Aleksandr Puškin

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib luuletajast; laeva kohta vaata artiklit Aleksandr Puškin (jõelaev); 1965 ehitatud laeva kohta vaata artiklit Marco Polo (1965)

Kiprensky Pushkin.jpg

Aleksandr Sergejevitš Puškin (vene keeles Александр Сергеевич Пушкин) (6. juuni 1799 Moskva10. veebruar 1837 Peterburi) oli vene romantiline luuletaja, üks moodsa vene kirjanduse rajajaid.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puškin alustas õpinguid 1811. aastal Peterburi eeslinna Tsarskoje Selo lütseumis koos hilisemate Venemaa kuulsate kirjandustegelastega Ivan Puštšini, Wilhelm Küchelbeckeri ja Anton Delwigiga. Kirjandustegevusega alustas juba lütseumiaastatel ja 1814. aastal ilmus tal esimene luuletus ("К другу стихотворцу".). Pärast Tsarskoje Selo lütseumi lõpetamist 1817. aastal, astus Aleksandr Puškin tööle Välisasjade Kolleegiumisse ja omas õukonnas kammerjunkru auastet. Puškin ise polnud oma auastmega rahul ja see on tekitanud täieliku segaduse Vene kirjandusloos, kus on arvatud, et tegemist oli madala auastmega. Tegelikult vastas aastast 1800 kammerjunkru auaste riiginõuniku või kapten-komandöri auastmele. Töötamise ajal Välisasjade Kolleegiumis jätkas ta kirjandustegevust ja osales ka aktiivselt Venemaa keisri õukonna seltsielus. 1820. aastal ilmus ta esikpoeem "Ruslan ja Ljudmilla".

1820. aastal Peterburis avaldas ning levitas ta Peterburis autoritaarse keisrivõimu vastase epigrammi, mille eest ta saadeti administratiivkorras asumisele Lõuna-Venemaale (Jekaterinoslav, Kišinjov ja Odessa), kus ta kirjutas romantilised poeemid "Kaukaasia vang", "Bahtšisarai purskkaev" ja "Vennad röövlid". 1823. aastal alustas ta värssromaani "Jevgeni Onegin".

1824. aastal saadeti Puškin keisrivõimu poolt asumisele Venemaa põhjapiirkondadesse, vanematekoju Mihhailovskojesse, kus asudes jätkas tööd romaaniga "Jevgeni Onegin" ning kirjutas ka romaani "Boriss Godunov". Aleksandr Puškin viibis Mihhailovskojes ka 1825. aasta detsembris, kui Peterburis Talvepalee väljakul toimus dekabristide ülestõus.

1826. aastal andis uus keiser Nikolai I armu ning lubas ta asuda elama Moskvasse, kuid juba 1828. aastal seati Puškini üle tema poliitiliste väljaütlemiste ja kirjandusteoste eest jällegi Venemaa Riiginõukogu otsusega Kolmanda osakonna politseilise järelvalve alla.

1830. aastal abiellus Aleksandr Puškin Natalja Gontšarovaga. Enne pulmi külastas ta Boldino mõisa, kuhu ta oli sunnitud jääma pikemaks ajaks piirkonnas levinud nakkushaiguste tõttu. Seda Puškini kirjandusperioodi nimetatakse Boldino sügiseks. Puškin abiellus 1831. aasta 15. mail ning kolis seejärel Peterburi, kus ta kogus arhiividest materjale ning kirjutas nende alusel ajaloolised teosed "Dubrovski", "Kapteni tütar" ja "Pugatšjovi lugu".

1837. aasta 9. veebruaril (vkj 27. jaanuaril) kohtus Aleksandr Puškin auhaavamise lahendamiseks määratud duellil Georges d'Anthesiga, millel saadud haavadesse ta suri 10. veebruaril (vkj 29. jaanuaril) oma majas Peterburis Moika kaldapealsel.

Duell ja surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

A. Puškin hukkus tollel ajal aurikkumiste puhul lahendamiseks tavaks olnud duellil prantsuse päritolu Hollandi saadiku parun Heeckereni kasupoja, keisri kavalergardide polgu porutšiku Georges d'Anthesiga. Duelli käigus esimesena püstolist tule avanud d'Anthes haavas surmavalt Puškinit, kes haavatuna tegi vastulasu, millega haavas d'Anthesi rindkere piirkonda. d'Anthesi pääsemise kohta on kasutusel versioon, mille kohaselt ta kandis "alatult" vormiriietuse all teraskürassi, millelt rikošetiga põrganud kuul ainult riivas ta paremat kätt ning tekitas rindkerepõrutuse. d'Anthesi enda seletuse kohaselt põrkas aga Puškini lastud kuul tema mundrinööbist, mis päästis sellega ta elu[1].

Enne surma jõudis Puškin vahetada kirju tsaar Nikolai I-ga, kes lubas hoolitseda ta naise ja laste eest. Tõepoolest andis keiser korralduse maksta kõik Puškini võlad ja anda perele ühekordset toetust 10 000 rubla, lisaks määras ta Puškini naisele pensioni, tütrele kaasavara ning poegadele tasulise paažiteenistuse. Siiski pidas ta Puškinit piisavalt ohtlikuks liberaalide juhiks, et mitte lubada avalikku matuserongkäiku; ka jumalateenistus Peterburis viidi algselt planeeritud Iisaku katedraalist üle Konjušennaja kirikusse. Puškin maeti Svjatogorski kloostrisse Pihkva kubermangus (praeguses Pihkva oblastis).

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Руслан и Людмила" ("Ruslan ja Ljudmilla", 1820, poeem)
  • "Кавказский пленник" ("Kaukaasia vang", 1822, poeem)
  • "Цыганы" ("Mustlased", 1827)
  • "Борис Годунов" ("Boriss Godunov", 1825)
  • "Сказка о царе Салтане" ("Jutustus Tsaar Saltaanist", 1831, poeem)
  • "Евгений Онегин" ("Jevgeni Onegin", 1825–1832 värssromaan)
  • "Медный всадник" ("Vaskratsanik", 1833)
  • "Пиковая дама" ("Padaemand", 1833)

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanaisa Hannibal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puškini emapoolne vanaisa Ibrahim Petrovitš Hannibal oli pärit Aafrikast (arvatavasti Eritreast või Tšaadist), Peeter I kasupoeg. 1742 ülendati ta kindralmajoriks ja määrati Tallinna ülemkomandandiks (Ревельским обер-комендантом); 1762. aastal vabastati vanuse tõttu sõjaväeteenistusest[2].

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksandr Puškini abikaasa Natalja Puškina

Aleksandr Puškin oli abielus 1831. aastast Natalja Nikolajevna Puškinaga (sündinud Gontšarova), kellega neil olid lapsed:

  1. Maria Puškina, (abielus Hartung) (18327. märts 1919),
  2. Aleksandr Puškin, (6. juuli 183319. juuli 1914),
  3. Grigori Puškin, (14. mai 18355. juuli 1905),
  4. Natalja Puškina, (1. abielus Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei III osakonna (Venemaa keisririigi poliitilise politsei) juhataja Leonti Dubelti poja Mihhailiga (1822–1900); 2. abielu krahv Merenbergiga) (23. mai 183610. märts 1913).

Maria Hartungi välimuse võttis Lev Tolstoi eeskujuks, kirjeldades oma teose "Anna Karenina" peategelast. Aleksandr Puškin juunior teenis Vene armees välja kindralleitnandi aukraadi, kuuludes Narva husaaripolku; ta pälvis arvukalt eri riikide ordeneid, sealhulgas Püha Vladimiri ordeni IV järgu husaaride juhtimise eest Vene-Türgi sõjas 1877–78 ning Püha Anna ordeni 1. järgu, Püha Aleksandr Nevski ordeni, Franz Josephi ordeni 1. järgu (Austria-Ungari), Vürst Daniili ordeni 1. järgu (Tšernogooria) ja Itaalia krooni ordeni suurristi. Grigori Puškin teenis sõjaväes alampolkovniku aukraadini ning oli errumineku järel rahukohtunik Vilniuse lähedal Markučiais.

Puškini neljast lapsest olid järeltulijad vaid Aleksandril ja Nataljal. Tänapäeval leidub nende järglasi kogu maailmas. Umbes 50 neist elavad Venemaal, sealhulgas Tatjana Lukaš, kelle vanavanaema (Puškini lapselaps) abiellus Nikolai Gogoli järeltulijaga.[3].

Viimane otsene järeltulija meesliinis on 1942. aastal sündinud Aleksandr Puškin, kes elab Belgias.[4]

Elu ja tegevuse kajastamine kunstis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksandr Puškini monument Bahtšisarais

Puškinit on kujutatud paljudes eri žanrides. 1910. aastal valmis esimene film Puškinist, tänaseni säilinud "Жизнь и смерть Пушкина" ("Puškini elu ja surm"). Filmi lavastas Vassili Gontšarov, nimiosa mängis Vladimir Krivtsov. Tuntumate seas on ka "Poeet ja tsaar" (1927), "Reis Arzrumi" (1936), "Poeedi noorus" (1937), "Puškin" (1958), "Puškini hukk" (1967), "Sügis" (1982), "Viimane tee" (1986), "Romanss poeedist" (1992) ja "Puškin. Viimane duell" (2006). Aleksandr Puškini lütseumiaastaid kajastab Eesti režisööri Andres Puustusmaa mitteajalooline seiklusfilm "1814".

Üks tuntumaid eluloolisi romaane Puškinist on Juri Tõnjanovi "Puškin". Mihhail Lermontov pühendas Puškinile luuletuse "Poeedi surma puhul". Puškinist on kirjutanud Marina Tsvetajeva ja Daniil Harms, Mihhail Bulgakov kirjutas näidendi "Aleksandr Puškin".

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksandr Puškini järgi on nimetatud terve rida asulaid, tänavaid, organisatsioone, sõidukeid ja inimesi, talle on püstitatud arvukalt mälestusmärke. (Segaduse vältimiseks tuleb arvestada, et Aleksandr Puškin pole ainus sellenimeline. Mitmed asulad, näiteks Moskva oblastis asuv Puškino, on saanud nime Puškinite bojaarisuguvõsa teiste liikmete järgi.)

Puškiniks nimetati 1937. aastal endine Tsarskoje Selo linn. 1925 anti Pihkva oblasti Tobolenetsi asulale uueks nimeks Puškinskije Gorõ ("Puškini mäed"), hiljem on selle järgi nime saanud Puškinogorski rajoon. Puškini tänavad on näiteks Peterburis, Harkivis, Odessas, Simferoopolis, Doni-äärses Rostovis, Jerevanis, Riias, Skopjes ja Novi Sadis. Puškini väljakud on muuhulgas Moskvas ja Soulis.

Esimene mälestusmärk Puškinile püsitati 1880. aastal Tveri bulvarile Moskvas, selle autor oli vene skulptor Aleksandr Opekušin. 1937 viidi see üle vastnimetatud Puškini väljakule. Eestis on Puškini mälestusmärgid Sillamäel ja Narvas.

Puškini muuseumid on muuhulgas Moskvas, Peterburis, Puškinogorski rajoonis, Novgorodis, Toržkis, Kiievis, Kišinjovis, Gurzufis, Odessas ja Vilniuses. Pihkva oblastis tegutseb Mihhailovskoje muuseum-looduskaitseala.

Puškini nime kannavad asteroid nr 2208 ja kraater Merkuuril.

1999. aastal vermis Venemaa keskpank mündiseeria Puškini portreedega tema 200. sünniaastapäeva tähistamiseks.

2014. aastal otsustati Tartu Vene Lütseum nimetada Tartu Aleksandr Puškini Kooliks.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]