Jäneda mõis

Droonivideo Jäneda mõisast ja pargist 2021. aasta juulis

Jäneda mõis (saksa keeles Jendel) oli rüütlimõis Ambla kihelkonnas Järvamaal. Praegu jääb kunagise mõisa hoone Lääne-Viru maakonda Tapa valda.

Ajalugu

Esimesed kirjalikud teated Jäneda kohta pärinevad 1353. aastast, mil Tallinna piiskop omandas Liivimaa ordu käest sealsed maavaldused. Mõisat on esimest korda mainitud 1510. aastal. Jäneda mõis on mitu korda omanikku vahetanud: see on olnud Taubede, Fersenite, Maydellide, Baggehufwudtide, Löwensternide jt aadliperekondade valduses. Samuti on see kuulunud baltisaksa suguvõsadele, kellest viimased olid von Benckendorffid. Nende ehitatud ongi praeguseni säilinud mõisahäärber ning abi- ja kõrvalhooned. Jäneda mõisa suvemõis oli Kallijärve mõis.^[1]

Pärast seda kui Jäneda mõisat 1919. aasta alguses rüüstati, asus Johann Ulrich Nathanael von Benckendorff koos oma lastega elama Kallijärve jahilossi. 1919. aastal 10. oktoobril võttis Eesti Asutav Kogu vastu maaseaduse, mille alusel sundvõõrandati 1065 mõisat, samuti tööstusettevõtteid. Ka Jäneda mõis, mõisamaad ja majandushooned võeti erakätest ja anti Eesti Põllumeeste Keskseltsile.

Kultuurilukku on läinud Jäneda viimane mõisaproua Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg, kelle seiklusrikas elu ja suhted selliste meestega nagu Robert Bruce Lockhard, Maksim Gorki ja Herbert George Wells on andnud ainest nii kirjanikele kui ka filmitegijatele. 1934. aasta suvel viibis Wells Jänedal ning lõpetas seal oma memuaaride kolmanda köite.

Mõisakompleks

Mõisasüdant hakati välja ehitama suuremas osas 19. sajandi lõpul, Aleksander Gustav Konstantin von Benckendorffi ajal (1846–1910). Enamik kõrvalhooneid on maakivist. Friedrich Ferdinand Modi juhtimisel rajati mõisasüdamest Piibe maanteele suunduva tee äärde kõrge telliskorstnaga kahekorruseline viinavabrik^[2] (1888–1890). Viinavabriku seob teiste majandushoonetega tervikansambliks ühtne kujunduslaad: kõigi puhul on kasutatud lõhutud raudkivi ja punast tellist. Viimasena valmis 1915. aastal esinduslik lossilaadne^[3] härrastemaja, mis rajati kümmekond aastat varem maha põlenud historitsistliku puithoone asemele (1902. aastal möllas Jäneda keskuses tulekahju, kus sai kannatada palju hooneid, nende hulgas ka toonane puidust häärber). 1970. aastatel ehitati härrastemaja külge mahukas Jäneda Sovhoostehnikumi hoone.

Peahoone tagant voolab läbi Jänijõgi, mis on mõisa kohal paisutatud. Sealsamas suubub paremalt Jänijõkke väike Allikoja, mis on Jäneda mõisapargis^[4]^[5] paistiigiks paisutatud. Tiik on Jänedal Piibe maantee ääres.

1921. aastal viidi Tallinnast Jänedale üle Eesti vanim põllumajanduslik keskeriõppeasutus – Põhja-Eesti Põllutöökeskkool. Eesti NSV ajal aastail 1964–1991 tegutses mõisahoonetes Jäneda Sovhoostehnikum. Jäneda areng 20. sajandil ongi tihedalt seotud põllumeeste kooliga. Seal on õppinud ja õpetanud paljud tuntud inimesed, näiteks kirjanikud Sophia Vardi ja Veera Saar ning ühiskonnategelased Jaan Raamot, Tõnis Kint, Kaarel Liidak, August Miljan, Harald Männik ja Arnold Rüütel.

82 tegutsemisaasta jooksul on Jänedal asuv kool õpetanud välja 2308 agronoomi (1918–2000), 51 piiritusemeistrit (1933–1943) ja 298 maastikukujundajat (1981–1999). Kool lõpetas tegevuse 2000. aastal. Tänapäeval töötab endises koolihoones Maamajanduse Infokeskus, seal asub ka maaettevõtjaile tuntud projekteerimisfirma Agorek OÜ ning Jäneda Raamatupidamise ja Nõuandebüroo, samuti MTÜ Abiks Põllumehele, mis on ainus taasiseseisvumise algusest peale järjepidevalt tegutsenud põllumajanduslik nõuandeteenistus Eestis.

Asula, mõisa ja kooli ajaloost saab põhjaliku ülevaate Jäneda muuseumis. Lossitornis asub helilooja Urmas Sisaski Muusikatähetorn, kus külastajad saavad vaadelda tähistaevast ja kuulata kosmilistest helidest inspireeritud loomingut.

Jäneda mõisakompleksis tegutsevad ka konverentsikeskus ja külalistemaja ning seal asub söögikoht Musta Täku tall.