Anton Starkopf

Allikas: Vikipeedia
Anton Starkopf
Sünniaeg 22. aprill 1889
Röa, Kohila vald
Surmaaeg 30. detsember 1966
Tartu
Rahvus Eestlane
Tegevusala Skulptor
Kunsti õppinud A. Ažbe nimeline kunstikool, Académie de la Grande Chaumière, Académie Russe

Anton Starkopf (kunstnikunimi aastatel 1936 – 1940 Starkopf-Rea; 22. aprill 1889 Röa küla, Kohila vald30. detsember 1966 Tartu) oli eesti skulptor.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anton Starkopf on Põhjasõjas osalenud Rootsi ohvitseri järeltulija[1]. Ta sündis Lohu-Kärneri talus talunikust ehitusmeistri paljulapselises peres[2]. Talu asus Tallinna–Viljandi maantee ja raudtee vahel väikesel kõrgendikul. Koduküla nimest tuletas ta nimekujundi Starkopf-Rea.

Sai alghariduse Järvakandi ministeeriumikoolis. Selle lõpetades töötas vallakirjutaja abina Kohilas ja Aleksandri vallas. Oli vahepeal ka lühemat aega Moskva lähedases mõisas raamatupidaja[3]. Haridusteed jätkas Tallinna kaubanduskoolis ja Peterburi kõrgematel kaubandus-tööstuskursustel[4]. Peterburis olles tulevane kunstnik haigestus ning saadeti Hyvinkääle sanatooriumisse, kus ta hakkas igavuse peletamiseks voolima. Juhuslikult sattusid tema tööd professor Wennerbergi ja skulptor Johannes Haapasalo kätte, kes soovitasid noormehel valida skulptori elukutse[3].

Oma kunstiõpinguid alustas ta Münchenis, kus õppis aastatel 19111912 A. Ažbe nimelises kunstikoolis koos Ado Vabbega. Aleksander Tassa õhutusel siirdus Anton Starkopf õppima Pariisi, Euroopa tolle aja kunstipealinna. Seal viibis ta aastatel 1912–1913 ning õppis Académie Russe'is skulptuuri ning Académie de la Grande Chaumière'is joonistamist.

Esimene kunstinäitus, millel Starkopf osaleb on Noor-Eesti näitus 1913. aastal, kus ta esineb koos Vabbega[3].

1914. aasta sügisel viibis Anton Starkopf Dresdenis, kus ta arreteeriti kahtlustatavana spionaažis ja interneeriti esmalt Vehleni ja hiljem Ratheni külla[5]. Esmalt elas ta Hispaania konsulaadist saadud rahalisest toetusest ning selle lõppedes hakkas Dresdenis tööd otsima[5]. Soome tulevase konsuli abiga sai ta kiviraiuja õpilase koha Leo Buce töökojas[5]. Sel ajajärgul tutvus kunstnik tulevaste maailmanimede Otto Dixi ja Georg Kindiga[5]. 1917. aastal siirdus Starkopf romantiliste tunnete ajel Berliini, kus sai tööd professor Manzeli töökojas[5]. Seal töötades osales Starkopf Gaueseni toomkiriku reljeefide valmistamises[5]. Poolteist aastat töötas skulptor F. Metzneri ateljees ateljeejuhataja ja assistendina[2]. Aasta enne I maailmasõja lõppu kunstnik haigestus. Tal õnnestus saada tõlgi ametikoht Sprottau tuberkoloosihaiglas, kuhu oli koondatud tuberkoloosi haigestunud sõjavangid üle Saksamaa [5]. Starkopfi ülesandeks oli surmateadete välja kirjutamine ning haiglas töötatud 10 kuu jooksul kirjutas ta ka 20 teadet Eestisse[5]. Eestisse õnnestus tal naasta 1918. aastal.

Eestis töötas ta lühemat aega Haridusministeeriumi kunstiosakonnas. Siis kutsusid Tassa ja Mägi Starkopfi Tartusse, kus koos asutati 1919. aastal Kõrgem Kunstikool Pallas. Aastatel 1919–1940 töötas koolis skulptuuriõppejõuna. Pärast Konrad Mägi lahkumist sellelt kohalt, töötas ta 19291940 kooli direktorina. Tema käe all on õppinud hulk hilisemaid tuntud eesti skulptoreid: Ferdi Sannamees, Herman Halliste, Johannes Hirv, August Vomm, Ernst Jõesaar jt. 1934 pälvis kunstnik professori tiitli ja Rootsi Vasa ordeni.[6]

19441950 oli Starkopf skulptuuriõppejõud Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis ning aastatel 19451948 ka selle direktor. 1950. aasta aprillis toimunud loominguliste liitude pleenumil nimetati Starkopfi fašistide käsilaseks ja vabadussõjalaste liikumise propageerijaks. Sellises õhkkonnas ei julgenud skulptor enam kodumaale jääda ning siirdus Moskvasse, S.Merkulovi ateljeesse, kus tollal juba 60-aastane kunstnik teenis leiba kivi raiumise ja kipskoopiate valmistamisega.[7] 1954. aastal Tartusse naastes pühendus ta vabaloomingule. 1930. aastal oli valminud Starkopfil Arnold Matteuse kavandatud suure valgusküllase ateljeega eramu Tähtveres. Seal töötas meister elu lõpuni ja pärast tema surma asus ateljeeruumides tema majamuuseum.

Anton Starkopf suri 30. detsembril 1966 ning maeti koduaeda õunapuude alla.[7]

Looming[8][muuda | redigeeri lähteteksti]

Looming on žanriliselt väga mitmekesine: ümarplastika, reljeef, hauasambad, pisiplastika ning materjalide valik lausa aukartustäratav: puu, pronks, graniit, liivakivi, betoon, puumass, keraamika, tina, galvanoplastika.

1920ndatel olid eelismaterjalideks pronks ja puu. Tasapisi liikus kunstnik ekspressionistlikelt joonistustelt ja skulptuuridelt realistlikuma vormitunnetusega portreede loomisele. Temaatikalt eelistas kunstnik antiikmütoloogiat ja piiblistseene. Aastakümne algul tegi ta mitu Vabadussõja monumenti (Ambla, Laiuse, Türi, Kilingi-Nõmme). Starkopf eelistas lihtsa joonega vertikaalseid mälestussambaid, millest enamiku lahendas püramiidjate obeliskidena. Tähelepanuväärsed ongi pigem sammaste reljeefid. Eriti ilmekas pronksreljeef asub Puhja mälestussambal (1925), mis taasavati 1988. aastal. Vabadussõja monumentidest tõuseb veel esile Laiuse langenud sõdurite mälestusmärk (1925).[7]

1930ndatest algas nn "graniidiperiood" ning kujunes välja kunstniku isikupärane kunstikeel. Tema loomingut iseloomustab suletud kompositsioon ja üldistav vormikäsitlus, arhitektooniline liigendus ja materjali eripära arvestav pinnatöötlus. Meistri kunstnikukreedoks oli: Heas skulptuuris peab olema 33% modelli, 33% materjali ja 33% kunstnikku ennast. Kunstniku eda osas peab avalduma kunstniku süda, aju ja pöial. [6]

1960ndatel pühendus kunstnik enam dekoratiivskulptuurile. Sel ajal valmisid mitmed Eesti kultuuritegelaste portreed. Anton Starkopf on kujutanud näiteks Kristjan Jaak Petersoni (puu, 1956–1957), Konrad Mägi (graniit, 1963) ja Nikolai Triiki (graniit, 1964).

Juba 1920ndatel oli Starkopf loonud hulga range arhitektoonilise üldlahendusega reljeefi või figuuriga vääristatud mälestus- ja hauasambaid. Kunstnik pidas kalmistuskulptuuri väga tähtsaks valdkonnaks skulptori töös ja rõhutas seda oma õpilastelegi. Elu lõpukümnendil valmisid vanameistril mitmed graniidist hauakujud: "Viimane samm" Metsakalmistul, "Finiš" Riia Metsakalmistul, "Kandlemängija" Raadi kalmistul ning "Väsinu" ja "Saarepiiga" Hageri kalmistul.[7]

Viimastel aastatel, tervise halvenedes eelistas Starkopf tehnikatest keraamikat ning materjalidest tina. Tema käe alt valmis hulk keraamilisi plaate, millest õnnestunumateks loetakse neid, mis valmisid nooruspõlve joonistuste järgi.[7]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta oli 1920–1928 abielus Lydia Meiga.

Tema lapselaps Hannes Starkopf on samuti skulptor.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Prof. Starkopfi esiisa – Põhjasõja-aegne eesti ohvitser. Rahvaleht, 11. veebruar 1938, nr. 18, lk. 2.
  2. 2,0 2,1 Julius Genss, Eesti Kunsti materjale, 22.03.1923
  3. 3,0 3,1 3,2 J. Pert, Anton Starkopf
  4. Prof. A. Starkopf-Rea 50-aastane, 1939
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 Spioonina mahalaskmise ohus, Vaba Sõna, 08.08.1934
  6. 6,0 6,1 6,2 Tiina-Mall Kreem, Näituse "Kohtumispaik, Anton Starkopf 110" pressiteade, 20.05.1999
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Tiina Pikamäe, Anton Starkopf 100, Sirp ja Vasar, 21.04.1989
  8. Artikli kirjutamisel on kasutatud Ahti Seppeti pressiteksti ja seinatekste näitusele "Anton Starkopf. Eesti skulptuuri legend"