimuste asekantsler.

Kaitseministrid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti kaitseminister

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjaministeeriumi hoone, Lai 44 // Pagari 1

Eesti riigikaitse kõrgema organi nimetus oli aastatel 19181928 Eesti sõjaministeerium, aastatel 19291937 Eesti kaitseministeerium ja aastatel 19371940 taas Eesti sõjaministeerium.

Sõjaministeerium, 19181928[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjaministeeriumi koosseis, 4.1919:
  • Sõjaminister
    • Sekretär, Sekretäri abi
  • Juriskonsult
  • Sõjaline esindus Helsingis
  • Vanemadjutant, Nooremadjutant
  • 2 sideohvitseri, 3 tõlki
  • Sõjaministeeriumi Kantselei
  • Kodifikatsiooniosakond
  • Rahvaväe Peakomisjon
  • Mobilisatsiooniosakond
  • Rahvaväelaste registreerimise bürood.[1]

Sõjaministeeriumi koosseis 11.1919:

  • Sõjaminister
  • Sõjaministri abi
  • Asjade Valitseja (ministri sekretär)
  • Sõjaministeeriumi kantselei
  • Juriskonsult
  • Kodifikatsiooniosakond
  • Mobilisatsiooniosakond (alluvad maakonna registreerimise bürood)
  • Prokuratuur, Sõjaväeringkonna kohus (K. Karlson) ja uurimisosakond
  • Piirikontroll (piirikontrollpunktid)
  • Kaitseliit.[2]

1920. aasta 27. märtsit läksid sõjavägede ülemjuhataja volitused ja kohustused üle sõjaministrile. 1920. aasta märtsis kaotati Sõjavägede Ülemjuhataja ametikoht ning sõjaväe kõrgem juht oli sõjaminister (kes võis olla ka tsiviilisik), kellele Vabariigi valitsus määras abi kõrgemate sõjaväelaste hulgast. [[Kaitseväe peastaap#Ülemjuhataja Staap, 19191920|Ülemjuhataja staabi]] asemele asutati Sõjavägede Staap, mille koosseisus oli Kindralstaabi Valitsus ja Korraldusvalitsus.

Seni Sõjavägede Ülemjuhataja otsealluvuses olnud Sõjaväe Tervishoiuvalitsus viidi Sõjaministeeriumi alluvusse.

1928. aastal kehtestati Kaitseväe organisatsiooni ja koosseisude seadlus, mis määratles Eesti kaitseväe rahuaegse organisatsiooni. Kaitseväe keskjuhatusse kuulusid: sõjaminister, sõjaministri abi ja järgmised keskasutused: 1) [[Kaitseväe Peastaap#Sõjavägede Staap, 19201926|sõjavägede staap]]; 2) varustusvalitsus; 3) sõjaväe tervishoiuvalitsus; 4) sõjaringkonnakohus; 5) sõjaprokuratuur ja 6) laske-, suurtükiväe-, ratsaväe- ja inseneriväe inspektuur;

Kaitseministeerium, 1929–1937[muuda | muuda lähteteksti]

1. aprillist 1929 nimetati mitmed sõjaväeasutused ümber kaitseväeasutusteks (nt kaitseministeerium, Kaitsevägede Staap, Kaitseväe Varustusvalitsus), sõjaministrist sai kaitseminister.

Kaitseministrile allusid ministri abi, kaitsevägede staap, varustusvalitsus, sõjaväe tervishoiuvalitsus, sõjaringkonnakohus, sõjaprokuratuur ja juriskonsultuur, väeliikide inspektorid, diviisiülemad, merejõudude juhataja, õhukaitse ülem ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülem.

Sõjaministeerium, 1937–1940[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjaministeeriumi ülesandeks oli:[3]

  1. varustada ja majandada relvastatud jõude;
  2. hoolitseda relvastatud jõudude tervishoiu- ja kohtukorralduse eest;
  3. koostada vastavaid kavu ja ette valmistada mobilisatsiooni või sõjategevuse puhuks relvastatud jõudude igakülgse varustamise ning tervishoiu- ja kohtukorralduse;
  4. korraldada nende jõuallikate riigikaitseks rakendamise ettevalmistamist, mis mobilisatsiooni või sõjategevuse korral rakendatakse ainult relvastatud jõudude varustamiseks.

Sõjaministeeriumi koosseisu kuulusid:

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ERA 496–4–93. L 21–22.
  2. ERA 2315–1–32. L 337, 337p.
  3. Riigikaitse rahuaegse korralduse seadus, RT 1938, 29, 234.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]