Marie Under

Allikas: Vikipeedia

Marie Under (kodanikunimi aastast 1904 Marie Hacker, aastast 1924 Marie Adson; 27. märts 1883 Tallinn25. september 1980 Stockholm) oli eesti luuletaja.

Under kuulus kirjandusrühmitustesse "Siuru" ja "Tarapita".

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Marie vanemad olid kooliõpetaja Friedrich (Priidu) Under (1843–1930) ja Leena Under (sündinud Kerner) (1854–1934). Neil oli 5 last – Evangeline (1880–1932?), Gottried (1881–1882), Marie (1883–1980), Berta (1885–1974) ja Christfried (1887–1934). Nad olid hiidlased, aga vahetult enne Marie sündi kolisid Tallinna.

Marie õppis 4-aastaselt isa juhendamisel soravalt lugema ning hakkas 14-aastaselt luuletama.

Ajavahemikul 4–9 eluaastani õppis Marie väikelaste koolis, mis asus Väike-Roosikrantsi tänaval. Seal õpetati lastele lugemist ja kirjutamist, rehkendamist, laulmist ja käsitööd. Õpetamine oli tasuline, mille eest sai ka päevas korra süüa. Kaua ta seal käia ei saanud, kuna vanematel ei olnud selle tasumiseks raha. Aastatel 18931898 õppis ta Cornelia Niclaseni tütarlaste eraalgkoolis. Kool oli nelja-, vahel ka viieklassilises, saksakeelne. Lõputunnistus jäi saamata arvatavasti raha puudusel, kuigi Marie on hiljem öelnud, et teda kui väga andekat tütarlast arvati ikkagi lõpetajate hulka. Pärast õpingute lõpetamist läbis ta lasteaednike kursused ja töötas Risti mõisas lastepreilina. Lühikest aega töötas ta Viru tänava paberikaupade poes kassapreilina. Vabal ajal kirjutas ta saksa keeles luuletusi.

Aastal 1902 abiellus Marie Under Carl Eduard Friedrich Hackeriga (1878–1948) ning noorpaar kolis Kutšinosse Moskva äärelinna. Neil oli kaks last – Dagmar (1902–1994) ja Hedda (1905–1988). Hedda ristiisaks[1] oli maalikunstnik Ants Laikmaa.

Marie Under kinkis Ants Laikmaale enda kirjutatud saksakeelseid luuletusi. Laikmaa veenis poetessi, et ta kirjutaks eesti keeles. 2. augustil 1904 avaldas ajaleht "Postimees" Marie Underi esimese luuletuse "Kuidas juhtus...". Luuletaja kasutas pseudonüümi Mutti.

Aastal 1906 pöördus Marie koos perega tagasi Tallinna. 1913. aastal kohtus ta Artur Adsoniga, kes hakkas tema kirjatoimetajaks. Adson kogus Marie luulematerjali kokku, et avaldada esimene luulekogu. Aastal 1924 lahutas Marie Carl Hackerist ning abiellus Adsoniga.

Tallinna Kirjanike Ühingu liige[2].

1944. aasta septembris põgenes ta perega Rootsi.

Underi ja Adsoni hauakivi.

Marie Under on maetud Skogskyrkogårdeni kalmistule.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1917 ilmus tema esikkogu "Sonetid".

Underi tähtsaimad kogud on ühiskondlikke vahekordi eritlev "Hääl varjust" (1927) ja looduslüürikat sisaldav "Rõõm ühest ilusast päevast" (1928). Tema kõrgetasemeline ballaadilooming on kogutud raamatusse "Õnnevarjutus" 1929. Tema loomingut kokku võttev valikkogu "Mu süda laulab" ilmus postuumselt 1981. aastal.

Underi luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Luulekogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1917 – SONETID. Luuletusi 1912–1917
  • 1918 – EELÕITSENG. Luuletusi 1904–1913
  • 1918 – SININE PURI. Luuletusi 1917–1918
  • 1920 – VERIVALLA. Luuletusi 1919–1920
  • 1923 – PÄRISOSA. Luuletusi 1920–1922
  • 1928 – HÄÄL VARJUST. Luuletusi 1923–1927
  • 1928 – RÕÕM ÜHEST ILUSAST PÄEVAST. Luuletusi 1923–1927
  • 1929 – ÕNNEVARJUTUS. Ballaadid 1927–1929
  • 1930 – LAGEDA TAEVA ALL. Luuletusi 1927–1930
  • 1935 – KIVI SÜDAMELT. Luuletusi 1930–1935
  • 1943 – MURELIKU SUUGA. Luuletusi 1935–1942
  • 1954 – SÄDEMED TUHAS. Luuletusi 1943–1954
  • 1963 – ÄÄREMAIL. 10 algupärast luuletust ja 36 tõlget
  • 1981 – MU SÜDA LAULAB.

Valik- ja koondkogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • „Ja liha sai sõnaks“ (valimik kümnest kogust). Hando Mugasto kaas ja puugravüürid. Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, Tartu 1936, 366 lk.
  • Kogutud teosed, I köide (Eelõitseng; Sonetid; Sinine puri; Rõõm ühest ilusast päevast). Noor-Eesti Kirjastus, Tartu 1940
  • Kogutud teosed, II köide (Verivalla; Pärisosa; Hääl varjust ), 1940
  • Kogutud teosed, III köide (Õnnevarjutus; Lageda taeva all; Kivi südamelt). Järelsõna: Ants Oras, 1940
  • „Sõnasild” (luulevalimik). Eesti Kirjastus Orto, Vadstena 1945, 222 lk.
  • „Südamik” (valik luuletusi ja ballaade 1917–1957). Saatesõna: Aleksis Rannit. Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts: New York; Vaba Eesti, Stockholm, 1957, 250 lk.
  • „Kogutud luuletused” (täiendatud ja autori poolt redigeeritud uusväljaanne). Saatesõna: Ants Oras. Vaba Eesti, Stockholm 1958, 523 lk.
  • “Valitud luuletused”. Koostanud ja järelsõna: Paul Rummo; illustreerinud Hando Mugasto. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1958, 280 lk.
  • “Kolmteist ballaadi”. LR 1963, nr. 10
  • „Uneretk” (valik luuletusi kogudest “Sädemed tuhas” ja “Ääremail”). LR 1968, nr. 13
  • „Mu süda laulab“ (luuletusi kolmeteistkümnest kogust). Koostanud Paul Rummo; järelsõna: Erna Siirak. Illustreerinud Vive Tolli. Eesti Raamat, Tallinn 1981; 2. trükk 1984
  • [Luuletused]. Sari Väike luuleraamat. Koostanud Ellen Niit. Eesti Raamat, Tallinn 1987
  • „Mureliku suuga; Sädemed tuhas; Ääremail“. Toimetanud ja järelsõna: Georg Grünberg. Eesti Raamat, Tallinn 1998
  • „Õnnevarjutus” (kogu ballaade). 2. trükk. Toimetanud ja järelsõna: Arne Merilai. Tänapäev, Tallinn 2000; 3. trükk 2003
  • „Under armastusest” (luuletused ja katkendid kirjadest). Valik ja järelsõna: Sirje Olesk. Tänapäev 2002
  • „Lauluga ristitud”. Tänapäev 2006, 588 lk.
  • „Laternaks mu enda süda”. Valik luulet, koostanud Viiu Härm, Tänapäev 2006, 91 lk.

Kirjavahetused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muud[muuda | redigeeri lähteteksti]

20. novembril 2006 esietendus KUMUs etendus "Under", mis valmis luuletaja kirjade, päevikute ja mälestuste põhjal. Etenduse lavastas Merle Karusoo ja Raimo Pass. Osades Katrin Saukas (Marie Under), Ago-Endrik Kerge, Raivo Trass, Sten Zupping ja Egon Nuter.

Roosikasvataja Mart Ojasalu on aretanud roosisordi `Marie Under`, mida esitleti 17. juulil 2009 Tallinna Botaanikaaias. [3]

Aastast 2008 annab kultuuriministeerium välja Marie Underi nimelist stipendiumi, millega toetatakse üliõpilaste tööd eesti kirjanduse uurimisel.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Sirje Kiin. Marie Underi Europa reisid. Kuuskümmend üks kirja tütardele. Tallinn 2010
  2. Tallinna kirjanikud asutasid oma ühingu. Rahvaleht, 21. aprill 1939, nr. 93, lk. 3.
  3. "Tutvustatakse uut roosisorti ´Marie Under`"
  • Adson, Artur. 2007. "Siuru-raamat".
  • Hinrikus, R., Kronberg, J., Olesk, S., Tepandi,T. 2003. "Marie Under"

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]