Nobiliteet

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Vana-Rooma aristokraatiast; sõna muude tähenduste kohta vaata lehekülge Nobiliteet (täpsustus)

Nobiliteet (ka: aadel; ladina keeles nobilitas) oli Vana-Rooma aristokraatia, mis kujunes 3. sajandil eKr patriitside ja plebeide vahelise võimuvõitluse tulemusena.

Kujunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast 6. sajandist 3. sajandini eKr kestnud vastasseisu saavutasid plebeid ligipääsu preestriametile (Lex Ogulnia, 300 eKr) ja täieliku poliitilise võrdõiguslikkuse patriitsidega (Lex Hortensia, 287 eKr).

Patriitsid ja plebeisuguvõsad, kes jõudsid kõrgematesse riigiametitesse, moodustasid nüüd teenistusaadli või teenistusaristokraatia. Kui näiteks keegi oli olnud konsul (enne nobiliteedi kujunemist), kuulus tema suguvõsa ajast saadik nobiliteeti.

Nobiliteedi riigiametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Reeglina valiti konsul nobiliteedi seast, erandeid oli vaid vabariigiaja lõpul. Ka Senati liikmed valiti reeglina nobiliteedi seast.

Poliitiline tähtsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hilise vabariigi ajal seisid paljud nobilitaadi liikmed lähedal optimaatidele. Viimased toetusid oma poliitiliste sihtide läbiviimisel Senatile. Populaarid seevastu tahtsid oma poliitilised ideede ellu viia lihtrahva toetusel. Herr Wadenstierna

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maaomand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aadlikele (nobiliteedi liikmetele; ladina keeles nobiles, ainsuses nobilis) peeti seisukohaseks tööks ainult tegelemist põllumajandusega (nad olid sageli suurmaaomanikud). Kõik muud tööd, eriti palgatöö olid neile häbiväärsed.

AAdlike rikkus tulenes maaomandist, kuid Rooma riigi laienemisega hakkasid aadlisuguvõsad domineerima ka kaubanduses ja rahanduses. Aastal 218 eKr anti Gaius Flaminiuse eestvõttel välja seadus, mille kohaselt senaatorid ja nende perekonnaliiikmed tohtisid omada ainult maad. Sellega taheti ära hoida nobiliteedi lõhenemist. seadus jäi nobiliteedi vastuseisust hoolimata kehtima vabariigiaja lõpuni. See sundis aadlikke omandama järjest rohkem maad, jättes palju väiketalupoegi elatusvahenditest ilma. Sellega kaotas riik palju leegionäre, sest suurem osa vägedest koosnes väiketalupoegadest.

Vabariigiaja lõpul hakati leegionäre värbama maaomandita kodanike seast. Väejuhid Julius Caesarist Octavianusele tasusid oma leegionärile maaga, mille nad võtsid ära oma poliitilistelt vastastelt. Nii kasotasid paljud senaatorite suguvõsad suure osa oma maavaldustest.

Vaba aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabariigiaegsel aadlikul ei olnud lubatud elada jõudeelu ja oma varandust maha prassida. Ideaalis pidi aristokraat olema riigi vastutustundlik teener ning osalema kogu riigi või oma linna valitsemises. See suurendas tema mõju riigis ning aitas ühtlasi riiki tugevdada.

Haridus oli vabariigiaegsete aristokraatide seas suure au sees. Nende maamõisates oli palju suuri eraraamatukogusid. Mõisates peeti koosviibimisi, milles osalesid ka literaadid, kes oma teoseid ette lugesid. Samuti arutati tähtsaid poliitika ja kultuuri küsimusi.

Vabal ajal olid seisukohased ka jalutuskäigud ja saunaskäimine. Ka nendega kaasnesid vestlused. Samuti oli aristokraadile kohane käia õppereisidel Kreekas, Väike-Aasias ja Egiptuses.

Muutused keisririigi ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keisririigi ajal nõuded aristokraatide eluviisile lõdvenesid. Carl Wadenstierna

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]