Katalaunia lahing

Allikas: Vikipeedia
Katalaunia lahing
De Neuville - The Huns at the Battle of Chalons.jpg
Hunnid Katalaunia lahingus, kujutatud Alphonse de Neuville'i poolt.
Toimumisaeg 20. juuni 451
Toimumiskoht Tänapäeva Prantsusmaa
Tulemus Strateegiline Rooma vägede võit.
Osalised
Lääne-Rooma keisririik
Läänegoodid
Alaanid
Hunnid
Idagoodid
Burgundid
Väejuhid või liidrid
Flavius Aetius
Theoderich I
Attila
Jõudude suurus
30 000 – 50 000 30 000 – 50 000

Katalaunia lahing ehk lahing Katalaunia väljadel toimus 451. aasta 20. juunil Lääne-Rooma keisririigi ja hunnide vägede vahel. Rooma ja läänegootide ühisväge juhatas Aetiuse, hunnide ja nende liitlaste väejuhatajaks oli Attila. Lahingu tulemusena rooma ja läänegootide vägi võitis hunne ning peatas nende edasitungi Euroopas.

Kirjalike allikaid lahingust on vähe. Tähtsaim allikas on ajaloolase Jordanese kirjutatu, mis on paberile kantud 80 aastat pärast sündmusi, ning ilmselgelt liialdatud. Samuti pole kindel lahingupaik, aga arvatakse olevat see Troyes' läheduses, mis asub tänapäeva Prantsusmaal.

Vägede kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vägede suurust on Jordanes ilmselgelt liialdanud ja pakkunud selleks 500 000 meest mõlemal poolel. Võttes aga arvesse selleajalisi logistilisi võimalusi võis see olla pigem 50 000 ringis mõlemal poolel, kuid ilmselt oli see arv veelgi väiksem. Roomlaste vägede puhul on see suhteliselt kerge välja arvutada, kuna pool vägedest koosnes läänegootidest. Läänegoodid aga suutsid oma parimatel aegadel välja panna mitte rohkem kui 20 000 võitlejat, seega võis rooma väe suurus olla kaasaarvatud alaanidega mitte rohkem kui 45 000 meest. Hunnide vägi olevat olnud roomlaste omast natuke suurem aga arvatavasti mitte üle 50 000 mehe. Teiste oletuste järgi on pakutud mõlema vägede suuruseks 30 000.

Hunnide vägi koosnes vaid pooleldi hunnidest, teise poole moodustasid nende liitlased, millest suurim osa kuulus idagootide hulka Valamiri juhtimisel. Aga ka gepiidid Ardarichi juhtimisel, Rein jõest paremal pool olevad frangid ja mingi osa burgundidest. Vähemal määral oli ka teisi hõime, nagu Skiire, Langobarde je teisi. Hunnid olid relvastatud nagu tavalisel, hobuste seljas odade ja nuiadega ning nende tähtsaima relvaga spetsiaalse hobuse seljast lastavate vibudega. Mingit rüüd reeglina ei kantud, kaitseks oli vaid ümar nahaga polsterdatud kilp. Erinevalt hunnidest koosnes nende germaani hõimu liitlaste vägi enamuses jalaväest, vaid idagootidel oli 1/3 väest ratsavägi. Jalavägi oli enamasti ilma igasuguse rüüta ja relvastataud odade, mõõkade ja kilbiga. Germaanlaste pool laskerelvi peaaegu üldse ei kasutatud, vaid idagootidel olid ka vibulaskjaid.

Aetiuse vägi koosnes ühes poolest roomlastest, frankidest ja burgundidest ning teise poole moodustasid läänegoodid. Lisaks olid veel mõned tuhanded alaanid. Roomlased, frangid ja burgundid moodustasid jalaväe. Ratsaväe moodustasid läänegoodid, kes olid 378. aasta lahingust alates järk järgult jalaväel ratsaväe peale üleläinud.

Lahingukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hilishommikul viis Aetius oma väe kahe laagri vahel olevale lagendikule paigutades põhjapool moodustatud vasakule tiivale roomlased kõige esimesena, mille järel tulid frangid ja burgundid, kes moodustasid vasaku tiiva ning vasakpoolse keskkoha. Alaanid olid keskel roomlaste ja läänegootide vahel. Läänegoodid kuningas Theoderich I juhtimisel moodustasid väe lõunapoolses osas parema tiiva kuni keskkohani. Lisaks oli Aetius jätnud põhja poole künka taha väiksema läänegootide üksuse Thorismund (Theoderichi poeg) juhatusse, et sealt hunnide paremat tiiba rünnata.

Attila viis oma väed lahinguväljale alles pealelõuna paiku, paigutades põhjapoole gepiidid, burgundid ja frangid. Hunnid moodustasid keskpaiga, asudes vastamisi osa paremal pool asetsevate roomlastega, keskel asuvate alaanidega ja osa vasakul pool olevate läänegootidega. Lõunas paiknesid hunnide vasakul tiival idagoodid, kes olid vastamisi läänegootidega.

Pärastlõunal algas lahing hunnide rünnakuga keskelt ja idagootidega vasakult tiivalt. Alaanid ei suutnud või ei tahtnud esimesi rünnakuid vastu pidada ning taganesid esimesel kokkupuutel, vasakul ja paremal pidasid roomlased ja läänegoodid rünnakule võrdselt vastu. Sel hetkel ründas Thorismund oma eemale oleva üksusega põhjapoolt, millele saatis gepiidide kuningas Ardarich vastu osa oma üksusest. Thorismundi gootide pealetung oli ennast tõestand aga samas ei suutnud nad ka enam edasi tungida. Alaanide taganemisel ja põgenemisel keskelt muutus läänegootide olukord kriitiliseks. Neid rünnati keskelt nii hunnide kui idagootide poolt ja samas ka vasakult keskelt läbitunginud hunnide poolt. Tekkis segadus ja hetkeks tundus, et läänegootide väge haarab paanika.

Theoderich üritas oma väge uueks vasturünnakuks kokku koguda. Sel hetkel lasi Attila roomlasi rünnata, ilmselt selleks, et need ei saaks läänegootidele appi tulla. Seal juures olevat Attila teinud taktikalise vea, et ta roomlasi vaid otse ründas kuigi sel hetkel oleks saanud ka lõunapoolsest küljest roomlasteni läbitungida.

Lahingu käigus sai läänegootide kuningas Theoderich hoobi (väidetavalt idagoodi sõdalase Andagese poolt, Amaleri suguvõsast) ning ta kukkus hobuselt ja trambiti surnuks. Selle sündmuse tulemusena ägenes aga läänegootide vastupanu ja taheti langenud kuninga eest kättemaksta. Idagootide rünnakud hakkasid raugema ja teiselt (paremalt) poolt ründas Thorismund isa surmast teate saades gepiide tekitades neile suuri kahjustusi. Lõpuks suruti terve parem tiib kokku ja sunniti taganema ning põgenema. Sel hetkel tegi Attila teise vea, selle asemel on paremale tiivale Thorismundi vastu appi minna ründas tema roomlasi edasi, arvatavasti lootuses, et Aetius tapetakse. Need rünnakud olid aga edutud ja kaotuste rohked, teisalt aga sattusid idagoodid surve alla ja sunniti põgenema. Selleks hetkeks oli kogu olukord muutunud. Päikseloojangu ajal lasi Aetius oma väel vasturünnakule minna, ning väsinud hunnid, ohustatult mõlemalt küljelt, ei suutnud tõhusat kaitset üles ehitada.

Aetius tõmbas ettenägelikult oma armee, enne selle kokku varisemist Wagenburgi tagasi ja juba samal ööl piirasid koos Thorismundiga Attila laagri ümber.

Pärast lahingut[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgmisel hommikul avastas Attila ennast oma laagris ümberpiiratuna ning arvas ilmselt, et kõik on läbi. Ta olevat lasknud puust püramiidi ehitada, millel ennast roomlaste rünnaku ajal ära põletada.

Aetius kartis aga läänegootide võimsuse suurenemist uue kuninga Thorismundi all ning veenis teda tagasi Toulouse pöörduma, et seal kuninga krooni oma vendade ees taotleda. Aetius ise aga lahkus piirkonnas teisel päeval peale lahingut.

Attila ootas mitu päeva kartes võimaliku lõksu. Saades siis luurajatel teateid, et ümbruskonnas pole ühtegi vaenuliku armeed, taganes ta oma väeriismetega üle Reini jõe.