Roman Haavamägi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Roman Haavamägi
Sünninimi Roman Gottfried Espenberg
Sünniaeg 15. veebruar 1891
Sünnikoht Tallinn
Surmaaeg 3. jaanuar 1964
Surmakoht Haapsalu
Rahvus eestlane
Tegevusala kujur, maalikunstnik ja graafik
Kunsti õppinud Tallinna Kunsttööstuskool, Nikolai Triigi ateljeekool

Roman Haavamägi (aastani 1937 Roman Gottfried Espenberg; 15. veebruar 1891 Tallinn3. jaanuar 1964 Haapsalu) oli eesti kujur, maalikunstnik ja graafik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis neljalapselisse Tallinna kingsepa perekonda. Alghariduse omandas Martin Lutheri nimelises lastekodukoolis ja Tallinna Nikolai kihelkonnakoolis.[1] 1902 kolis pere elama Paldiskisse, kus poiss jätkas õpinguid sealses õigeusu kihelkonnakoolis. 12-aastaselt alustas ta iseseisvat elu töötades Tallinnas kaupmehe juures.[2] Unistades kunstialal edasi õppida, katsetas ta iseseisvalt joonistamise, maalimise ja savivoolimisega. 1912. aastal õnnestus tal astuda Tallinna Eesti Kunstiseltsi joonistuskursustele, mis nimetati 1914. aastal Tallinna Kunsttööstuskooliks. Haavamägi õppis seal ja Nikolai Triigi ateljeekoolis kuni 1917. aastani, [3] mil mobiliseeriti sõjaväkke. Haavamägi paistis koolis silma andeka õpilasena. Juba 1916 sai temast Eesti Kunstiseltsi liige ning 1917 kunstirühmituse Vikerla liige. 1918 – 1921 töötas ta Paldiski reaalgümnaasiumis joonistusõpetajana.

1920. aastal asus Haavamägi elama Haapsallu, kus esmalt töötas Läänemaa ühisgümnaasiumis joonistus- ja kunstiajaloo õpetajana ning seejärel vabakutselise kunstnikuna.

1921. aastast hakkas Haavamägi aktiivselt Haapsalu kultuurielu mõjutama. Ta osales Haapsalu Kaunistamise Seltsi töös ning sel moel tekkis võimalusi esimesteks skulptuurialasteks katsetusteks.[2] Järgneval kahel aastakümnel tunnetas kunstnik üha enam Haapsalu linna olemust, selle looduse poolt dikteeritud arengusuunda kuurortlinnana ning andis oma suure panuse Haapsalu muutmiseks kauniks, skulptuuriderohkeks linnaks.[2]

Elu lõpul võitles ta aktiivse linnakodanikuna linna heakorra eest.

Roman Haavamägi oli 1917. aastal üks kunstiühingu Vikerla asutajaid. Aastast 1916 kuulus Eesti Kunstiseltsi, aastast 1922 Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingusse, aastast 1926 Eesti Kunstnikkude Rühma ning oli 1946. aastast Kunstnike Liidu liige.

Roman Haavamägi suri 3. jaanuaril 1964 ning maeti Haapsalu Metsakalmistule.[1]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

1920. abiellus kunstnik Elfriede-Margarethe Kingo-Espenbergiga ning neil sündis tütar Ivi. 1932. surid kunstniku vastsündinud laps ning abikaasa. Nende mälestuse jäädvustamiseks lõi kunstnik hauamonumendi, mis asub Haapsalu vanal kalmistul.[4] 1934. aastal abiellus ta Alma Hundiga. Roman Haavamägi lapselaps on kujunduskunstnik Margus Haavamägi.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Päikesekell

Haavamägi kunstnikutee algas maalijana. 1920ndate alguses tegeles ta laste- ja noorsooajakirjade "Laste Rõõm" ja "Vikerkaar" illustreerimisega.[1] 1923. aasta jõuludeks koostas Haavamägi esimese reproduktsioonide albumi Eestis. "Väike mapp" I ja II sisaldasid 20 Eesti kunstnike reproduktsiooni.[4] Album oli trükitud J. ja A. Paalmanni trükikojas, klišeed valmistas Eduard Talvik ning nahkköites luksusväljaande kaaned olid tehtud Eduard Taska ateljees Tallinnas.[4]

1923 alustas ta tegelemist skulptuuriga, millest sai tema tõeline kutsumus. Vabaplastilisi teoseid on Haavamägi loonud siiski suhteliselt vähe. Enamiku neist moodustavad art deco stiilis stiliseeritud ja rangevormilised pead lastest.[1] Samal ajal katsetasta ka keraamikaga. Art deco innustas noort skulptorit looma pargiskulptuure ja mitmesuguseid dekoratiivseid vorme linnakeskkonna kaunistamiseks. Esimesed tööd valmisid Haapsalu Kaunistamise Seltsi tellimusel. Nendeks olid valgest marmorist F. J. Wiedemanni sünnimaja mälestustahvel ning kaks värvitud puuskulptuuri Aafrika randa ("Jääkaru" ja "Merilõvi").[4] Haavamägi oli Haapsalu Kaunistamise Seltsi juhatuse liige kogu ühingu eksisteerimise aja (1921–1940) ning temast kujunes sisuliselt linna kunstnik.[1]

Haapsalu sai tema käe all rikkamas dekoratiivsete postamentide, lillealustena kasutatavate lapsekujude, ornamentidega barjääripostide ning kahe rannalt merre viiva trepistiku võrra. Eriti tuleks esile tõsta 1924–1925 kujundatud viie bareljeefiga päikesekella, mille iga tahk sümboliseeris inimelu eri etappe. Kell valmis ungru dolomiidist ning motiivide idee oli kunstnik saanud tsaariajal De la Gardie lossis olnud kivivaasilt, mis 1917. aasta revolutsiooni käigus lõhuti ning mille tükid pärast mitmel pool vedelesid.[4] Päikesekell hävis 1945. aastal, 1960. aastal skulptor taastas selle.[4] Randa valmistas ta puust polükroomsed päkapikud, marabu, krokodilli jt loomi, mis olid eriti populaarsed laste seas.

1927–1928 valmisid C. A. Hunniuse ning järgmisel aastal Rudolf Tobiase büst.[4] 1930. aastal paigutati algselt Kuursaali viidud Hunniuse büst linna mudaravila õuele.[4] 1946 toodi see tagasi rannale.[4]

1935 valmisid "Tulekandjad" Jahtklubi esisele.[4] Tegu oli kahe laternaid hoidva naisfiguuriga. Tõenäoliselt poseeris nende tarbeks Alma Haavamägi, kunstniku teine abikaasa.[4] 1936 sai valmis Johan Laidoneri büst, mis kingiti Haapsalu sanatooriumi avamise puhul raviasutusele.[4]

1938 asutas kunstnik dekoratiivkunstiatelje "Saare Marmor", mille peamiseks tegevuseks sai hauamonumentide valmistamine. [2]

1939. aastal valmis ausammas Haapsalu Kaunistamise Seltsi asutajaliikmele Ernst Ennole. Omapäraseim Haavamäe loomingus ja eesti monumentaalkunstis üldse on aga 1940. aasta septembris valminud nn Tšaikovski pink. Tegu on Pjotr Tšaikovski portreereljeefiga mälestuspingiga, mis on paigutatud kohale, kus helilooja Haapsalus sageli istus ja päikeseloojangut jälgis. Pingil on kujutatud viisikatket eesti rahvalaulust "Kallis Mari", mis jõudis Tšaikovski 6. sümfooniasse.

Haavamägi on teostanud ka kolm Vabadussõja mälestussammast – 1930 Lääne-Nigulasse, 1933 Viljandi kalmistule ja 1940 Petserisse (viimane jäi avamata).[1] Temalt pärines ka Eesti sõjaeelsete aastate üks suuremõõtmelisemaid mälestusmärke – kapten Anton Irve kahekordses elusuuruses pronksskulptuur Viljandis.[1]

Uue võimu tingimustes kujundas Haavamägi sotsialistliku töö eesrindlaste autahvleid, kaupluste vaateaknaid, sööklamenüüsid, joonistades Lenini, Stalini jt portreesid.[4] Elu viimastel kümnenditel tegeles kunstnik sõjaveteranide ja tööeesrindlaste büstide valmistamisega ning vahepeal lõhutud tööde renoveerimisega.

1981. aastal avati Haapsalus kunstniku viimases elupaigas Koidula tn 4 tema majamuuseum, mis suleti 1990ndatel.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Anu Allikvee, saatetekst näitusele Ristuvad paralleelid, Adamson-Ericu muuseumis, 1994
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Roman Haavamägi
  3. 3,0 3,1 Eesti kunstnike ja arhitektide biograafiline leksikon, Tallinn, 1996
  4. 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 Talis Vare, Haapsalu kunstnik Roman Haavamägi-Espenberg

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]