PzKpfw IV

Allikas: Vikipeedia

PzKpfw IV Ausf. J

[PzKpfw IV Ausf. J]

PzKpfw IV Ausf. J tehnilised andmed
Pikkus 7,02 m
Laius 2,88  m
Kõrgus 2.68  m
Kaal 25  t
Kiirus maastikul 16 ja maanteel 38 km/h
Käiguvaru maanteel 210 ja maanteel 320 km
Suurtükk 75 mm KwK40L/48; laskemoona 87 mürsku
Kuulipildujad 2×7.92 mm MG 34; laskemoona 3150 padrunit
Soomus kuni 80 mm
Mootor 12 silindriline Maybach HL120TRM112
Mootori võimsus 300 hj
Meeskond 5 inimest

PzKpfw IV ehk Panzerkampfwagen IV (tänapäevaselt ka Panzer IV) olid Saksamaal, aastatel 19371945 tootmises olnud keskmised tankid. See oli arvukaim tank Wehrmachtis (erinevatel andmetel kas 8584 või 8519 masinat ning sellele lisaks 263 Panzer IV veermikule ehitatud muud eriotstarbelist masinat) ning ainus Saksa tank, mis oli tootmises Teise maailmasõja algusest kuni lõpuni. Panzerkampfwagen IV sarnanes oma välimuselt, kui ka mõõtmetelt PzKpfw III-le (Panzer IV korpus oli veidi pikem ja torni läbimõõt veidi suurem), ka selle nurgeline torn asus koos suurtüki ja laskemoonaga keskel, mootor oli taga, käigukast koos veoülekandega aga ees. Meeskonda kuulus 5 meest ning tank oli relvastatud 75 mm kahuriga.

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ideega luua Saksamaale oma tankivägi tuli välja 1930-ndate aastate algul Saksa kindral Heinz Wilhelm Guderian ning tema idee järgi pidid sinna kuuluma ka nn. jalaväe tuletoetustankid (PzKpf IV).

1934. aastal tellis Saksa Relvastusamet mitmelt firmalt jalaväe tuletoetustanki projekti, mis oleks relvastatud 75 mm lühikeseraudse suurtükiga. Projekti koondnimeks sai BW (Bataillonsführewagen – pataljoniülema sõiduk). Uue masina loomisega hakkasid tegelema Rheinmetall-Borsig AG Düsseldorfis ja Friedrich Krupp AG Essenis, kuid oma projektid esitasid ka Daimler-Benz ja MAN. Kõikide firmade projektidel väljaarvatud Rheinmetall oli kasutanud veermikuks suuri nn. malekorras kanderattaid, mille oli välja töötanud saksa insener Heinz Kniepkamp. Kruppi prototüübi nimeks sai VK 2001(K), Daimler-Benzil VK 2001(D) ning MAN-il VK 2002(MAN). Ainuke projekt, mis ka lõplikult valmis ehitati oli Rheinmetalli mudel VK 2001(Rh). Selle prototüübi veermik oli sarnane tanki NbFz (Neubaufahrzeug) omale, mida aastatel 1934–1935 oli ehitatud mõningad masinad. Sellise konstruktsiooniga veermikku eelistati ka uue masina loomisel, ning 1935. aastal sai firma Krupp uue ülesande, luua 75 mm suurtükiga masin Geschutz-Panzerwagen (Vs.Kfz.618 – soomustatud masin 618). 1936. aasta aprillis sai see masin endale nimeks Panzerkampfwagen IV (Sd.Kfz.161). Mõningad masinad 0-seeriast valmistati Kruppi tehases Essenis, kuid juba 1937. aasta oktoobris lasti seeriatootmisse Magdenburgis F. Krupp Grusonwerk AG Panzer IV Ausf. A.

Panzer IV konstruktsioon ja tehniline lahendus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Korpus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Korpus oli kokku keevitatud valtssoomusplaatidest, mille pealispind oli tsementeeritud. Esiosa peal torni ees paiknesid juht-mehhaaniku ja radist-kuulipilduri ristkülikukujulised luugid. A-mudelil olid need luugid kahepoolsed, ülejäänud mudelitel aga ühepoolsed. Kõikidele luukidele oli ettenähtud väike luuk signaalrakettide laskmiseks (väljaarvatud H ja J mudelid). Korpuse esiküljel vasakus osas oli juht-mehhaaniku vaatepilu, mida kattis tripleksklaas ning mida sai sulgeda kokkulükatavate soomusplaatidega või pööratavate siibritega Sehklappe 30 või 50 (sõltumatult korpuse esisoomusest). Juht-mehhaanik oli varustatud veel binokulaarperiskoobiga KFF2 (A mudelil KFF1), mida sai vajadusel kõrvale lükata ja kasutada ainult vaatepilu (В, С, D, Н ja J mudelitel see periskoop puudus).

Torn[muuda | redigeeri lähteteksti]

Panzer IV nurgelisel tornil oli kuus külge, mis toetus oma ümmarguse põhjaga korpuse laele. Torni esiküljel oli suurtükimaskiga suurtükk ning sellega paaris kuulipilduja ja sihik. Suurtükimaskist paremal ja vasakul olid väikesed tripleksklaasiga kaetud vaatlusavad. Avasid sai lahinguolukorras torni seestpoolt sulgeda välimiste soomusluukidega. Alates G mudelist kaotati suurtükist parempoolne vaatlusava.

Torni pöörav elektrimehaaniline ajam pööras torni kiirusega 14 kraadi sekundis ning terve ringi (360 kraadi) tegemiseks kulus 26 sekundit. Rattad, millest sai torni käsitsi pöörata olid nii sihturi, kui ka laaduri töökoha juures.

Torni tagumise osa lael oli komandöri torn, millel oli viis tripleksklaasiga kaetud vaatluspilu, pilusid sai sulgeda soomustatud siibritega. Torni lael olev luuk oli väljapääsuks tanki komandörile. Esialgu oli komandöriluuk kahepoolne, hiljem aga ühepoolne. Komandöri tornis oli ka pööratav sihik, teine selline sihik oli sihturi käsutuses, sest saanud komandörilt käsu suutis ta suunata suurtüki toru sihtmärgile. Juht-mehaaniku kohal olid kaks lampi (väljaarvatud J mudelil), mille järgi sai ta kindlaks teha torni asendi ning millises suunas paikneb suurtükitoru (see oli eriti vajalik liikumisel metsas ja asustatud punktides).

Torni külgedel asusid sihturi ja laaduri sisse-väljapääsu luugid, esialgu ühepoolsed ja alates F1 mudelist kahepoolsed. Luukidel ja torni külgedel olid vaatluspilud. Torni tagumisel küljel olid kaks väikest luuki millest sai vajadusel tulistada käsirelvadest. Osadel masinatel H ja J mudelitest tänu ümber torni paigutatud ekraanidele vaatluspilud ja väikesed luugid puudusid.

Relvastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mudelitel A-st F1-ni oli põhirelvaks 75 mm firma Rheinmetall-Borsig suurtükk KwK37, mille pikkuseks oli 24 kaliibrit (1765,3 mm) ning kaalu 490 kg. Vertikaalselt oli võimalik seda kahurit liigutada elektrilise ajamiga −10 kuni +20 kraadi ning suurtükk oli varustatud vertikaalselt paigal hoidva lukuga.

Kasutusel olid mürsud:

  • K.Gr.rot.Pz.: kaal 6,8 kg, algkiirus 385 m/s, 500 m pealt läbistas 38 mm soomust ja 1000 m pealt 35 mm.
  • Gr.38Hl/A: kaal 4,4 kg, algkiirus 450 m/s, 500 m pealt läbistas 70 mm soomust ja 1000 m pealt 70 mm.
  • Gr.38Hl/B: kaal 4,57 kg, algkiirus 450 m/s, 500 m pealt läbistas 75 mm soomust ja 1000 m pealt 75 mm.
  • Gr.38Hl/C: kaal 4,8 kg, algkiirus 450 m/s, 500 m pealt läbistas 100 mm soomust ja 1000 m pealt 100 mm.
  • 7.5cm Sprgr. 34 algkiirus 420 m/s, lennukaugus 4500 m kaal 5,74 kg ja lõhkelaengu kaal 0,69 kg.

Mudelid F2 ning osa G mudelitest olid relvastatud 75 mm suurtükiga KwK 40, millel pikkuseks 43 kaliibrit (3473 mm) ja kaalu 670 kg. Teine osa G mudelitest ning mudelid H ja J olid relvastatud 75 mm suurtükiga KwK 40, rauapikkusega 48 kaliibrit (3855 mm) ning kaaluga 750 kg. Vertikaalselt sai suurtükki liigutada −8 kuni +20 kraadi. Suurtükil oli ülimalt pikk tagasijooks, 520 mm. Rännakul ja transportimisel fikseeriti suurtükk liikumatuks +16 kraadise nurga all.

Kasutusel olid mürsud:

  • PzGr39 (soomustläbistav) kaalus 6,8 kg ning selle algkiirus oli 740 m/s. 500m pealt läbistas see soomust 91mm ning 1000 m pealt 81 mm.
  • PzGr40 (alakaliibriline) 4,1 kg, algkiirus 990 m/s ning läbistas 500 m pealt 108 ning 1000 m pealt 87 mm soomust.
  • Gr38HI/B (kumulatiivne) 4,57 kg, algkiirus 450 m/s ning nii 500, kui ka 1000 m pealt läbistas ta 75 mm soomust.
  • Gr38HI/C (kumulatiivne) 4,8 kg, algkiirus 450 m/s ning nii 500, kui ka 1000 m pealt läbistas ta 100 mm soomust.
  • 7.5cm Sprgr.Patr.34 (kildfugass) algkiirus 548 m/s, lennukaugus 7680 m, kaal 5,8 kg ja lõhkelaengu kaal 0,64 kg.

Suurtüki kõrval, torni esiseinas oli 7,92 mm kuulipilduja MG 34. Korpuse esiseinas, radisti ees oli aga kuuliga kinnituv liigutatav 7,92 mm kuulipilduja MG 34 (B ja C mudelitel see puudus), millel oli sihikuks 1,8 korda suurendav optiline sihtimisseade KZF2. Hilisematel Panzer IV-dele oli komandöri torni külge kinnitatud spetsiaalne seade Fliegerbeschfflzgerat 41 või 42, mille külge oli võimalik kinnitada õhutõrjekuulipilduja MG 34 või MG 42. Esimesed masinad olid varustatud optilise sihtimisseadmega TZF5b, alates E mudelist aga TZF5f või TZF5f/1, millel oli 2,5 kordne suurendus.

Mootor ja transmissioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mootor Maybach HL120

Panzer IV-del kasutati kolme tüüpi mootorit Maybach HL108TR, HL120TR ja HL120TRM, mis olid 12 silindrilised ning V-kujulised (silindrid paiknesid 60 kraadise nurga all) neljataktilised karburaatormootorid. Mootorite võimsuseks olid 250 (HL108) ning 300 (HL120) hobujõudu, silindrite läbimõõt 100 ja 105 mm, kolvikäik 115 mm ning mootori töömaht vastavalt 10 838 ja 11 867 cm3. Mõlemad mootorid olid oma ehituselt sarnased.

Kütuseks kasutati etüleen bensiini oktaanarvuga mitte alla 74. Bensiini paagid mahutasid 420 liitrit ning neid oli kolm (140+110+170 liitrit), J-mudelile oli lisatud ka neljas paak mis mahutas veel 189 liitrit. Kütust kulus 100 km läbimiseks maanteel keskeltläbi 330 liitrit ning maastikul 500 liitrit. Kütuse etteandmine toimus kahe kütusepumbaga Solex, karburaatoreid oli kaks (Solex 40JFF II).

Mootori jahutuseks kasutati vedelikjahutust. Mootorist vasakul paiknes radiaator, paremal olid aga kaks ventilaatorit.

Torni pöörav mootor DKW PZW600 (Ausf.A – Е) või ZW500 (Ausf.E – Н) asus tanki mootori paremal küljel, selle võimsus oli 11 hobujõudu ning silindri maht 585 cm3. Kütusena kasutati bensiini ja õli segu, paak mahutas 18 liitrit segu.

Transmissioon koosnes kardaanülekandest, kolmekettalisest kuiv hõõrdsidurist, käigukastist, planetaarsest pöördemehhanismist ning külgmistest ülekannetest ja piduritest.

Kasutusel olid käigukastid viiekäiguline Zahnradfabrik SFG75 (Ausf.A) ja kuuekäigulised SSG76 (Ausf.B – G) ja SSG77(Ausf.H ja J) – sarnane, mis Panzer III-del.

Veermik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Panzer IV veermik oli mõlemal küljel sarnane. Ühel küljel oli kaheksast paaris kanderattast diameetriga 470 mm, paaris rattad olid omakorda kokku monteeritud neljaks paariks mis omavahel olid ühendatud ellipsvedrulehtedega. Roomikuid toetas ülevalt poolt neli (viimastel J mudeli masinatel kolm) paaris tugirullikut (J ja osadel H mudeli masinatel olid ühekordsed tugirullikud). Taga paiknes paaris juhtratas, millel oli varustatud roomikuid pingutava mehhanismiga. Ees olevad veorattad koosnesid kahest vahetatavast hambulisest rattast, kummalgi 20 hammast, mis haakusid roomikutega. Terasroomikud koosnesid 101 (alates F1 mudelist 99) lülist. Roomikute laius kuni E mudelini oli 360 ning sealt edasi 400 mm.

Elektriseadmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Panzer IV kasutatud voolutugevus oli 12 volti ning vooluallikateks olid Boschi generaator GTLN600/12-1500 võimsusega 600 vatti (A mudelil kaks generaatorit Bosch GQL300/12) ja neli Boschi akut mahtuvusega 105 ampertundi. Tarbijateks olid elektristarter Bosch BPD4/24 (A mudelil kaks starterit), süütesüsteem, torni ventilaator, kontrollmõõteriistad, sihtimisseadmete valgustus, heli- ja valgussignalisatsioon, ülemine ja alumine valgustus, helisignaal, sideaparatuur ning suurtüki ja kuulipilduja päästik.

Sideaparatuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõik Panzer IV-d olid varustatud raadioaparatuuriga Fu 5, mille tegevusraadius telefonina oli 6,4 km ning telegraafina 9,4 km.

Modifikatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

PzKpfw IV Ausf. A (Sdkfz 161).[muuda | redigeeri lähteteksti]

PzKpfw IV esimene mudel Ausf. A oli Panzer IV katsepartii, mida toodeti 35 masinat, millest 5 saadeti täiendavatele katsetustele, 30 aga võeti relvastusse ning osalesid sõjategevuses kuni 1941. aastani.

Tanki korpuse, radisti ja juhi esine soomusplaat oli radisti ees tagasiastega ning radisti ja juhi peade kohal olevad luugid olid ehitatud kahepoolsed. Korpuse esiseina radisti ette oli paigutatud kuulkinnitusega liikuv kuulipilduja. Soomus korpuse esiküljel oli 15 mm ning torni esiküljel 20 mm.

A mudeli mootor oli V-kujuline 12 silindriline karburaatormootor Maybach HL108TR, mis oli tanki taguossa paigutatud ebasümmeetriliselt (veidi korpuse parema külje poole). Tanki torn oli aga paigutatud keskteljest 51,7 mm vasakule, et tanki siseehitused ei segaks torni pööramist. Torni pöörasid kahetaktiline bensiinimootor, generaator ja elektrimootor. Torni tagaosas paiknes silindrikujuline komandöritorn kuue vaatepiluga.

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 17,3 tonni
  • Pikkus: 5,92 meetrit
  • Laius: 2,83 meetrit
  • Kõrgus: 2,68 meetrit
  • Mootor: Maybach-Vergaser HL108TR võimsusega 230 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 30 km/h ning maastikul 17 km/h
  • Läbisõit: maanteel 140 km ning maastikul 90 km
  • Veoülekanne: Synchromesh ZFSFG75
  • Käigud: 5 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 75 mm suurtükk KwK 37L/24 (122 mürsku) ja kaks 7,92mm kuulipildujat MG 34 (3000 padrunit)
  • Toodang: 35 masinat (oktoober 1937 – märts 1938)
  • Tootjafirma: Krupp-Gruson

PzKpfw IV Ausf. B (Sdkfz 161).[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võrreldes A mudeliga kaotati B mudelil korpuse esiseinast, radisti eest kuulipilduja, selle asemel jäeti luuk, millest radist sai tulistada oma isikliku relvaga. Radisti ja juhi peade kohal olevad luugid tehti ühepoolsed (A mudelil kahepoolsed) ning radisti ja juhi nägude ees olev soomusplaat oli sirge (A mudelil radisti ees tagasiastega). Tanki sai uue periskoobiga varustatud komandöritorni ning muudeti ka tanki kõiki teisi soomustatud vaatepilusid.

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 17,7 tonni
  • Pikkus: 5,87 meetrit
  • Laius: 2,83 meetrit
  • Kõrgus: 2,85 meetrit
  • Mootor: Maybach-Vergaser HL120TR võimsusega 265 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 32 km/h ning maastikul 17 km/h
  • Läbisõit: maanteel 140 km ning maastikul 90 km
  • Veoülekanne: Synchromesh ZFSSG76
  • Käigud: 5 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 75 mm suurtükk KwK 37L/24 (80 mürsku) ja üks 7,92mm kuulipildujat MG 34 (2700 padrunit)
  • Toodang: 42 masinat (aprillseptember 1938)
  • Tootjafirma: Krupp-Gruson

PzKpfw IV Ausf. C (Sdkfz 161).[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 40-ndast masinast sai C mudel endale uue 12 silindrilise ning 300 hobujõulise mootori Maybach HL120TRM, see mootor jäigi Panzer IV jõuseadmeks ka kõigil järgnevatel mudelitel. C mudelit toodeti 134 tanki ja 6 veermikku insenervägedele.

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 18,5 tonni
  • Pikkus: 5,87 meetrit
  • Laius: 2,83 meetrit
  • Kõrgus: 2,85 meetrit
  • Mootor: Maybach-Vergaser HL120TR võimsusega 265 hobujõudu ja Maybach HL120TRM 300 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 42 km/h ning maastikul 20 km/h
  • Läbisõit: maanteel 235 km ning maastikul 157 km
  • Veoülekanne: Synchromesh ZFSSG76
  • Käigud: 6 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 75 mm suurtükk KwK 37L/24 (122 mürsku) ja üks 7,92mm kuulipildujat MG 34 (2300 padrunit)
  • Toodang: 134 masinat (oktoober 1938 – august 1939)
  • Tootjafirma: Krupp-Gruson

A/B/C mudelid olid peamiselt ehitatud katsemasinateks ning neid kasutati enamjaolt õppemasinatena, kuid mõningad masinad saadeti väeosadesse ning osalesid sõjategevuses kuni 1943. aastani.

PzKpfw IV Ausf. D (Sdkfz 161).[muuda | redigeeri lähteteksti]

PzKpfw IV Ausf. D

Alates D mudelist hakati uuesti, nagu A mudelilgi korpuse esiküljele radisti ette paigutama kuuliga kinnituvat liikuvat 7,92 mm kuulipildujat MG 34, ka soomusplaat juhi ja radisti ees oli sarnaselt A mudelile radisti ees tagasiastega. Muudeti ka torni suurtükimaski konstruktsioone. Aastatel 1940–1941 lisati korpuse ette veel 20 mm lisasoomusplaadid. Sellest mudelist sai esimene tõeline lahingumasin võrreldes esimeste A, B ja C mudelitega, mis enamjaolt täitsid õppe-lahingumasinate rolli. D mudelit kasutati otseses sõjategevuses kuni 1944. aastani ning ta osales lahingutegevuses Prantsusmaal, Põhja-Aafrikas, Balkanil ja Nõukogude Liidus.

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 20 tonni
  • Pikkus: 5,92 meetrit
  • Laius: 2,84 meetrit
  • Kõrgus: 2,68 meetrit
  • Mootor: Maybach HL120TRM 300 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 42 km/h ning maastikul 20 km/h
  • Läbisõit: maanteel 200 km ning maastikul 130 km
  • Veoülekanne: Synchromesh ZFSSG76
  • Käigud: 6 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 75 mm suurtükk KwK 37L/24 (80 mürsku) ja üks 7,92mm kuulipildujat MG 34 (2700 padrunit)
  • Toodang: 229 masinat (oktoober 1939 – mai 1941)
  • Tootjafirma: Krupp-Gruson

Osa D mudeleid valmistati Aafrikasse saatmiseks (variant Tp (tropen) – troopika), neile oli paigaldatud õhkjahutus ja erilise ventilatsioon.

Juulist oktoobrini 1940 ehitati 42 Panzer IV Ausf.D-d ümber veealusteks tankideks, masinad tehti hermeetiliseks ning neile lisati 6–15 meetri pikkused õhutorud, hiljem asendati need 3,5 meetristega.

Aprillis 1940 ehitati 16 D-mudelit ümber sillapaigaldajaks.

1941. aastal relvastati üks masin D-mudelist 50 mm suurtükiga KwK39, millel raua pikkust 60 kaliibrit. Otsustati ümber relvastada ka kõik ülejäänud D-mudelid, kuid 1942. aastal tootmisse läinud F2 mudeli 75 mm suurtükk osutus tunduvalt efektiivsemaks ja see plaan jäigi teostamatta. 1942–1943 saadeti mõningad Pz. lV Ausf.D-d kapitaalremonti ning needki relvastati sarnaselt Pz. lV Ausf.F2-ga.

Veebruaris 1942 ehitati kaks masinat ümber liikursuurtükkideks ning relvastati 105 mm haubitsa K18-ga.

PzKpfw IV Ausf. E (Sdkfz 161).[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates E-mudelist hakati esisoomusele lisama 30 millimeetriseid lisasoomusplaate, mis kinnitati poltidega. Korpuse esisoomuse paksuseks oli nüüd 60 mm. Sellest mudelist hakati torni tagaküljele kinnitama tööriistade ja muuks tarbeks spetsiaalset kasti, Rommel Kiste – Rommeli kast (nimelt, 40 E-mudeli masinat saadeti Põhja-Aafrikasse ning just nendel masinatel kasutatigi esmakordselt neid kaste ja arvatavasti sealt nad ka omale nime saidki). Tankile paigaldati uut tüüpi komandöritorni, millel oli 50–95 mm soomus ning vaatepilusid sulgevad luugid, veel lisati torni ventilaator ning tanki juht-mehhaanikule paigaldati uus vaatepilu. Radisti ees olev kuuliga kinnituv kuulipilduja sai uue kinnitusmehhanismi Kugelblende 30. Lihtsustati veo- ja juhtratast, muudeti torni tagakülge ning tehti veel teisigi pisimuudatusi. Soomuse lisamine ja teised muudatused tõstsid tanki kaalu 21 tonnini.

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 21 tonni
  • Pikkus: 5,92 meetrit
  • Laius: 2,84 meetrit
  • Kõrgus: 2,68 meetrit
  • Mootor: Maybach HL120TRM 300 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 42 km/h ning maastikul 20 km/h
  • Läbisõit: maanteel 200 km ning maastikul 130 km
  • Veoülekanne: Synchromesh ZFSSG76
  • Käigud: 6 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 75 mm suurtükk KwK 37L/24 (80 mürsku) ja üks 7,92mm kuulipildujat MG 34 (2700 padrunit)
  • Toodang: 223 masinat (september 1940 – aprill 1941)
  • Tootjafirma: Krupp-Gruson

1940. aasta lõpul valmis firmas FAMO E-mudeli baasil ehitatud katsemasin PzKpfw IV Ausf. E mit Schachtellaufwerk, mille kanderattad olid paigutatud nn. malekorras ning ülevalt toetasid roomikuid neli väikest tugirullikut.

PzKpfw IV Ausf. F1 (Sdkfz 161).[muuda | redigeeri lähteteksti]

PzKpfw IV Ausf F1

Prantsusmaa ja Poola kampaania näitasid kätte Panzer IV puudused ning järgneva F-mudeliga (hilisem F1) püüti neid vigu parandada. Suurendati soomust, korpuse ja torni esisoomust kuni 50 ning külgi 30 millimeetrini. Torni külgedel olevad luugid tehti kahepoolsed ning juhi ja radisti ees olev soomusplaat sai jällegi sirge nagu B ja C mudelitel (nii jäi see ka kõigil järgnevatel mudelitel). Radisti ees olev kuuliga kinnituv kuulipilduja sai uue kinnitusmehhanismi Kugelblende 50. Kuna tanki kaal tõusis, suurendati ka roomikute laiust 400 millimeetrini (eelnevatel mudelitel 360 mm). Korpuse esiosas olevatele veoülekande luukidele ja korpuse taguosas olevatele mootori luukidele tehti ventilatsiooniavad. Muudeti tanki mootori ning torni pöörava mootori summutite paigutust ja konstruktsiooni.

Aprillist 1941 kuni märtsini 1942 liitusid Krupp-Grusoni kõrval Panzer IV tootmisse ka VOMAG (Vogtiandische Maschinenfabrik AG) ja Nibelungenwerke.

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 22,3 tonni
  • Pikkus: 5,92 meetrit
  • Laius: 2,88 meetrit
  • Kõrgus: 2,68 meetrit
  • Mootor: Maybach HL120TRM 300 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 42 km/h ning maastikul 20 km/h
  • Läbisõit: maanteel 204 km ning maastikul 138 km
  • Veoülekanne: Synchromesh ZFSSG76
  • Käigud: 6 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 75 mm suurtükk KwK 37L/24 (80 mürsku) ja üks 7,92mm kuulipildujat MG 34 (3100 padrunit)
  • Toodang: 462 masinat (aprill 1941 – märts 1942)
  • Tootjafirma: Krupp-Gruson, VOMAG ja Nibelungenwerke

Lõpuks mõisteti, et 75 mm lühikeseraudne suurtükk, mille mürsu algkiirus oli kõigest 385 m/s oli vastasolevate inglise "Mathildade" ja venelaste T-34-de ja KV-de vastu võimetu ning peale 462 F-mudeli valmimist tema tootmine katkestati.

PzKpfw IV Ausf. F2 (Sdkfz 161/1).[muuda | redigeeri lähteteksti]

PzKpfw IV Ausf. F2

Kuu aega hiljem peale F-mudeli tootmise katkestamist jätkati selle tootmist, kuid muudetud oli tanki pearelv, milleks nüüd oli 75 mm pikaraudne suurtükk KwK40L/43. Selle suurtükki töötasid välja firmade Krupp ja Rheinmetall konstruktorid ning selle suurtüki mürsu algkiiruseks oli 770 m/s. Mürsuvaru tõsteti 87 mürsuni, milledest 32 paiknesid tornis. Tank sai ka uue suurtükimaski ning uue sihtimisseadme TZF 5f.

Uue relvaga masinad said tähiseks PzKpfw Ausf. F2, esimesed 462 masinat aga PzKpfw Ausf. F1. Hiljem relvastati 25 masinat F1 seeriast ümber sarnaselt F2-le.

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 23,6 tonni
  • Pikkus: 6,63 meetrit
  • Laius: 2,88 meetrit
  • Kõrgus: 2,68 meetrit
  • Mootor: Maybach HL120TRM 300 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 40 km/h ning maastikul 16 km/h
  • Läbisõit: maanteel 210 km ning maastikul 130 km
  • Veoülekanne: Synchromesh ZFSSG76
  • Käigud: 6 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 75 mm suurtükk KwK 40L/43 (87 mürsku) ja üks 7,92mm kuulipildujat MG 34 (3100 padrunit)
  • Toodang: 175 masinat (märts – juuli 1942)
  • Tootjafirma: Krupp-Gruson, VOMAG ja Nibelungenwerke

PzKpfw IV Ausf. G (Sdkfz 161/1 ja Sdkfz 161/2).[muuda | redigeeri lähteteksti]

PzKpfw IV Ausf. G

1942. aasta mais alustati G-mudeli tootmist ning esialgu mingeid erilisi muudatusi võrreldes F2-mudeliga ei tehtud, kuid esmavaatlusel jääb kohe silma uus suurtüki kahekambriline suudmepidur. Peale selle puudus paljudel G-mudeli masinatel torni esiseinast suurtükist paremalt ning torni külgedelt soomustatud vaatepilud.

Peale 412 masina tootmist hakati G mudelile paigutama veelgi pikema rauaga suurtüki KwK40, millel oli pikkust 48 kaliibrit. Hilisemad G-mudeli masinat said endale uued 1450 kg kaaluvad nn. "Idaroomikud" (Ostketten). Viimastele, umbes 700-le masinale lisati korpuse esisoomusele veel 30 mm lisasoomusplaadid ning peale selle hakati lisama külgedele ja torni ümber 5 mm ekraane.

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 23,5 tonni
  • Pikkus: 6,63 (viimased 7,02) meetrit
  • Laius: 2,88 meetrit (koos ekraanidega 3,33 m)
  • Kõrgus: 2,68 meetrit
  • Mootor: Maybach HL120TRM 300 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 40 km/h ning maastikul 16 km/h
  • Läbisõit: maanteel 210 km ning maastikul 130 km
  • Veoülekanne: Synchromesh ZFSSG76
  • Käigud: 6 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 75 mm suurtükk KwK40L/43 (viimased KwK40L/48) (87 mürsku) ja üks 7,92mm kuulipildujat MG 34 (2250 padrunit)
  • Toodang: 1687 masinat (mai 1942 – juuni 1943)
  • Tootjafirma: Krupp-Gruson, VOMAG ja Nibelungenwerke

Ühest G-mudeli masinast valmistati prototüüp liikursuurtükile "Hummel".

PzKpfw IV Ausf. H (Sdkfz 161/2).[muuda | redigeeri lähteteksti]

PzKpfw IV Ausf. H

Alates H mudelist sai Panzer IV omale 80 mm esisoomuse, raadioantenni viidi tanki taguossa, tanki külgedele ja torni ümber paigutati 5 mm ekraanid kumulatiivsete mürskude vastu ning muudeti veoratta konstruktsiooni. H-mudel sai ka uue käigukasti Zahnradfabrik ZFSSG77, mis oli analoogne Panzer III-edel kasutatava käigukastiga. Komandöri tornile paigutati seadeldis Fliegerbeschussgerat 41 või 42, mille külge kinnitati õhutõrjekuulipilduja MG42. Viimastel masinatel sellest mudelist oli muudetud ka tanki korpuse tagaseina, mis nüüd langes vertikaalselt otse alla (eelmistel mudelitel langes tagasein 30 kraadise nurga all). Torni lae soomust tõsteti 18 millimeetrini ning tankide soomuspindu hakati katma zimmeriitpastaga, mis kaitsesid kumulatiivse laenguga magnetmiinide eest. H-mudelist sai kõige massilisemalt toodetud mudel Panzer IV-dest, selle veermikku toodeti 1943 a. aprillist kuni 1944 a. maini 3960 tükki, millest 121 ehitati liikur- või ründesuurtükkideks ning ülejäänutest tankid. Teistel andmetel ehitati 3934 veermikku, milledest 3774 ehitati tankideks, 30 ründesuurtükkideks StuG IV ning 130 liikursuurtükkideks "Brummbar".

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 26 tonni
  • Pikkus: 7,02 meetrit
  • Laius: 2,88 meetrit (koos ekraanidega 3,33 m)
  • Kõrgus: 2,68 meetrit
  • Mootor: Maybach HL120TRM 300 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 38 km/h ning maastikul 16 km/h
  • Läbisõit: maanteel 210 km ning maastikul 130 km
  • Veoülekanne: Synchromesh ZFSSG77
  • Käigud: 6 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 75 mm suurtükk KwK40L/48 (87 mürsku) ja kolm 7,92mm kuulipildujat (3150 padrunit)
    • Kaks kuulipildujat MG34 ja üks MG42
  • Toodang: 3774 või 3839 masinat (aprill 1943 – mai 1944)
  • Tootjafirma: Krupp-Gruson, VOMAG, Nibelungenwerke

PzKpfw IV Ausf. J (Sdkfz 161/2).[muuda | redigeeri lähteteksti]

PzKpfw IV Ausf. J Soomes Parola tankimuuseumis

J-mudelil, mis oli Panzer IV viimaseks mudeliks likvideeriti torni pöörav elektrimootor, nüüd pöördus torn vaid käsiajamiga. Muudeti ka luukide konstruktsiooni ning kere külgedelt kaotati evakuatsiooni luugid (ekraanidega osutusid need luugid kasutuks). Viimastel, selle mudeli masinatel jäi roomikuid kandma vaid kolm tugirullikut (kõigil eelnevatel mudelitel neli) ning muudeti ka juhtratta konstruktsiooni. Tankidele pandi peale lisa kütusepaagid, mille tulemusena masina tegevusraadius tõusis 320 kilomeetrini. Kütusepaagid mahutasid kokku 680 liitrit (teistel mudelitel 470 liitrit). Kere kaitsvate ekraanidena hakati laialdaselt kasutama metall võrku. Osadele masinatele paigutati vertikaalsed väljalasketorud, sarnaseid nagu kasutati "Panthritel".

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 25 tonni
  • Pikkus: 7,02 meetrit
  • Laius: 2,88 meetrit (koos ekraanidega 3,33 m)
  • Kõrgus: 2,68 meetrit
  • Mootor: Maybach HL120TRM 300 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 38 km/h ning maastikul 16 km/h
  • Läbisõit: maanteel 320 km ning maastikul 210 km
  • Veoülekanne: Synchromesh ZFSSG77
  • Käigud: 6 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 75 mm suurtükk KwK40L/48 (87 mürsku) ja kolm 7,92mm kuulipildujat (3150 padrunit)
    • Kaks kuulipildujat MG34 ja üks MG42
  • Toodang: 1758 masinat (juuni 1944 – märts 1945)
  • Tootjafirma: Nibelungenwerke

90 masinat ehitati luuretankideks (Panzerbeobachtungswagen IV Ausf. J) ning mõningad masinad komandöritankideks (Panzerbefehlswagen IV).

Panzerkampfwagen IV veermikule ehitatud teised masinad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seeriamasinad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Katsemasinad-prototüübid-projektid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 10.5cm leFH 18/1(Sf) auf Geschutzwagen IVb (Sd.Kfz.165/1) – 105 mm haubitsaga relvastatud liikursuurtükk.
  • Geschutzwagen IV (Sd. Kfz. 165/1) – 75 mm kahuriga Pak 39 L/48 relvastatud liikursuurtükk
  • Geschutzwagen IV – 105 mm haubitsaga L/28 relvastatud liikursuurtükk (Rheinmetalli prototüüp)
  • Heuschrecke 10 / Gw IVb – 105 mm haubitsaga L/28 relvastatud liikursuurtükk (3 prototüüpi)
  • 10.5cm K18 auf Panzer Selbstfahrlafette IVa "Dickermax" – 105 või 128 mm suurtükiga relvastatud liikursuurtükk. (2 prototüüpi)
  • Panzerkampfwagen IV mit hydrostatischen Antrieb – hüdraulilise jõuülekandega Panzer IV.
  • Ostwind II – 2cm Flakvierling auf Fahrgestell Panzerkampfwagen IV (Sf) – nelja 20 mm õhutõrjekuulipildujaga relvastatud masin.
  • Zerstorer 45 – 3cm Flakvierling MK 103/1-8 auf Sfl PzKpfw IV – nelja 30 mm õhutõrjekahuriga relvastatud õhutõrjeliikursuurtükk
  • Flakpanzer IV Kugelblitz – kahe 20 mm õhutõrjekuulipildujaga relvastatud masin
  • Panzer IV – relvastatud kahe 75 mm kahuri ja 20/30 mm isejuhitava kahuriga (projekt)
  • PzKpfw IV Ausf C/D/E – raketiseadeldistega Panzer IV (eksperimentaalmasinad)
  • PzKpfw IV Ausf F2/H mit 75mm KwK 42 L/70 – 75 mm kahuriga KwK 42 L/70 relvastatud Panzer IV (eksperimentaalmasin)
  • PzKpfw IV Ausf D mit 50mm KwK 39 L/60 – 50 mm kahuriga KwK 39 L/60 relvastatud Panzer IV (eksperimentaalmasin)
  • Panzer IV Ausf H – nn. kitsa torniga Panzer IV (projekt)
  • Sturmpanzer IV – 305mm suurtükiga Morser M 16 relvastatud liikursuurtükk (projekt)
  • PzKpfw IV Ausf C mit Minenrollern – PzKpfw IV miinide vastase rulliga masin

Teised masinad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Befehlswagen IV Ausf H/J – komandöri tank
  • Beobachtungswagen IV Ausf J – luuremasin
  • Munitionspanzerwagen IV – laskemoonaveok
  • Panzer IV Ausf D – 75 mm kahuriga L/24 relvastatud alveetank
  • Bruckenleger IV – Panzer IV Ausf C/D šassiile ehitatud sillapaigaldajad
  • Infanterie Sturmsteg auf PzKpfw IV – lahtivõetava silla paigaldaja
  • Panzerfahre – kergsoomustatud ujuvtank
  • Munitionsschlepper fur Karlgerat – Ausf D/F – laskemoonaveok
  • Bergepanzer IV – taastamistööde masin

Eksport ja kasutus teistes riikides[muuda | redigeeri lähteteksti]

Panzer IV ehitati tunduvalt rohkem ekspordiks, kui ühtegi teist Saksa tanki Teises maailmasõjas. Saksa statistika andmetel said tema liitlased, kui ka Türgi ja Hispaania aastatel 1942–1944 kokku 490 seda tüüpi lahingumasinat.

Esimesed Panzer IV sai kõige ustavam Saksamaa liitlane Ungari. Mais 1942 saadeti sinna 22 F1 mudelit ning septembris veel 10 F2 mudelit. Kõige suurem partii anti üle sügisest 1944 kuni kevadeni 1945, mil erinevatel andmetel sai Ungari 42 kuni 72 Ausf. H ja Ausf. J masinat.

Oktoobris 1942 sai oma esimesed 11 Panzer IV Ausf. G masinat Rumeenia. Hiljem, 1943–1944 sai Rumeenia veel 131 seda tüüpi masinat. Need masinad võtsid osa lahingutegevusest nõukogude vägede vastu, kuid peale Rumeenia üleminekut hitlerivastase koalitsiooni poole, ka Wehrmachti vastu.

Ajavahemikul septembrist 1943 kuni veebruarini 1944 anti 97 Ausf. G ja H mudelit Bulgaariale. 1944. aasta septembris osalesid need masinad aktiivselt lahingutegevuses, osutudes võimsaks löögijõuks ainsa Bulgaaria tankibrigaadina. Kuni 1950. aastani olid 11 seda tüüpi masinat kasutusel Bulgaaria armees.

1943. aastal sai mõningad F1 ja G mudeli masinad ka Horvaatia.

1944. aastal anti 14 Ausf. J tanki Soomele, kus neid kasutati kuni 60-ndate aastate alguseni. Tankidel kasutatud kuulipilduja MG34 vahetati aga välja nõukogude päritolu kuulipildujatega DT. Aastatel 19491950 seadistasid soomlased oma Panzer IV ümber sapöörmasinateks, kuid aastatel 1951 kuni 1962 kasutati neid vaid treeningmasinatena.

Ajavahemikul 1941 kuni 1943 sattus Punaarmee kätte üsna palju Panzer III-sid, StuG III-sid ja Panzer IV-sid. Osa masinaid võeti ajutiselt ka kasutusele, kuid osadest ehitati liikursuurtükid nagu näiteks SU-76i ja SG-122A. Peale Saksamaa kapituleerumist anti 165 Panzer IV Tšehhoslovakkiale, kus peale mõningast remonti kasutati neid masinaid kuni 50-ndate aastate alguseni. Peale Tšehhoslovakkia kasutati peale Teist maailmasõda PzKpfw IV-id Hispaania, Türgi, Prantsusmaa, Soome, Bulgaaria ja Süüria armees.

Pz. IV saabusid Süüriasse 40-ndate aastate lõpus sõjalise abina Prantsusmaalt, kohalike tankistide väljaõppeks olid aga kohal endised Panzerwaffe ohvitserid. Täpne Süüria armees kasutatud tankide arv on teadmata, kuna sinna saabus 50-ndatel aastatel Hispaaniast veel 17 Ausf. H masinat ning 1953. aastal teadmata arv tanke H ja J modifikatsioonist ka Tšehhoslovakkiast. Lahingutegevuses osalesid need masinad 1964. aasta novembris, kus Süüria Pz.lV Ausf. H-id olid paigutatud Golani kõrgendikele. Järgmises, 1965. aasta konfliktis Iisraeli poolel osalenud 105 mm suurtükiga Centurionid hävitasid mitu Panzer IV. 1967. aasta Kuuepäeva sõjas kaotas Süüria aga ka oma viimase Panzer IV.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]