Eduard Wiiralt

Eduard Wiiralt
Sündinud	20. märts 1898 Peterburi kubermang
Surnud	8. jaanuar 1954 Pariis
Tegevusala	Graafika
Kunsti õppinud	Tallinna Kunsttööstuskoolis ja Pallases
Kunstivool	realism
Tuntud teoseid	Põrgu (1930-1932)

Eduard Wiiralt (kodanikunimega Eduard Viiralt; 20. märts 1898 Peterburi kubermang – 8. jaanuar 1954 Pariis) oli eesti graafik.

Wiiraltit peetakse kunstiajaloos selle sajandi esimese poole eesti graafika silmapaistvaimaks meistriks, kelle paljudest töödest on tuntumad "Põrgu", "Kabaree", "Neegripead", "Lamav tiiger" ja "Kaameli pea". Neist viimane kinnistus kavatsematult masside mällu tänu kujutatu välisele sarnasusele hilisema Eesti presidendi Lennart Meriga.

Elukäik

Eduard Wiiralt sündis Peterburi kubermangus mõisateenijate pojana. Aastal 1909 siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. Maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli.

Tallinna Kunsttööstuskooli Wiiralt ei lõpetanud, kuna peale tuli Saksa okupatsioon ja revolutsioon. Viiralt jätkas oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfi skulptuuriateljees aastal 1919. Õpingud katkestas osalemine Vabadussõjas. 1922–1923 jätkas Wiiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. 1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse. 1924. aastal lõpetas Wiiralt Pallase graafiku ja kujurina ning töötas mõnda aega seal õppejõuna.

Aastatel 1925–1939 elas ta Pariisis, seejärel tuli tagasi Eestisse. 21. juulist 1938 kuni 17. veebruarini 1939 elas ta Marokos Marrakechis aadressil 61 Rue Ksour. Teise maailmasõja elas ta üle Eestis.

Aastal 1945 jõudis Wiiralt Rootsi. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi. Tema viimaseks elupaigaks jäi linna lõunaosas Sceaux's asuv maja aadressil Rue Houdan 61. Eduard Wiiralt suri maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisis, Danncourti haiglas Clichy avenüül ning maeti 12. jaanuaril 1954. aastal Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule.

Looming

Grafiti Eduard Wiiralti "Absindijoojate" ainetel Tartu Vabadussilla all.

Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused.

Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 1923–1925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", 1925 Jakob Kõrvi "Muinasjutud", 1924–1925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, 1926 koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja 1928 Aleksandr Puškini "Gabrieliidid". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias.

1925. aasta sügisel, olles saanud Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Sellest ajast pärinevad tööd "Põrgu" (1930–1932, ofort, vasegravüür), "Kabaree" (1931, ofort, vasegravüür), "Jutlustaja" (1932, lito) ja realistlikumad "Neegripead" (1933, kuivnõel), "Claude" (1936, puugravüür) ning "Lamav tiiger" (1937, pehmelakk).

Reisil Marokosse 1938. aastal lõi Wiiralt töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust, nt "Noor araabia poiss" (1940) ja "Berberinaine kaameliga" (1940).

Sõjapäevadel sündisid "Eesti neiu" (1942, pehmelakk, värviline akvatinta), "Viljandi maastik" ja "Virve" (mõlemad 1943, kuivnõel), "Monika" (1942, metsotinto) ja teised tööd.

Näitused

Wiiralt esines näitustel Helsingis, Pariisis, Lübeckis, Kielis ja Königsbergis (1929), Kölnis ja Kopenhaagenis (1930), Marseille's (1933), Moskvas (1935), Riias ja Kaunases (1937), Varssavis (1933, 1936), Krakówis (1936), Brüsselis, Clevelandis (1935), Chicagos, Bostonis, Baltimore'is ja New Yorgis (1936), Strasbourgis (1932, 1939), Amsterdamis (1935, 1939), Johannesburgis (1939), Roomas, Varssavis ja Antwerpenis (1939) jm.

Mälestuse jäädvustamine

Kunstniku 100. sünniaastapäevaks valmis Mai Levini abiga album "Eduard Wiiralt", milles on põhjalik monograafia, ulatuslik valik reproduktsioone ning kokkuvõte prantsuse, inglise, saksa ja vene keeles.

2010. aasta novembris avati Marokos Marrakechi vanalinnas Eduard Wiiralti kunagises elukohas mälestustahvel, millele on kirjutatud tekst nii eesti, prantsuse kui ka araabia keeles.

1997. aastal asutasid väliseesti kunstikogujad Harry Männil ja Henry Radevall koostöös Tallinna linnavalitsuse ja Eesti Kunstimuuseumiga Wiiralti 100. sünniaastapäeva puhul Wiiralti auhinna graafikule, kes osaleb Wiiralti sünniaastapäeval avataval näitusel ning järgib oma loomingus žürii hinnangul kõige paremini eesti graafika traditsioone.

2004. aastast annavad Kultuurkapital ja kultuuriministeerium igal aastal Kunstiakadeemia aastapäeval välja Eduard Wiiralti nimelist stipendiumi. Kunstitudengile või noorele kunstnikule välismaal enesetäiendamiseks antava stipendiumi suuruseks määrati 15 000 krooni.

Vaata ka

• Viiralti tamm

Välislingid

• Wiiralti teosed oksjonitel
• Eduard Wiiralti e-Galerii (250 tööd, paljud lingid on vigased)
• Mai Levin. Absint ja neiud: värviline Wiiralt Pärnus Postimees, 29. detsember 2008
• Wiiralti varane ofort ja proosatekst "Meri" Tallinna Kunsttööstuskooli õpilasalbumis (Rahvusraamatukogu digiarhiiv)
• Eduard Wiiralt Eesti biograafilises andmebaasis ISIK