Adamson-Eric

Adamson-Ericu majamuuseum Tallinnas vanalinnas, Lühike jalg 3. Suvi 2011.

Adamson-Eric (Erich Carl Hugo Adamson; 18. august 1902 Tartu – 2. detsember 1968 Tallinn) oli eesti maali- ja tarbekunstnik.

Elukäik

Adamson-Eric sündis pere kuuest lapsest neljandana. Tema isa Jaan Adamson oli Tartus riidekaupmees ja ema, Anna (neiupõlvenimega Lachmann), oli kunstnik.

Adamson-Eric õppis Tartu Aleksandri gümnaasiumis, viiendast klassist alates Hugo Treffneri gümnaasiumis.

Aastal 1923 siirdus Adamson-Eric Berliini sooviga õppida tarbekunsti. Temast sai aastaks Berlin-Charlottenburgi Tarbekunsti- ja Käsitöökooli õpilane. Aastal 1924 siirdus Adamson-Eric Pariisi, kus õppis mitmetes eraakadeemiates joonistust ja maalimist.

1930. aastate teisel poolel asus Adamson-Eric elama Tallinna.

Aastal 1941 evakueerus Adamson-Eric Nõukogude Liidu tagalasse. Aastal 1942 sai ta Kuibõševis (Samaras) asutatud Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite peakunstnikuks. Järgmisel, 1943. aastal, sai ta Eesti NSV Kunstnike Liidu esimeheks.

Peale sõda pöördus Adamson-Eric tagasi Tallinna. Temast sai 1945. aastal asutatud Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor. Kuigi ta töötas nõukoguliku kunstielu korraldamisel kaasa, oli Adamson-Eric sunnitud 1949. aastal instituudi direktori ametikohalt lahkuma. Aastal 1950 toimunud Eestimaa Kommunistliku Partei VIII pleenumil langes Adamson-Ericu looming ja isik hävitava kriitika alla. Ta heideti ENSV Kunstnike Liidust välja, võeti ära ateljee ja praktiliselt võimalus kunstnikuna töötada. Et leiba teenida, läks ta tööle naha- ja jalatsikombinaati.

Aastal 1955 tabas Adamson-Ericut parempoolne halvatus. Pärast seda ei suutnud kunstniku parem käsi pintslit hoida, seepärast hakkas ta maalima vasaku käega. Kõik Adamson-Ericu hilisperioodi maalid on tehtud vasaku käega.

Aastast 1953 kuni elu lõpuni töötas Adamson-Eric õppejõuna ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis.

Adamson-Eric on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Looming

1920. aastate lõpupoole oli Adamson-Ericu maalide valitsevaks žanriks natüürmort.

1930. aastatel hakkas Adamson-Eric tegelema vabaõhumaaliga. Ta maalis Hispaania, Baskimaa ja Kreeka maastikke. Näiteks 1934. aastal Kreekas maalitud maastikke on säilinud seitseteist. Neil aastatel maalis kunstnik palju nii nais- kui ka meesakte looduses, linnavaatega ühendatult, aga ka interjööris.

Maalikunsti kõrval oli oluline ka Adamson-Ericu tegevus tarbekunstnikuna. Tarbekunstnikuna alustas ta tekstiili vallas, aastast 1937 hakkas tegelema metallehistöö, keraamika, portselanmaali ja nahkehistööga.

Aastal 1964 alustas uue loominguliigi – dekoratiivplaatidega.

Mälestuse jäädvustamine

Tallinnas aadressil Lühike jalg 3 tegutseb Adamson-Ericu majamuuseum.

Teosed

Natüürmordid

• "Natüürmort pasuna ja kaabuga" (1928)
• "Pudelid" (1928)
• "Kohver vana saapaga" (1928)
• "Natüürmort pannkookidega" (1943–1944)

Portreed

• "Johannes Semperi portree" (1927)
• "Siuts Barbaruse portree" (1928)
• "Isa portree" (1928)
• "Autoportree silmusega" (1929)
• "Karjane" (Hispaanias maalitud autoportree, 1931)
• "Naise portree" (1932)
• "Abikaasa portree" (1938)
• "Mari Adamsoni portree" (1938)
• "Daami portree" (1940)
• "Jaan Krossi portree" (1966–1968)

Välislingid

• Ants Juske. Adamson-Ericu kunstilised dialoogid Lühikese jala majas, EPL, 18. detsember 2008
• Adamson-Eric Eesti biograafilises andmebaasis ISIK