Anton Starkopf

Anton Starkopf (kunstnikunimi aastatel 1936 – 1940 Starkopf-Rea; 22. aprill 1889 Kohila vald, Röa küla – 30. detsember 1966 Tartu) oli eesti skulptor.

Ta sündis talunikust ehitusmeistri paljulapselises peres. Talu asus Tallinna–Viljandi maantee ja raudtee vahel väikesel kõrgendikul. Koduküla nimest tuletas ta nimekujundi Starkopf-Rea.

Oma kunstiõpinguid alustas ta Münchenis, kus ta aastatel 1911–1912 osales A. Ažbe nimelise kunstikooli tegevuses. Seejärel siirdus Anton Starkopf õppima Pariisi, Euroopa tolle aja kunstipealinna. Seal viibis ta aastatel 1912–1913 ning õppis selle aja jooksul Académie de la Grande Chaumière'is, kus oli mõned aastat tagasi õppinud ka Konrad Mägi, ja Académie Russe'is. 1914. aasta sügisel Anton Starkopf arreteeriti ja interneeriti. Aastatel 1916–1918 töötas ta Dresdeni ja Ratheni kiviraiumisetöökodades ning 1917. aastast Berliinis F. Metzneri ateljees. Eestisse õnnestus tal naasta 1918. aastal.

Anton Starkopf oli 1919 asutatud kunstikool "Pallase" üks asutajaid ning juhtis kooli direktorina aastatel 1929-1940. Tema käe all on õppinud hulk hilisemaid tuntud eesti skulporeid: Ferdi Sannamees, Herman Halliste, Johannes Hirv, August Vomm, Ernst Jõesaar jt.

1944-50 oli Starkopf skulptuuriõppejõud Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis ning aastatel 1945-1948 ka selle direktor. 1950 siirdus elama Moskvasse. 1954. aastal Tartusse naastes pühendus ta vabaloomingule.

Looming

Looming on žanriliselt väga mitmekesine: ümarplastika, reljeef, hauasambad, pisiplastika ning materjalide valik lausa aukartustäratav: puu, pronks, graniit, liivakivi, betoon, puumass, keraamika, tina, galvanoplastika.

1920ndatel olid eelismaterjalideks pronks ja puu. Tasapisi liikus kunstnik ekspressionistlikelt joonistustelt ja skulptuuridelt realistlikuma vormitunnetusega portreede loomisele. Temaatikalt eelistas kunstnik antiikmütoloogiat ja piiblistseene.

1930ndatest algas nn "graniidiperiood". Juba 1920ndatel oli Starkopf loonud hulga range arhitektoonilise üldlahendusega reljeefi või figuuriga vääristatud mälestus- ja hauasambaid, sealgulgas mitmeid Vabadussõja mälestusmärke. Kunstnik pidas kalmistuskulptuuri väga tähtsaks valdkonnaks skulptori töös ja rõhutas seda oma õpilastelegi.

1960ndatel pühendus kunstnik enam dekoratiivskulptuurile. Sel ajal valmisid mitmed Eesti kultuuritegelaste portreed. Anton Starkopf on kujutanud näiteks Kristjan Jaak Petersoni (puu, 1956-1957), Konrad Mägi (graniit, 1963) ja Nikolai Triiki (graniit, 1964).

Isiklikku

Ta oli 1920–1928 abielus Lydia Meiga.

Tema lapselaps Hannes Starkopf on samuti skulptor.

Välislingid

• Maarja Aeltermann. Tartus on Anton Starkopfi 120. sünniaastapäeva näitus ERR.ee, 9. märts 2009
• Juta Kivimäe. Anton Starkopf Kumus EE, 21.02.2010
• Ahti Seppet. Siin sees on inimene, mõmises Anton Starkopf KesKus. jaan. 2010