Alfred Rõude
Alfred Ferdinand Rõude (kuni 21.03.1938 Alfred-Ferdinand Veitmann; 15. aprill 1896 Sassi küla, Keila vald, Harjumaa – 9. september 1968) oli eesti kunstikoguja.
Alfred Rõude sündis taluniku peres. 1908. aastal lõpetas ta Lehola (Kulna) vallakooli ning õppis järgmised kolm aastat Keila Rahvahariduse seltsi koolis. Keskhariduse omandas Tallinna Rahvaülikoolide Seltsi kolledži eragümnaasiumis, mille lõpetas 1926. aastal. Sama aasta sügisel asus õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, kuid oli sunnitud õpingud veidi enne lõpetamist pooleli jätma. Eesti Üliõpilaste Seltsi liige.
Majanduslikel põhjustel oli Rõude sunnitud ennast ise elatama juba 15. eluaastast, mil töötas Keila Kaubatarvitajate Ühistu kaupluses õpipoisina. 1917–1921 töötas Keilas ja Tallinnas raudteeametnikuna. 1922–1924 Põllutööministeeriumi statistika osakonnas ametnikuna. Ülikoolis õppimise ajal elatas end juhutöödega olles näiteks 1930–1931 Eesti Rahva Muuseumis tööl assistendina. 1931–1934 oli Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi ametnik ning järgmised kolm aastat Postimehe ametnik ning ärijuhi abiline.
1937. aastal kolis Rõude Tallinna, kus asus tööle Postimehe Tallinna kontori juhatajana. 1940. aastal korraldas raamatukaupluse Nõukogude raamat loomist ning oli selle juhatajaks. 1941. aastal töötas antikvariaatide vanemrevidendina ja raamatuantikvariaadi Püramiid ärijuhina. Saksa võimu ajal vallandati töölt kui poliitiliselt mitteusaldatav ning kuni 1944. aastani töötas Stantsimis- ja Pressimistööstuses Tehnola varustusametnikuna. 1944. aasta septembrist töötas Riiklikus Kirjastuskeskuses hulgimüügikontori juhatajana ning aastatel 1950–1952 venekeelsete raamatute hulgimüügibaasi direktorina.
Tema kogumistegevus algas 1926. aastal ühe Eduard Wiiralti 1920. aasta linoollõikemapiga ja selle intensiivseim järk langeb 1920. aastate II poolest kuni 1940. aastate algupoolele, ehkki kogu täienes ka hiljem. Wiiralti looming kujuneski tema kogus keskseks. 1933 astus ta Pariisis elava kunstnikuga kirjavahetusse ning temast sai Wiiralti esindaja kodumaal. 1936 korraldas ta Wiiralti näituse Tallinnas ja Tartus ning 1937 Helsingis. Wiiralt saatis oma teoste tiraažid kodumaale, kus tal oli Rõudega kokkulepe, et igast teosest võib ta ühe endale jätta, ülejäänud tuleb realiseerida. Rõude saatis müügitulu Pariisi kunstnikule ning omandas samas üle 3000-eksemplarise Wiiralti teoste kogu.[1]
Pärast tema surma 1968. aasta 9. septembril jäi kogu tema abikaasa Alide Rõude (26.05.1895–14.09.1979) valdusse, kes kinkis selle Eesti Kunstimuuseumile. Kogu koosnes 12 203 kunstiteosest, arhiivist ja raamatukogust, millele lisanduvad teosed, mis muuseum omandas juba varem, 1950. aastate teisest poolest, kas kultuuriministeeriumi kaudu või kogujalt endalt.
Alfred Rõude on maetud Rahumäe kalmistule, tema hauakivi valmistas skulptor Juhan Raudsepp.[2]