Aleksandr Puškin

See artikkel räägib luuletajast; laeva kohta vaata artiklit Aleksandr Puškin (jõelaev); 1965 ehitatud laeva kohta vaata artiklit Marco Polo (1965)

---

Aleksandr Sergejevitš Puškin (vene keeles Александр Сергеевич Пушкин) (6. juuni 1799 Moskva – 10. veebruar 1837 Peterburi) oli vene romantiline luuletaja, üks moodsa vene kirjanduse rajajaid.

Elulugu

Puškin alustas õpinguid 1811. aastal Peterburi eeslinna Tsarskoje Selo lütseumis koos hilisemate Venemaa kuulsate kirjandustegelastega Ivan Puštšini, Wilhelm Küchelbeckeri ja Anton Delwigiga. Kirjandustegevusega alustas juba lütseumiaastatel ja 1814. aastal ilmus tal esimene luuletus ("К другу стихотворцу".). Pärast Tsarskoje Selo lütseumi lõpetamist 1817. aastal, astus Aleksandr Puškin tööle Välisasjade Kolleegiumisse ja omas õukonnas kammerjunkru auastet. Puškin ise polnud oma auastmega rahul ja see on tekitanud täieliku segaduse Vene kirjandusloos, kus on arvatud, et tegemist oli madala auastmega. Tegelikult vastas aastast 1800 kammerjunkru auaste riiginõuniku või kapten-komandöri auastmele. Töötamise ajal Välisasjade Kolleegiumis jätkas ta kirjandustegevust ja osales ka aktiivselt Venemaa keisri õukonna seltsielus. 1820. aastal ilmus ta esikpoeem "Ruslan ja Ljudmilla".

1820. aastal Peterburis avaldas ning levitas ta Peterburis autoritaarse keisrivõimu vastase epigrammi, mille eest ta saadeti administratiivkorras asumisele Lõuna-Venemaale (Jekaterinoslav, Kišinjov ja Odessa), kus ta kirjutas romantilised poeemid "Kaukaasia vang", "Bakhtšisara purskkaev", "Vennad röövlid". 1823. aastal alustas ta värssromaani "Jevgeni Onegin".

1824. aastal saadeti Puškin keisrivõimu poolt asumisele Venemaa põhjapiirkondadesse, vanematekoju Mihhailovskojesse, kus asudes jätkas tööd romaaniga "Jevgeni Onegin" ning kirjutas ka romaani "Boriss Godunov". Aleksandr Puškin viibis Mihhailovskojes ka 1825. aasta detsembris, kui Peterburis Talvepalee väljakul toimus dekabristide ülestõus.

1826. aastal andis uus keiser Nikolai I armu ning lubas ta asuda elama Moskvasse, kuid juba 1828. aastal seati Puškini üle tema poliitiliste väljaütlemiste ja kirjandusteoste eest jällegi Venemaa Riiginõukogu otsusega Kolmanda osakonna politseilise järelvalve alla.

1830. aastal abiellus Aleksandr Puškin Natalja Gontšarovaga. Enne pulmi külastas ta Boldino mõisa, kuhu ta oli sunnitud jääma pikemaks ajaks piirkonnas levinud nakkushaiguste tõttu. Seda Puškini kirjandusperioodi nimetatakse Boldino sügiseks. Puškin abiellus 1831. aasta 15. mail ning kolis seejärel Peterburi, kus ta kogus arhiividest materjale ning kirjutas nende alusel ajaloolised teosed "Dubrovski", "Kapteni tütar" ja "Pugatšjovi lugu".

1837. aasta 9. veebruaril kohtus Aleksandr Puškin auhaavamise lahendamiseks määratud duellil Georges d'Anthesiga, millel saadud haavadesse ta suri 10. veebruaril oma majas Peterburis Moika kaldapealsel.

Duell ja surm

A. Puškin hukkus tollel ajal aurikkumiste puhul lahendamiseks tavaks olnud duellil prantsuse päritolu Hollandi saadiku parun Heeckereni kasupoja, keisri kavalergardide polgu porutšiku Georges d'Anthesiga. Duelli käigus esimesena püstolist tule avanud d'Anthes haavas surmavalt Puškinit, kes haavatuna tegi vastulasu, millega haavas d'Anthesi rindkere piirkonda. d'Anthesi pääsemise kohta on kasutusel versioon, mille kohaselt ta kandis "alatult" vormiriietuse all teraskürassi, millelt rikošetiga põrganud kuul ainult riivas ta paremat kätt ning tekitas rindkerepõrutuse. d'Anthesi enda seletuse kohaselt põrkas aga Puškini lastud kuul tema mundrinööbist, mis päästis sellega ta elu.

Teoseid

• "Руслан и Людмила" ("Ruslan ja Ljudmilla", 1820, poeem)
• "Кавказский пленник" ("Kaukaasia vang", 1822, poeem)
• "Цыганы" ("Mustlased", 1827)
• "Борис Годунов" ("Boriss Godunov", 1825)
• "Сказка о царе Салтане" ("Jutustus Tsaar Saltaanist", 1831, poeem)
• "Евгений Онегин" ("Jevgeni Onegin", 1825–1832 värssromaan)
• "Медный всадник" ("Vaskratsanik", 1833)
• "Пиковая дама" ("Padaemand", 1833)

Isiklikku

Vanaisa Hannibal

Puškini emapoolne vanaisa Ibrahim Petrovitš Hannibal oli pärit Aafrikast (arvatavasti Eritreast või Tšaadist), Peeter I kasupoeg. 1742 ülendati ta kindralmajoriks ja määrati Tallinna ülemkomandandiks (Ревельским обер-комендантом); 1762. aastal vabastati vanuse tõttu sõjaväeteenistusest.

Perekond

Aleksandr Puškini abikaasa Natalja Puškina

Aleksandr Puškin oli abielus 1831. aastast Natalja Nikolajevna Puškinaga (sündinud Gontšarova), kellega neil olid lapsed:

1. Maria Puškina, (abielus Hartung) (1832 – 7. märts 1919),
2. Aleksandr Puškin, (6. juuli 1833– 19. juuli 1914),
3. Grigori Puškin, (14. mai 1835 – 5. juuli 1905),
4. Natalja Puškina, (1. abielus Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei III osakonna (Venemaa keisririigi poliitilise politsei) juhataja Leonti Dubelti poja Mihhailiga (1822–1900); 2. abielu krahv Merenbergiga) (23. mai 1836 – 10. märts 1913).

Kirjandus

• Марат Гайнуллин, Валерия Бобылева: Эстонская Пушкиниана., Таллинн: Ingri, 1999 ISBN 9985915798
• Jevgeni Kaljundi: Puškini aastal Eesti ajaloost vene keeles. Marat Gainullin, Valeria Bobõljova. Estonskaja Puškiniana. Kirjastus INRI, Tallinn 1999, 300.lk. Ajalookultuuri ajakiri TUNA, nr.1/2000, lk.149-151

Elu ja tegevuse kajastamine kunstis

Aleksandr Puškin lütseumiaastaid kajastab Eesti režisööri Andres Puustusmaa valmistatud film "1814".

Välislingid

• Aleksandr Puškini teosed portaalis lib.ru
• Биография, Пушкин Александр Сергеевич
• Malle Salupere: Eestimaa oli täis Pushkini sugulasi, Postimees 8. september 1999
• Poola, Kreeka ja Panama saavad Puškini monumendi Postimees, 11. jaanuar 2009
• Gustav Suits, Posthuumne Puškin, Looming 1937, nr. 2
• Jüri Šumakov, Tartu – Mihhailovskoje, Looming 1939, nr. 3
• Aleksander Puškin, Valik luulet, 1936