Grafiti

Allikas: Vikipeedia
Grafiti Hollandis Katwijkis
Sõnamänguline grafiti viitab René Magritte'i maalile "Piltide reetlikkus", millel on kiri "See ei ole piip". Tallinna vanalinn, suvi 2011.
Ligi kahe sajandi vanune (1828) grafiti Tartu Toomkiriku lõunatornis, suvi 2011.

Grafiti (eesti keeles on pakutud ka sõna kriipamine) on piltide või tekstide kujutamine seintel või muudel pindadel tavaliselt avalikus ruumis. Tavaliselt tehakse grafitit ilma pinna omaniku loata, mistõttu seda võib pidada ka vandalismiks.

Grafititeos on grafiito ehk grafiti.

Lihtsakujuline grafiti, näiteks oma nimetähtede kritseldamine, aga ka roppuste kirjutamine või karikatuursed kujutised on pärit juba antiikkultuuridest. Grafiti kui kunstiliigi juured ulatuvad vanimate koopamaalinguteni ning jõuavad tänapäeva seina- või monumentaalmaali ajaloo kaudu. Tavaliselt ei peeta neid siiski grafiti otsesteks eellasteks, sest vaatamata sotsiaalsele või poliitilisele sõnumile, mida avalikus ruumis eksponeeritud teosed sageli kannavad, valmistati neid üldjuhul omaniku loal.

Tänapäevase grafiti algusajaks peetakse USA-s 1960.–70. aastaid, mil noored hakkasid oma poliitilisi (tavaliselt riigivastaseid) sõnumeid seintele kirjutama. Samaaegselt hakkasid jõugud ka oma territooriumi märgistama (a la "Mati oli siin" – nn tag-grafiti). Üks esimesi laiemalt tuntud grafiti viljelejaid on TAKI 183. Tegemist oli New Yorgis kullerina töötava noormehega, kes hakkas oma käike linnas märgistama, kirjutades seintele oma nime.

1970. aastate alguseks oli oma nime kritseldajaid palju ning tekkis vajadus nime esile tuua. See põhjustas grafiti muutumise kalligraafilisemaks, grafititegijad võtsid kasutusele mitmesuguseid kirjastiile. Sellest arenesid välja eri grafitistiilid, nagu throw-up, piece, wildstyle, stencil (šablooni abil tehtud grafiti), mural (tervet seina kattev grafiti) jm.

Lisaks kunstiliigina käsitlemisele võimaldab ajalooline grafiti saada informatsiooni ühiskonnas valitsenud meeleoludest ning üldisemalt ühiskonna korraldusest ja ülesehitusest. Näiteks on Antiik-Rooma grafitite põhjal tehtud järeldusi lihtrahva kirjaoskuse leviku kohta.

Territooriumi märgistamise ja muude otseste sotsiaalsete funktsioonide kõrval võib tänapäeva grafiti kanda ka poliitilist ja sotsiaalset sõnumit[1], mängida kunstiajalooliste viidetega ning olla sellisena lausa filosoofiline.

Viimastel aastakümnetel on n-ö ametliku kunstikorralduse suhtumine grafitisse muutunud ning grafiti on hakanud jõudma tunnustatud kunstiliikide hulka nii mujal maailmas kui ka Eestis. Nii korraldatakse Tartus tänavakunstifestivali Stencibility, Tartu noore kunsti oksjonile on pandud tänavakunstnike Müra2000, MinaJaLydia ning Edward von Lõnguse teoseid, ja originaalšabloone on ostnud Tartu kunstimuuseum.[2]

Grafiti Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Grafiti Eestis

Eesti grafitikunsti esimeseks tegijaks peetakse Ülo Kiplet, kes suutis suure osa Tallinna ja Tartu linna seintest, plankudest ja isegi tänava äärekividest täis kirjutada oma manifesti "Haiguste ravi. Kontrollitud...".

Galerii[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Raimu Hanson "Tänavakunstnik narrib jokkijaid" Postimees, 23.04.2013 (vaadatud 24.03.2013)
  2. Raimu Hanson "Kodumaine tänavakunst hakkab murdeeast välja kasvama" Postimees, 23.04.2013 (vaadatud 24.03.2013)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]