Adamson-Eric

Allikas: Vikipeedia
Adamson-Eric
Sünninimi Erich Carl Hugo Adamson
Sünniaeg 18. august 1902
Tartu
Surmaaeg 2. detsember 1968
Tallinn
Rahvus eestlane
Tegevusala maali- ja tarbekunstnik
Kunsti õppinud Berlin-Charlottenburgi Tarbekunsti- ja Käsitöökool
Kunstivool uusasjalikkus
Adamson-Ericu majamuuseum Tallinnas vanalinnas, Lühike jalg 3. Suvi 2011.

Adamson-Eric (kodanikunimega Erich Carl Hugo Adamson; 18. august 1902 Tartu – 2. detsember 1968 Tallinn) oli eesti maali- ja tarbekunstnik.

Sisukord

Elukäik [muuda]

Adamson-Eric sündis pere kuuest lapsest neljandana. Tema isa oli Jaan Adamson, Tartu riidekaupmees ja ema Anna (neiupõlvenimega Lachmann). Kuuest lapsest jõudsid täiskasvanuikka veel kaks: Aurora (kellest sai muusikateadlane ja kirjanik Johannes Semperi abikaasa) ja Renate (kes abiellus skulptori Ernst Jõesaarega).

Adamson-Eric õppis Tartu Aleksandri gümnaasiumis, viiendast klassist alates Hugo Treffneri gümnaasiumis.

Aastal 1923 siirdus Adamson-Eric Berliini sooviga õppida tarbekunsti. Temast sai aastaks Berlin-Charlottenburgi Tarbekunsti- ja Käsitöökooli õpilane. Aastal 1924 siirdus Adamson-Eric Pariisi, kus õppis mitmetes eraakadeemiates joonistust ja maalimist.

1930. aastate teisel poolel asus Adamson-Eric elama Tallinna.

1940. aasta suvest oli Adamson-Eric kunstnike liitu organiseerivas toimkonnas sekretär; II maailmasõja laienedes evakueeriti ta Nõukogude Liidu tagalasse[1]. Aastal 1942 sai ta Kuibõševis (Samaras) asutatud Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite peakunstnikuks. Aastal 1943 pälvis ta Jaroslavlis teenelise kunstitegelase nimetuse[1]. Järgmisel, 1943. aastal sai ta Eesti NSV Kunstnike Liidu esimeheks.

Peale sõda pöördus Adamson-Eric tagasi Tallinna. Temast sai 1945. aastal asutatud Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor. Kuigi ta töötas nõukoguliku kunstielu korraldamisel kaasa, leidis uus režiim Adamson-Ericu olevat "aktiivse formalisti".[1] Aastal 1950 toimunud Eestimaa Kommunistliku Partei VIII pleenumil langes Adamson-Ericu looming ja isik hävitava kriitika alla.[1] Adamson-Ericult võeti ära tema aunimetus ja ta visati parteist välja, nimetades teda "ekslikult vastuvõetuks"[1]. Ta heideti ENSV Kunstnike Liidust välja, võeti ära ateljee ja praktiliselt võimalus kunstnikuna töötada. Et leiba teenida, läks ta tööle naha- ja jalatsikombinaati.

Aastal 1955 tabas Adamson-Ericut parempoolne halvatus. Pärast seda ei suutnud kunstniku parem käsi pintslit hoida, seepärast hakkas ta maalima vasaku käega. Kõik Adamson-Ericu hilisperioodi maalid on tehtud vasaku käega.

Aastast 1953 kuni elu lõpuni töötas Adamson-Eric õppejõuna ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis.

Adamson-Eric on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Looming [muuda]

1920. aastate lõpupoole oli Adamson-Ericu maalide valitsevaks žanriks natüürmort.

1930. aastatel hakkas Adamson-Eric tegelema vabaõhumaaliga. Ta maalis Hispaania, Baskimaa ja Kreeka maastikke. Näiteks 1934. aastal Kreekas maalitud maastikke on säilinud seitseteist. Neil aastatel maalis kunstnik palju nii nais- kui ka meesakte looduses, linnavaatega ühendatult, aga ka interjööris.

Maalikunsti kõrval oli oluline ka Adamson-Ericu tegevus tarbekunstnikuna. Tarbekunstnikuna alustas ta tekstiili vallas, aastast 1937 hakkas tegelema metallehistöö, keraamika, portselanmaali ja nahkehistööga. 1930ndatel jõudis kõrgseisu tema portselanimaal.[2] Sellal loodud "Koopaelaniku serviis" kuulus toonase Euroopa kunsti kõrgliigasse. [2]

1960ndatel, pooleldi halvatuna, leidis ta uuesti tee kunsti juurde. Aastal 1964 alustas uue loominguliigi – dekoratiivplaatidega. Adamson-Ericu loomingu suurim murrang leidis taset elu lõpus, viimastel aastatel enne surma.[2] Maali peen värvikultuur ja tarbekunsti hillitsetud geomeetrilisus ühinesid ja sellega nagu meister oleks täitnud oma eluülesande.[2] See toimus pisimaalide seeriaga, mida ta lõi kohvik Tallinna tarvis.[2]

Lisaks kunstialasele tegevusele paistis Adamson-Eric silma ka viljaka kirjutajana, kelle mõtteavaldusi säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis.

Mälestuse jäädvustamine [muuda]

Teosed [muuda]

Natüürmordid [muuda]

  • Natüürmort pasuna ja kaabuga. 1928. Eesti Kunstimuuseum
  • Pudelid. 1928. Eesti Kunstimuuseum
  • Kohver vana saapaga. 1928. Eesti Kunstimuuseum (nimetatud ka "Prügikastipoeesiaks")
  • Natüürmort pannkookidega. 1943–1944. Eesti Kunstimuuseum

Portreed [muuda]

  • Johannes Semperi portree. 1927. Eesti Kunstimuuseum
  • Siuts Barbaruse portree. 1928. Valtion Taidemuseo
  • Isa portree. 1928. Eesti Kunstimuuseum
  • Autoportree II (Silmusega). 1929. Eesti Kunstimuuseum
  • Autoportree (Karjane). 1931. Eesti Kunstimuuseum
  • Naise portree. 1932. Eesti Kunstimuuseum
  • Abikaasa portree. 1938. Eesti Kunstimuuseum
  • Mari Adamsoni portree. 1938. Eesti Kunstimuuseum
  • Daami portree. 1940. Eesti Kunstimuuseum
  • Jaan Krossi portree. 1966–1968. Eesti Kunstimuuseum

Tarbekunst [muuda]

  • Vaip. 1937. Koopia aastast 1992. Eesti Kunstimuuseum (1937. aastal auhinnatud Pariisis maailmanäitusel diplôme d'honneur'iga)
  • Portselanserviis ("Koopaelaniku serviis"). 1937. Eesti Kunstimuuseum (1937. aastal auhinnatud Pariisis maailmanäitusel diplôme d'honneur'iga)
  • Originaaltapeet vapilõvidega, Kadrioru administratiivhoone valitsuse koosolekute saalile. 1938. Eesti Kunstimuuseum
  • Dekoratiivmaalid kohvikule "Tallinn". 1967. Eesti Kunstimuuseum

Viited [muuda]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Ülle Kruus Adamson-Eric 100 XX sajandi kunsti- ja kultuurilugu ühe inimsaatuse kaudu 22.11.2002, Sirp
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Enn Põldroos, "Adamson-Eric – maalija jumala või iseenda armust", 10.10.2002, Eesti Ekspress

Välislingid [muuda]

Pärit leheküljelt "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Adamson-Eric&oldid=3574181"