Jaan Koort

Allikas: Vikipeedia
Jaan Koort
2240 Koorti mälestusmärk 2.jpg
Jaan Koorti mälestusmärk
Sünniaeg 6. november 1883
Sootaga vald (Äksi kihelkond), Tartumaa
Surmaaeg 14. oktoober 1935
Moskva
Rahvus eestlane
Tegevusala skulptor
Kunsti õppinud A. Stieglitzi kunsttööstuskool

Jaan Koort (6. november 1883 Sootaga vald (Äksi kihelkond), Tartumaa14. oktoober 1935 Moskva) oli eesti kujur, maalikunstnik ja keraamik.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sündis 6. novembril Tartumaal Pupastvere külas talunike Susanna-Marie ja Jaan Koorti kolmeteistkümnenda lapsena. Õppis Orge külakoolis. Aastatel 18961900 õppis ta Tartu linnakoolis. 1901. aastal osales Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel. Õpinguid jätkas Peterburi A. Stieglitzi kunsttööstuskoolis (19021905), kus õppis rööbiti maali ja skulptuuri. 1905. aasta revolutsiooniliste sündmuste sunnil lahkus Peterburist, hiljem ka Eestist ning siirdus Soome ja sealt edasi Pariisi[1].

Pariis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastad 1905–1915 veetis ta Prantsusmaa pealinnas, kus talle avaldas tugevat mõju "La Ruche" kunstiinimeste koloonia. 19051908 õppis ta Pariisi Kaunite Kunstide Koolis Ecole des Beaux-Arts ning järgneval kahel aastal Adleri, Collini ja Lucas' eraateljeedes[2]. 1908. esines esmakordselt Salon de Société Nationale des Beaux-Arts’is, 1909 võttis oma skulptuuridega osa Pariisi Sügissalongist (Salon d’Automne), Kevadsalongist (Salon des Indépendants’ist) ja Vene kunstnike näitusest Pariisis. Samal aastal osalesid tema maalid ja skulptuurid Eesti kunstinäitustel Tallinnas ja Tartus. 1910. aasta kevadel sõitis ta kodumaale ning veetis suve Pühajärvel maalides ning osales sügisel Eesti Kunstiseltsi näitusel Tallinnas, Noor-Eesti kunstinäitusel Tartus, Valgas, Pärnus ja Tallinnas ning kunstinäitusel Helsingis. Seejärel siirdus ta tagasi Pariisi, kus osales järgneval neljal aastal Kevadsalongi näitustel. Abiellus Pariisis Mari Uusmaniga. Tema ateljee rue Blomet 47 kujunes eesti kunstnike kohtumiskohaks Pariisis.[3] Abikaasa Mari Koort on olnud mitmete tuntud portreeskulptuuride ning aktikrokiide ja joonistuste modelliks.[4]

Moskva[muuda | redigeeri lähteteksti]

1915 andis maailmasõjas osalev Venemaa poliitilistele pagulastele amnestia ning Jaan Koort sõitis koos perekonnaga impeeriumi kulul Pariisist Moskvasse, kus Koort lülitus tollase Venemaa tollase kunsti suurima keskuse kunstiellu.[4] Koorti Académie Russe’is ja Pariisis sotsiaaldemokraatlike vaadete pinnal sõlmitud sidemed elustusid Moskvas, kus ta suhtles skulptor Sergei Merkurovi, Anatoli Lunatšarski ning Maksim Gorki perekonnaga.[4] Koort töötas Merkurovi ateljees ning esines aastatel 1915-1916 Mir Iskusstva I ja Moskva Kunstnike Ühingu XXII kunstinäitusel.[4] Ta astus "Mir Isskustvo" ühingusse ning esines 1915–1916 selle korraldatud näitustel[1]. Riiklik Tretjakovi Galerii omandas „Naise pea” (graniit, 1915).[1] Kollektsionäär Ivan Morozov ostis „Abikaasa portree” (basalt, 1916).[3] Mõlemad teosed jõudsid Teise maailmasõja järel Eesti kunstimuuseumidesse.

Tartu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aasta pärast (1916) naasis Koort Eestisse ja seadis end sisse Tartus. 1917 Esines Tallinnas Eesti Kunstiseltsi ning Moskvas Moskva Kunstnike Ühingu näitusel. 1918 esines Tartus Pallase I kunstinäitusel. 1919 juhtis Eesti Töörahva Kommuuni kultuuri- ja hariduse komissarina peremeheta jäänud kunsti- ja kultuurivarade arvelevõtmist.[3] Hakkas järjekindlalt osalema eesti kunsti näitustel. Aastad 19171921 olid loomingulistelt väga viljakad. Ta raius hulga graniitpäid ning figuure[2]. Osales kunstiühingu ARS näitusel. Suve veetis Pariisis, kus eksponeeris Salon des d’Automne’is skulptuure ning valiti selle liikmeks. 1921. aastal valmisid mitmed väärtuslikud, näiteks "Dekoratiivne naisfiguur" ja "Palvetaja". 1921–1923 töötas pedagoogina Riigi Kunsttööstuskoolis.[3]

Tallinn[muuda | redigeeri lähteteksti]

1923. kolis Koort Tallinnasse ning korraldas esimese isikunäituse Eestimaa Provintsiaalmuuseumis.[3] Seal oli välja pandud 38 graniidist, basaldist ning väärispuidust skulptuuri[1]. 1924. aasta talve veetis taas Pariisis. Koorti "Palvetaja" osales Pariisi Kevadsalongi näitusel ning skulptor valiti Societe Nationale des Beaux-Arts liikmeks ning kutsuti esinema Le Salon de Tuileries'sse[5]. Kodumaal rentis Koort riigilt Kadriorus juba aastaid tühjalt seisnud Peeter I rajatud hobusetallid (Mäekalda 3) ning ehitas endale sinna ateljee[6] ning enda projekteeritud keraamikaahjud[1].

1926 esines eesti kunsti näitusel Helsingis ja Riias. Riia muuseum ostis „Vanamehe pea” (graniit, 1918). 1927 käis Koort kohut „Pallase” kunstnike ja Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühinguga.[3] 1927. aasta mais otsustas Eestis pettunud Koort kolida Austraaliasse [7]. Kolme kuu pärast naasis Koort siiski kodumaale. Enne ärasõitu sai Koort Sydney kunstiakadeemialt pakkumise tulla ehitusskulptuuri professoriks. Koort kaalus pakkumist tõsiselt, kuid abikaasa vastuseisu tõttu loobus ta kohast ning võttis aasta lõpus vastu Riigi Kunsttööstuskooli skulptuuriõppejõu koha[8]. Varem sellel kohal töötanud Ferdi Sannamees sõitis kultuurkapitali stipendiaadina Itaaliasse[8]. Naasnuna pühendus Koort täie energiaga keraamikale.

1934. aastas esines ta kutsutud külalisena Soome kunstnike aastanäitusel, eksponeerides nii skulptuure kui keraamikat, augustis aga lahkus Nõukogude Venemaale, kus asus Hariduskomissariaadi ja Ülevenemaalise Kunstnikkude Kooperatiivi kunstiliseks nõuandjaks ning Gželi rajatava peenkeraamikatehase tehniliseks juhatajaks[9]. Talle võimaldati seal suurepärased töötingimused ning pool aastat hiljem kutsus Koort Venemaale ka perekonna. [10]

Jaan Koorti mälestusmärk Kadrioru pargis, skulptor Edgar Viies, arhitekt Andres Mänd, 1983

Jaan Koort haigestus ootamatul kopsupõletikku ning suri 14. oktoobril 1935 Moskvas. Tema tuhastatud põrm toodi Tallinna, kus see paigutati ligi meetri kõrgusesse Koorti enda poolt valmistatud valgesse portselanurni ning viidi vastaval kanderaamil tõrvikute saatel läbi linna Tallinna Kunstihoonesse[11]. Koordi matuseaktusel Kunstihoones kõneles peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu[12] ning kogu tseremoonia kanti ka raadio teel üle[13]. Esialgse plaani kohaselt pidi Koorti põrm maetama Metsakalmistule ehitatavasse kabelisse.

Jaan Koorti põrm on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule koos abikaasaga 1976. aastal.[3]

Jaan Koorti nime kannab tänav Tallinnas ja Tartus.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oma loometee alguses tegeles Jaan Koort umbes kümme aastat paralleelselt nii skulptuuri kui maaliga. Kunstniku varasemad teadaolevad maalid pärinevad 1907. aastal Norras talusulasena veedetud ajast.[14]

Julius Kuperjanovi hauasammas Tartus Raadi kalmistul

J. Koort on loonud mitmeid monumentaalskulptuure, nagu Tallinnas Rahumäe kalmistul asuvad H. Namsingi, perekond Uusmanni, Hans Vinnali ja kunstnik Kuno Veeberi hauasambad. Tema valmistatud on Jakob Tamme büst Väike-Maarjas, August Kitzbergi ja Julius Kuperjanovi hauasambad Tartus Raadi kalmistul ja C. R. Jakobsoni hauamonumendi Kurgjal. Tema loodud on Vabadussõja monument Raplas. 1933 valmis kirjanik August Kitzbergi monument Tartu Maarja kalmistul, 1934 Juhan Luiga hauamonument Tartu Maarja kalmistul. [3]

1929 esines näitustel Tallinnas, Helsingis ja Pariisis. Ateneum ostis „Tanuga naise” (graniit, 1923), Luxembourgi muuseum ostis „Põlvitava naise” (dioriit, 1925–1926).[3] 1930 esines eesti kunsti näitusel Berliinis, Kölnis ja Kopenhaagenis.[3]

Klinkertellistest laternahoidjad Eesti Kindlustusseltsi EKA, praeguse Tallinna Linnavalitsuse hoonel, 1932

Jaan Koorti looming on 1932. aastal valminud klinkertellistest laternahoidjad Eesti Kindlustusseltsi EKA, praeguse Tallinna Linnavalitsuse hoonel Vabaduse väljak 7.

Skulptori loomingusse kuulub hulk loomaskulptuure. Sealhulgas kuulus "Metskits" aga ka siga, öökullid jne. Oma ateljees pidas ta mitmeid eksootilisi koduloomi nagu papagoi Mara, orav Madli, öökull Ants, toonekurg Tooni, vares ja metskits[15]. 1930. aastal otsustas Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus toetada Koorti pronksist kitsekuju paigaldamist Nunne tänava haljasalale[16]. 1935. aastal ostis A. S. Puškini nimeline Kujutava Kunsti Muuseum Moskvas „Metskitse” (pronks, 1935. aasta kordusvariant). [3]


Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema poeg Peep Koort (1920–1977) oli kasvatusteadlane ja filosoofiadoktor ning tütar Tui Isis Lea Koort (1914 Pariis – 2005) oli kunstiajaloolane.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Julius Genss, Jaan Koort, Õhtuleht, 14.10.1945
  2. 2,0 2,1 "Jaan Koort 50-a, Kunst ja Kirjandus, 1.11.1933
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 Juta Kivimäe, Jaan Koort. Modernismiaja klassikud, näitus Kumu kunstimuuseumis, 2013
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Juta Kivimäe, Jaan Koortile mõeldes, 14.02.2013, Sirp
  5. "Jaan Koort. Mõned ääremärkused", Waba Maa, 31.12.1924
  6. "Kujur J.Koort omas töökojas", Nädal, 13.04. 1925
  7. Jaan Koorti lahkumine, "Eesti on kehv ja töövaene", Waba Maa, 8.04.1927
  8. 8,0 8,1 "Sidney ülikooli professor Tallinna kunsttööstuskooli õpetajaks, Rahva Sõnumid, 08.12.1927
  9. "J.Koort lahkus Eestist", Vaba Maa, 16.08.1934
  10. Pekka Erelet, Jaan Koort - Eesti hüljatud geenius, Eesti Ekspress, 28.03.2013
  11. "Jaan Koordi põrm saabus, Päevaleht, 6.11.1935
  12. "J.Koordi põrm kunstihoones, Postimees, 6.11.1935
  13. "Tuhanded inimesed austasid Koorti, Uus Eesti, 7.11.1935
  14. Kersti Koll, Norra mõju eesti kunstis, Kultuurileht, 30.06.1995
  15. "J. Koort sinistes töörõiwastes", Vaba Maa, 21.10.1932
  16. "J.Koorti hirvekuju Nunne tänavale", Päewaleht, 9.02.1930

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]


Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]