1. detsembri riigipöördekatse: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Õli (arutelu | kaastöö)
2127 muudatust
49. rida: 49. rida:


====Lasnamäe sõjalennuväli ja lennuväedivisjon ====
====Lasnamäe sõjalennuväli ja lennuväedivisjon ====
Teel Lasnamäele kohtasid mässajad [[Russalka]] juures kahte piirivalvurit. Üks neist, Johannes Kruusmann, lasti kohapeal maha, teist sihiti parabellumiga, küsides: "Kas sa isamaad tunnistad?". Kui too vastas, et tunnistab, ütles mässujuht Villem Roobach: "Su veri peab voolama, su isamaad enam ei ole!" Ta hakkas piirivalvurit peksma, siis too arreteeriti ja viidi kaasa.
Teel Lasnamäele tapsid mässajad [[Russalka]] juures piirivalvur Johannes Kruusmanni, siis rünnati Narva maanteel [[2. politseijaoskond]]a, kus tapeti konstaablid Jaan Holts ja Johannes Kumel. Jaoskonnast saadi püsse, siis lahkuti kiiruga. 13 mässulist ründasid '''Lasnamäel asunud sõjaväe lennuvälja ja lennuväedivisjoni''',, mis oli ka ainuke sõjaväeüksus, mis õnnestus mässajatel [[kasarm]]ute vallutada ja kus osa divisjoni sõdureid ühines ründajatega. Valvekorras olnud korrapidaja-ohvitser [[nooremleitnant]] [[Siegfried Fleischer]]ilt võeti ära relv ja ta pandi vahi alla. Kuid kohale saabunud abijõud majorite Juhan-Karl Fischeri ja Karl Haasi juhtimisel tapsid ühe ründaja, teised ründajad põgenesid ning lennuväe riviüksuse nooremleitnandid Fleischer ja Rätsep mõisteti välikohtu otsusel allaandmise eest surma. Mässujuhid Roobach ja Grünbach röövisid kaks lennukit ning sundisid piloote nendega Nõukogude Liidu poole põgenema. Piloot Päev pettis Roobachi ja maandus veidi enne [[Narva]]t. Piloot Kaat, kes toetas mässajaid seestpoolt, ja teine mässujuht Grünbach pääsesid põgenema.

Kadriorus peatati kõik vastutulijad ja otsiti läbi. Siis rünnati Narva maanteel [[2. politseijaoskond]]a, kus tapeti konstaablid Jaan Holts ja Johannes Kumel. Jaoskonnast saadi püsse, siis lahkuti kiiruga.

13 mässulist ründasid Lasnamäel asunud '''Sõjaväe lennuvälja ja lennuväedivisjoni''', mis oli ka ainuke sõjaväeüksus, mis õnnestus mässajatel [[kasarm]]ute vallutada ja kus osa divisjoni sõdureid ühines ründajatega. Valvekorras olnud korrapidaja-ohvitser [[nooremleitnant]] [[Siegfried Fleischer]]ilt võeti ära relv ja ta pandi vahi alla.

Kell seitse saadeti üks mässaja saadeti mootorrattaga linna teateid hankima. Ta jõudis koonduskorterisse, kuid tagasiteel lennuväljale arreteeriti.

Mässajad olid telefoniaparaadid juba hävitanud. Kuna teateid ei tulnud, käskis Roobach lenduritel lennukid valmis seada, et tõusta linna kohale vaatlusele. Kuigi lendurid ütlesid, et paksu udu tõttu ei ole võimalik lennata, kästi neil seda siiski teha.

Kuid kohale saabunud abijõud majorite Juhan-Karl Fischeri ja Karl Haasi juhtimisel tapsid ühe ründaja, põgenesid teised ründajad ning Mässujuhid Roobach ja Grünbach röövisid kaks lennukit ning sundisid piloote nendega Nõukogude Liidu poole põgenema. Kell 11.35 tõusid lennukid õhku. Piloot Päev pettis Roobachi ja maandus veidi enne [[Narva]]t. Kui Roobach sai lähimast mõisast teada, et Venemaa piirini oli jäänud umbes neli kilomeetrit, hakkas ta jooksma, kuid piiril sai haavata ja võeti kinni. Piloot Kaat, kes toetas mässajaid seestpoolt, ja teine mässujuht Grünbach pääsesid Volossovosse, kus Grünbach hukkus.

Lennuväe riviüksuse nooremleitnandid Fleischer ja Rätsep mõisteti välikohtu otsusel allaandmise eest surma. Kapten Heinrich Liibus, kes 1. detsembril ei ilmunud oma väeosasse, kuigi oli mässust teadlik, arvati lennuväest välja, kuna tal puudusid ilmumata jäämiseks arvestatavad põhjused.


==== Auto-Tanki divisjon ====
==== Auto-Tanki divisjon ====

Redaktsioon: 24. november 2012, kell 19:05

1. detsembri riigipöördekatse ehk detsembrimäss [1] oli Nõukogude Liidu ebaõnnestunud katse võimuhaaramiseks Eestis 1. detsembril 1924 [2]. Umbes 200 mässajast sai tulevahetustes 13 surma,[3] kuid hiljem vahistati veel üle 500 inimese. Valitsusele ustavate sõjaväelaste ja tsiviilisikute seas oli 26 ohvrit. Mässu käigus hävitati mitmeid sildu, kaaperdati 2 lennukit. Mässu toetas kommunistide juhitav Nõukogude Venemaa relvade ja elavjõuga.

Riigipöördekatse ettevalmistused

Nõukogude Liidus emigratsioonis – Leningradis ja Moskvas tegutsev Eesti Kommunistlik Partei (EKP) pöördus 12. augustil 1924 kirjalikult VK(b)P poole, teatades, et EKP juhtkond on olukorda Eestis kaalunud ning otsustanud korraldada ülestõusu. Eesti küsimust arutati VK(b)P KK Poliitbüroos 21. augustil ja 14. novembril. Ülestõusu toetuseks loodi N. Liidus alaline komisjon, kuhu kuulusid teiste hulgas ka Stalin, Trotski ja Frunze. EKP oli veendunud, et ülestõus õnnestub ning VK(b)P KK Poliitbüroo otsus oli toetada igatpidi EKP relvastatud ülestõusu Eestis.

Ülestõusu ettevalmistuseks anti suuri rahalisi toetusi. Hiljem Eestis, kinni peetud ja üle kuulatud Viktor Kingissepa ülestunnistuse alusel anti talle 300 000–400 000 eesti marka kuus põrandaaluseks tegevuseks. Noorproletaarlastele anti 150 000 kuni 200 000 marka kuus; lisaks veel VK(b)P 80 000 kuldrublane toetus eesti kommunistidele ja 75 000 kuldrublane toetus lööksalkade loomiseks välismaadel.

Nõukogude Venemaal elavatest eestlastest, lätlastest ja soomlastest värvati 10 000 meest, kes vajaduse korral oleksid välja astunud ülestõusu toetama. On teada, et NSV Liidu mereväe laevad olid Soome lahes Tallinna all valmis ülestõusu toetama. Ka on teada, et Pihkva sõjaväeringkonna kutsealused kutsuti „kordusõppustele“ mõni päev enne ülestõusu[4].

Jaan Anvelt 1925. aastal

Riigipöördekatse teostamiseks moodustati Moskvas 16. septembril 1924 „Sõjaline kolmik“, mille sõjaline peaspetsialist oli Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Staabi ohvitser Harald Tummeltau [5]. Eestis värbas vabatahtlikke kommunist Jaan Anvelt, kes sai Kominternilt kõrget rahalist toetust[6]. Tegeliku rünnakuplaani järgi, mille koostasid (Punaarmee ülemjuhatuse staabi ohvitser Karl Trakmann [7]) ja Nikolai Riuhkrand-Ridolin (endine 1. Eesti Kütidiviisi brigaadikomandör) Tallinnas, [8] moodustasid Leningradist kohalesaadetud Punaarmee komandörid [9]. Ööl vastu 1. detsembrit lööksalgad Eesti Vabariigi Riigikogu hoone, riigivanema, siseministri, sõjaministeeriumi, sõjakooli, mõnede sõjaväeosade, raudteejaamade ja peapostkontori ründamiseks. 1. detsembril kell 05:15 alanud relvastatud rünnakus osales u 170 meest [10]. Nõukogude Liidust saadeti detsembriinterventsiooni läbi viima 40–50 löökrühmlast (neist vähemalt 15 ohvitseri[11]), Nõukogude Liidu palgalistest Eestis osales üle 40 isiku [12]. Umbes kolm tundi kestnud tulevahetuses tapsid löökrühmlased 25 inimest,[13] ründajatest langes 13[14]. Teistes linnades kavandatud relvastatud tegevust kuskil ei alustatud. Riigipöördekatse puhul väljakuulutatud sõjaseisukorra ajal hukkas välikohus 155 isikut[15].

Fail:August Lillakas.jpg
August Lillakas

Pärast Vabadussõda Venemaale põgenenud Eesti kommunistid saabusid Eestisse revolutsiooni korraldama, riigipööret aitas organiseerida ka Nõukogude Liidu VK(b)P Keskkomitee ja Komintern.

Riigipöörde plaani koostajateks olid Jaan Anvelt ja Vene kodusõja veteran Karl Rimm. Peastaap asus esialgu linnaservas aadressil Kadaka tee 9, kus kommunistide korraldusel kingsepp Kristjan Grünbach oli korteri võtnud. Mässu poliitiline juht oli Jaan Anvelt, peastaapi kuulusid ka endine Petrogradi ohvitserikursuste politruk ja tšekist Valter Klein (varjunimega Karl Roobas), kes oli määratud sõja-revolutsioonikomitee esimeheks mässu edu korral, endised vangi mõistetud, Nõukogude Liitu vahetatud ja salaja uuesti Eestisse tulnud noorproletaarlaste organisaatorid Arnold Sommerling, Georg Kreuks ja Voldemar Hammer. Sõjalise juhtimise eest vastutasid endine Punaarmee 3. eesti kütipolgu ülem August Lillakas ja tema adjutant Richard Käär, kes samuti novembri lõpul salaja Eestisse tulid[16]. Plaan nägi ette pealöögi andmise Tallinnas ning seejärel võimuhaaramised Tartus, Narvas, Pärnus, Viljandis, Rakveres, Kundas ja Kohilas.

Riigikaitseliste objektide ründamiseks ja vallutamiseks moodustati võitlusgrupid, mida nimetati tinglikult pataljonideks:

I pataljoni juht oli Aleksei Heints, II Voldemar Puss ja III-a Eduard Teiter.

Eesti võimude informeeritus ja ennetavad vastuaktsioonid

Eesti politsei ja peastaap olid võimalikust ülestõusust informeeritud, kuid kuupäeva ei teatud. Algselt peeti selleks 1. maid 1924. Juba 21. jaanuaril 1924 toimus politseioperatsioon, mille raames suleti 185 enamlaste arvatavatest 300 ringist, ning vahistati üle paarisaja nende juhi. Sama aasta 27. novembril toimus 149 protsess. Nendest mõisteti üks surma; 39 eluaegsele sunnitööle; 30 isikut 15 aastaks sunnitööle; ülejäänutele määrati 3–10 aastat vangistust ning 7 kohtualust vabastati.

Sündmused

Tallinn

Relvastatud ülestõus pidi algama 1. detsembri hommikul kell 5.15, ülestõusu staap asus Pelgulinnas Telliskivi tänav 21 Õli- ja Värvivabriku "Extraktor" kontoris. Ülestõusnud olid relvastatud kolme kergekuulipilduja, 55 vintpüssi, 65 käsigranaadi, 8 tugevajõulise pommi ja 150 püstoliga. Plaan oli tehtud arvestusega, et töölised ja sõdurid ühinevad ülestõusuga ja üheskoos võetakse võim Tallinnas üle. Seejärel oleks välja kuulutatud Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja moodustatud töörahva valitsus, mis oleks Eestisse kutsunud Nõukogude Liidu väed.

Plaane rikkus paljugi 1924. aasta novembris toimunud 149 protsess, millega kõrvaldati suur hulk mässu korraldamises osalenud kommuniste.

Sõjakool

Aleksei Heints
Aleksei Heints

Esmajärjekorras oli plaan vallutada Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste Tondil asunud sõjakool, mis asus sel ajal Tondi kasarmutes, seejärel kitsarööpmelise raudtee raudteejaam Tallinn-Väike ja inseneriväe pataljon Nõmmel. Sõjakooli ründas üks kõige suurematest lööksalkadest, millesse kuulus 56 meest, neist 8 ohvitseri ja allohvitseri. Osa ründajaid riietati Eesti sõjaväe mundritesse. Alguses oli mässuliste rünnak edukas, neil õnnestus tungida kasarmusse, kus kadetid magasid, ja mitu kadetti tapeti. Sõjakoolis oli tol hetkel kokku umbes 450 kadetti, allohvitseri ja ohvitseri. Öö vastu 1. detsembrit oli sõjakoolis oli korrapidajaks leitnant Joosep Lääne ja veel üks kadett. Väljas oli kolmest mehest koosnev vahtkond, kes tuli kell 5.00 hommikul vahiruumi. Sõjakooli ründamiseks ette nähtud 140 mehel oli antud käsk koguneda 30. novembril sõjakoolist umbes ühe kilomeetri kaugusel, Kristiine heinamaal asunud Reimanni majja. Kuid kohale tuli ainult 56 meest, kes olid relvastatud ühe Colt-Thompson püstolkuulipilduja, nelja vintpüssi ning püstolite ja käsigranaatidega. Grupi sidepidajaiks mässajate staabiga ning teiste gruppidega oli kolm käskjalga.

Tondi sõjaväelinnaku kasarm Tondi 51

Liikumist alustati kell 5.00 hommikul. Kohale jõudes asuti ründama kadettide elamublokki, heites akendest sisse käsigranaate ning tulistades ukselt alumisel korrusel maganud kadette. Vahtkonnast tulnud kadetid koos nelja suurtükiväe kadetiga, kellel oli õnnestunud relvahoidlast saada püstoleid, avasid ründajate pihta tule, takistades nende edasitungi teisele korrusele, kus asunud kadetid said relvade hoiuruumist haarata relvad ning asuda vasturünnakule, mille järel ründajad põgenesid. Samal ajal oli üks väiksem mässajate grupp asunud ründama kadettide kasiinot, kus asusid kooli korrapidaja-ohvitser ja üks veebel. Korrapidaja oli hoonest lahkunud ja veebel oli läinud elamublokki pesema.

Üks kadettide patrull pidas kinni linnast tulnud sõiduauto. Autos olnud püüdsid põgeneda, kui nägid relvastatud kadette, kuid nad tabati ja toodi Sõjakooli. Kaks autos olnust olid Rudolf Vakmanni vennad, kes olid saadetud Sõjakoolist relvi tooma. Kolmest ohvitserist moodustatud sõjakohus toimetas juurdluse ja kõik tabatud seitse inimest mõisteti surma, mis viidi sama päeva hilisõhtul täide.

Sõjakooli vallutamise katsel said surma kadetid Arnold Allebras, Aleksander Teder, Aleksander Tomberg ja August Udras. Haavata sai üheksa kadetti.

Kaitseväe 10. rügemendi kasarmud

Odra tänava salakortereisse olid koondunud löögirühmad, Juhkentalis olevate kasarmute vallutamiseks kasutati 27 ründajat. Osa mässulisi läksid ohvitseride kasiinosse ja tapsid Piirivalve nooremleitnant Harald Busch'i, 10. rügemendi nooremleitnant Helmut Viiburgi ja Sidepataljoni nooremleitnant Oskar-Martin Punnisoni. Seepeale avas valvur mässuliste pihta tule, kes põgenesid. Teine osa liikus parajasti kasarmute poole, kui kasarmust väljusid relvastatud allohvitseride õppekomando mehed, keda rakendati Balti jaama tagasivallutamiseks. Neid nähes jooksid löögimehed laiali.

Lisaks murdsid 15 mässajat sisse sealsamas olnud Sidepataljoni kasarmusse ja tapsid valves olnud ohvitser Adolf Eller, kes oli aga häiret tõstnud, mispeale tormas Treeningkompanii allohvitser August Schaurup koos vanemallohvitser Turi ning nooremallohvitseride Ehrenpreisi ja Sternfeldiga hoonest välja ja tabasid kaks mässulist, kes tapeti kohapeal, ülejäänud põgenesid.

Sõjaministeerium

Sõjaministeeriumi vallutamiseks planeeritud 23-meheline löögiüksus koondus Laia tänava salakorteris, ja alustas rünnakut kell 5.25. Mässajad, kellel olid seljas Eesti sõjaväe mundrid, avasid revolvritest tule ministeeriumi peasissepääsul valves olnud reamees August Kengi pihta, kuid lasksid mööda. Seepeale ründas Keng ühte mässulist täägiga ja põgenes tule eest. Siis viskasid mässulised koridori kolm käsigranaati ja ühe pommi. Osa mäasajaid tormasid teisele korrusele, kus nende arvates pidi olema sõjaväe kommunikatsioonikeskus, teised jooksid valvurite poole. Kuid allohvitser Rudolf Aaman koos Kengi ja kapral Richard Brückeriga hoidsid mässulisi tagasi, kuni valvurid riietusid ja valmistusid lahinguks. Vastupanu tõttu mässajad põgenesid. Seepeale avas Aaman koos Reamees Leppikuga nende pihta teisel korrusel olnud kergekuulipildujast tule. Mässajad pääsesid põgenema, ainult üks, kes oli ennast kappi peitnud, jäi maha ning avastati maja läbiotsimisel.

Lasnamäe sõjalennuväli ja lennuväedivisjon

Teel Lasnamäele kohtasid mässajad Russalka juures kahte piirivalvurit. Üks neist, Johannes Kruusmann, lasti kohapeal maha, teist sihiti parabellumiga, küsides: "Kas sa isamaad tunnistad?". Kui too vastas, et tunnistab, ütles mässujuht Villem Roobach: "Su veri peab voolama, su isamaad enam ei ole!" Ta hakkas piirivalvurit peksma, siis too arreteeriti ja viidi kaasa.

Kadriorus peatati kõik vastutulijad ja otsiti läbi. Siis rünnati Narva maanteel 2. politseijaoskonda, kus tapeti konstaablid Jaan Holts ja Johannes Kumel. Jaoskonnast saadi püsse, siis lahkuti kiiruga.

13 mässulist ründasid Lasnamäel asunud Sõjaväe lennuvälja ja lennuväedivisjoni, mis oli ka ainuke sõjaväeüksus, mis õnnestus mässajatel kasarmute vallutada ja kus osa divisjoni sõdureid ühines ründajatega. Valvekorras olnud korrapidaja-ohvitser nooremleitnant Siegfried Fleischerilt võeti ära relv ja ta pandi vahi alla.

Kell seitse saadeti üks mässaja saadeti mootorrattaga linna teateid hankima. Ta jõudis koonduskorterisse, kuid tagasiteel lennuväljale arreteeriti.

Mässajad olid telefoniaparaadid juba hävitanud. Kuna teateid ei tulnud, käskis Roobach lenduritel lennukid valmis seada, et tõusta linna kohale vaatlusele. Kuigi lendurid ütlesid, et paksu udu tõttu ei ole võimalik lennata, kästi neil seda siiski teha.

Kuid kohale saabunud abijõud majorite Juhan-Karl Fischeri ja Karl Haasi juhtimisel tapsid ühe ründaja, põgenesid teised ründajad ning Mässujuhid Roobach ja Grünbach röövisid kaks lennukit ning sundisid piloote nendega Nõukogude Liidu poole põgenema. Kell 11.35 tõusid lennukid õhku. Piloot Päev pettis Roobachi ja maandus veidi enne Narvat. Kui Roobach sai lähimast mõisast teada, et Venemaa piirini oli jäänud umbes neli kilomeetrit, hakkas ta jooksma, kuid piiril sai haavata ja võeti kinni. Piloot Kaat, kes toetas mässajaid seestpoolt, ja teine mässujuht Grünbach pääsesid Volossovosse, kus Grünbach hukkus.

Lennuväe riviüksuse nooremleitnandid Fleischer ja Rätsep mõisteti välikohtu otsusel allaandmise eest surma. Kapten Heinrich Liibus, kes 1. detsembril ei ilmunud oma väeosasse, kuigi oli mässust teadlik, arvati lennuväest välja, kuna tal puudusid ilmumata jäämiseks arvestatavad põhjused.

Auto-Tanki divisjon

Auto-Tankidivisjon asus samuti Juhkentalis, kus õnnestus 30 ründajal divisjoni allohvitser Loorentsi kaasabil tankide garaaž üle võtta ja kõik peale ühe tanki sõidukõlbmatuks muuta. Seepealt käivitas Loorents sõidukõlbliku tanki ja sõitis sellega hoov, kus parajasti toimus rüünak meeskonnaruumile. Veltveebel Rudolf Kaptein aga äratas meeskonna, tulistades revolvrist lakke, ning koos nooremallohvitser Alfred Kremmeriga viidi meeskond vasturünnakule. Kommunistid põgenesid garaaži, kuid Kaptein, koos nooremallohvitser Madissoni ja reamees Tinniga ajasid nad ka sealt välja. Seepeale hüppas Kaptein tanki peale ja tappis tanki vaatluspilu kaudu tulistades Loorentsi. Seepeale jooksid mässajad laiali.

Rünnata üritati ka Gildi tänaval olnud olevat divisjoni treeningkompaniid, kuid nende kahjuks oli seal kohal divisjoniülem, major Johan Mahlapuu. Kohe alustati kaitset ja paari kuulipildujavalangu pärast ründajad põgenesid.

Kitsarööpmelise raudtee Tallinn-Väikse peajaam

Jaamahoone Juurdeveo tänava poolt

vallutasid Juurdeveo tänava salakorteris kogunenud mässulised, osa nendest olid Dobrofloti töölised, juhid aga Venemaalt tulnud ja vene keelt kõnelenud spetsialistid. Jaama vallutamisel vastupanu ei kohatud, jaamas lasti maha konstaabel Hendrik Lossmann ja jaamaülema abi Jaan (Johannes) Laanus. Poolteist tundi hiljem, kui jaamale lähenes salk sõjaväelasi, jätsid mässulised, olles enne kaks telefoniposti pooleks saaginud, jaama maha ja põgenesid.

Peapostkontor

Vene tänaval olnud Postimaja hõivamiseks ette nähtud 12-meheline lööksalk kogunes Narva maanteel asunud salakorteris. Postimaja asus Vene ja Apteegi tänava ristmikul Peapostkontori juures. Postimaja, kus ei olnud ka politseivalvet, hõivati ja kolmveerandtunniks katkestati telefoniühendus. Postimajas langes vangi Tallinna politseiülem Saar, kes segadust märgates pahaaimamatult postimajja sisse astus. Alates kolmveerand seitsmest vallutasid valitsusvägede salgad kindral Ernst Põdderi ja Tallinna komandandi kolonel Oskar Raudvere juhtimisel soomusauto toetusel postimaja tagasi. Selles osales Tartu garnisoni ülem Ernst Põdder. Vanaks Õkvaks hüütud kindral oli Tallinnas komandeeringus ning sattus kasiinos sõpradega napsitama. Vastu hommikut märkas ta lahingut ning tormas koos kaaslastega tulevahetusse.

Politsei Ratsareserv

Ratsareservi, mille kasarmu asus Lennuki tänaval (praeguses Keldrimäe linnaosas) ründasid 37 mässajat kolmes grupis. Rünnak ebaõnnestus, sest kasarmu aknast sisse visatud kolm granaati põrkusid tagasi ja plahvatasid tänaval. Siis visati aknast sisse tugevajõuline lõhkekeha, kuid see ei plahvatanud ja politseinikud jõudsid riietuda ning mässajatele vastu astuda. Hulk ründajaid võeti vangi, surma sai kaks mässajat. Üksus koos allohvitseride kooli ja kolonel Raudvere käsutuses oleva soomusautoga olid aktiivsed Toompea lossi, raudteejaamade ja lennuvälja tagasi vallutamisel.

Eeluurimisvangla

12 mässulist saadeti vallutama eeluurimisvanglat, et vabastada äsja vangistatud 149 koomunisti. Nemad pidid olema mässuliste esimesed abijõud, ning nende relvastamiseks saadeti Tondilt teele auto. Kui mässajad kuulsid Sõjakooli vallutamise läbikukkumisest, loobusid nad oma kaasvõitlejate vabastamisest ja põgenesid.

Toompea võimuasutused

Tõnismäe ääres asuvasse korterisse kogunenud 3 löögimeest said ülesande rünnata aadressil Kaevu tänav 1 paiknevat endise siseministri Kaarel Eenpalu korterit, et ta ära tappa, see aga ebaõnnestus ründajate oskamatuse ja puuduliku juhtimise tõttu. Aknast sisse visatud granaat lendas tagasi ja plahvatas tänaval, seepeale löögimehed põgenesid.

Toompea loss

Teine 17-meheline löögirühm kogunes Rahukohtu tänava salakorteris ja ründas Toompea lossi, seal asunud Riigikogu, Riigivanema ja Vabariigi Valitsuse ruume. Löögirühm jaotati kaheks osaks, üks lööksalk tungis Riigivanema korterisse, mis asus Aleksander Nevski katedraali taga, kuid Riigivanem Akelil õnnestus tagaukse kaudu eluruumist lahkuda, tapeti vahisõdur Jaan Bergson. Vahikomando taganes. Terroristid ei julgenud neile järgneda, aga küll aga tapsid koristaja Marta Grünbergi, kes oli tööle jõudnud. Samal ajal sõitis juhuslikult tööle Tallinna Toomkooli inspektor Eduard Grünwald koos autojuht Heinrich Burmeisteriga. Mõlemad tapeti. Siis aga jõudsid kohale kindral Ernst Põdderi, kolonel Karl Partsi ja kolonel Oskar Raudvere juhitud kaitsjad. Kommunistid põgenesid, Toompea lossi lõksujäänud aga hüppasid akendest välja Schnelli tiiki, neist enamus tabati leitnant Johannes Ambose juhitud komando poolt.

Balti jaam

Balti jaama koos 5. politseijaoskonnaga ründasid 16 mässajat, kaasa arvatud Jaan Anvelt, kes oma kätega tappis konstaabel Mihkel Nutti. Tapeti ka osakonnaülem Herman Ubin. Samal ajal jõudis kohale teedeminister Karl Kark. Kolm sabotööri olid proovinud õhku lasta Mustjõe silda Aegviidul, mispeale otsustas minister ise sinna sõita. Aga kohe kui ta autost välja astus, tabasid teda kommunistide kuulid ja ta suri kohapeal. Samuti otsustasid kommunistid raudteetöölisi agiteerida, kuid ebaõnnestusid. Seepeale tapsid nad vihaselt Edmund Mikkeri ja Priidik Hoovi. Noored raudteetöölised Kristov Tiik ja Artur Fogt üritasid hirmuga minema joosta, kuid tapeti külmavereliselt. Kell 8.15 jõudsid nooremallohvitseride koolist kohale kolonelleitnant Hermann Rossländeri juhitud rühmad, kes vallutasid jaama, samal ajal põgenes Anvelt. Rossländer sai surmavalt haavata, seepeale võttis juhtimise üle major Karl Ainson, teda aitas nooremleitnant Järv. Jaam vallutati tagasi ja neli mässulist võeti elusalt vangi.

Kui Anvelt põgenes jaamast, kohtas ta juhuslikult kaptenmajor Karl Sterni ja tappis ta kohapeal.

1. detsembri hommikul kella 10-neks oli mäss Tallinnas likvideeritud. Mässajate jälitamine kestis aga veel mitu päeva. Tallinna lähedal Irus toimus 5. detsembril tulevahetus, kus end varjanud Arnold Sommerling, Eduard Ambos ja Osvald Piir said politseiga peetud tulevahetuses surma. Tallinnas, Vilmsi tänava majas nr. 50 end varjanud Georg Kreuks, Vladimir Bogdanov ja Rudolf Pälson said 7. detsembril surma politseiga peetud tulevahetuses.

Pärnu

Pärnus oli mässu organisaatoriks kooliõpetaja Jaan Rea, kes oli EKP Pärnumaa komitee juht. 29. novembril peeti Pärnus Kuninga tänav 18 asunud majas salkade juhtide nõupidamine. Järgmisel päeval jõudis Reale Pärnusse appi Aleksander Sipria (1886-1938).Võitlussalgad koondati konspiratiivkorteritesse aadressitel Laatsareti 2, Aisa 68, Laadaplatsi 18, Kaevu 14, Lille 37 ja Lina 19, kus asusid staap ja relvaladu.Kuna loodetud 100 mässaja asemel saadi kokku ainult 40, koondati nad öö jooksul kõik Lina tänava staapi. Relvastuseks oli neil 10 revolvrit ja 20 vintpüssi. Esialgu oli plaanitud vallutada ja neutraliseerida 3. diviisi õppekompanii, siis hõivata politseijaoskonnad, linnavalitsus, raudteejaam, postkontor ja üle võtta sild, hiljem tuua mässajate poole üle 6. jalaväerügemendi revolutsiooniliselt meelestatud kompaniid ja kuulutada Pärnus välja Nõukogude võim.Mässu ootamisel olevat mässajad jaotanud endale Pärnu linna kõrgemaid ametikohti ja koguni tülli läinud, kuni üks mässujuhtidest rahustas nad maha, öeldes "niikuinii võtavad Venemaalt tulevad seltsimehed paremad kohad omale".Kuid mässajate väikese arvu tõttu otsustati kõigepealt hõivata 6. rügemendi punaste kompaniide kasarmud ja tuua mehed ülestõusnute poole üle, ning seejärel isoleerida õppekompanii ja võtta võim üle.Et jääda politseile märkamatuks, otsustasid mässajad Räämalt minna Pärnusse silla kasutamise asemel paatidega üle jõe. Nii saadetigi kaks mässajat teisele kaldale paadisadamasse paate tooma. Aga paatide kohaletoimetamine võttis liiga kaua aega, ning samal ajal toimus 6. rügemendis juba äratus.Riigipöörajad põgenesid Niidu metsa, et oodata teateid Tallinnast järgmise plaani väljatöötamiseks. Sidekontoris töötas üks mässajatest, kes tõi riigipöörajatele teated metsa. Kui saabus teade Tallinas riigipöördekatse läbikukkumisest, saatis Rea vastavalt konspiratsioonireeglitele kõik mässajad laiali. Ta peitis enda Niidu metsas ühe suure õõnsa kase sisse, ning hiljem põgenes koos Sipriaga NSV Liitu.Arvatavasti sattusid mõlemad Suure terrori ajal Stalini põlu alla ja hukati 1938. aastal. [17]

NSV Liidu relvajõud

NSV Liit oli kogunud Eesti piirile väeüksusi tagavaraõppuste sildi all. NSV Liidu laevad dessantväelastega seisid Tallinna lähistel. Plaani kohaselt pidi abi kohale kutsutama peapostkontorist, pärast selle vallutamist.

NSV Liidu asutused Eestis

Tallinnas asusid Vene transiidifirmad Dobroflot ja Zentrosojuz, nende firmade töötajate sildi all tulid riigipöördekatsest osavõtnud Eestisse.

3. jaanuaril 1925 võimud vabastasid NSV Liidu saatkonna 1. sekretäri Isaac Sokolovitzi, kes oli vangistatud 1. detsembri hommikul, kui ta tahtis saatkonda tagasi minna. Temal oli kaasas nimekiri, kellele ja kuipalju ta oli öösel maksnud ülestõusust osalemise eest. Raha olevat ta saanud Kominterni peakorterist Moskvas. Nõukogude Liidu valitsus ähvardas katkestada diplomaatlikud suhted Eestiga, kui Sokolovitzi ei vabastata[18].

Mässust osavõtnute karistamine

Pärast ülestõusu kuulutas valitsus välja sõjaseisukorra ning kindral Johan Laidoner kinnitati sõjavägede ülemjuhatajaks. Ülestõusuga seotud isikute suhtes rakendus sõjakohtu määrustik – eriti nende osas, kes olid püüdnud maksvat riigikorda kukutada, loata relva kandnud, tapnud, röövinud jne. Sõjakohus (sõjavälikohus) langetas otsuseid lihtmenetluste alusel. Otsused olid kas surmanuhtlus või õigeksmõistmine. Välikohtute otsustel lasti maha 97 isikut.

Jaan Anvelt pääses põgenema Venemaale. Kuid nii Anvelt kui Rudolf Vakmann sattusid Stalini põlu alla ja Suure Terrori ajal nad hukati.

Eesti sündmustel oli ka suur poliitiline järelkaja Venemaal, ülestõusu nurjumise eest vastutavaks peeti ka Kominterni täitevkomitee esimeest Grigori Zinovjevit, keda paljud tippkommunistid senini pidasid Lenini järeltulijaks. Eesti detsembrimässu ebaõnnestumise tõttu kaotas Zinovjev oma oreooli ning osatähtsuse parteis.

Riigipöördekatse mahasurujate autasustamine

Valitsus otsustas anda kümnele mässu kangelaslikule mahasurujale Vabadusristi. Autasu said Johan Laidoner, Johan Unt, Hermann Rossländer (postuumselt), Rudolf Aaman (Aimla), Richard Brücker (hiljem Jaak Kõu), Rudolf Kaptein, August Keng, Alfred Klemmer (Kivinurm), Albert Pesur ja August Schaurup (Saarup).

Riiklikud matused

4. detsembril toimus matusetalitus Tallinna Kaarli kirikus riigipöördekatse maha surumises hukkunud 21 inimesele. Teenistuse viisid läbi piiskop Jakob Kukk ja õigeusu metropoliit Aleksander. Ülempreester Laar rääkis vabadusvõitlusest. Riigivanema ja vabariigi valitsuse nimel kõneles riigivanema asetäitja rahaminister Otto Strandman, riigikogu nimel Jaan Tõnisson. Järelhüüded lõpetas siseminister Theodor Rõuk. Kirstud viidi vankritel mööda Kaarli puiesteed Vabaduse väljakule. Sealt pöördus 9 puusärgiga rongkäik läbi Harju tänava Balti jaama poole: kolonel-leitnant Hermann Rossländer, kapten-major Karl Stern, nooremleitnant Helmuth Viiburg, nooremleitnant Oskar-Martin Punisson, kadett Tomberg, kadett Teder (viidi Tartu sõjaväekalmistule), kadett Udras, piirivalvur Johan Kruusmann (viidi Rahumäe kalmistule) ja Toomkooli inspektor Eduard Grünwald (viidi Kopli kalmistule). Puusärke kandsid ohvitserid ja kadetid õlgadel, vaid Sternil oli vanker, mille järel kõndis Johan Laidoner. Leinarong peatus ka Raekoja platsil ohvitseride kasiino ees, kus orkester mängis kasiino aknalt "Jumal sull' ligemal". Balti jaamas asetati puusärgid kolmele vagunile. Teine rongkäik läks mööda Kaupmehe tänavat praegusele Siselinna kalmistule, neist osa Vana-Kaarli ja teised sõjaväekalmistule. Kogu teekond olid teeääred täis leinas pealtvaatajaid, osadel akendel olid küünlad, lipud olid pooles vardas, kirikukellad helisesid ja kalmistu kohal tiirlesid lennukid. Kaarli surnuaiale asetati erinevate välissaadikute, korporatsioonide, koolide, linnade ja teenistujate liitute poolt kokku 40 pärga. [19]

Avalik arvamus

1. detsembril 1925 pidas Viljandi linnapea Jaan Vares kõne, kus ta ütles: "Oleksid 1. detsembril 1924 kommunistid võitnud, siis oleksid saksa mõisnikud oma mõisad uuesti tagasi saanud, 700-aastane orjus oleks uuesti pääle hakanud ja seda veel hullemini kui enne[20]."

Monumendid

Rahvasuus Tondipoiste ausambaks kutsutud mälestusmärk püstitati 1928. aastal neljale sõjakooli kadetile, kes hukkusid 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse käigus: Aleksander Tombergile, August Udrasele, Arnold Allebrasele ja Aleksander Tederile. Monumendi autor oli kujur Amandus Adamson ning seda peeti üheks võimsamaks mälestusmärgiks Eestis. Samba vundamendi läbimõõt oli 20 meetrit ja graniidist posti kõrgus üle kaheksa meetri. Mälestusmärk kujutas kadetti, kes hoiab põlvel oma haavatud sõpra. Monument hävitati 1941. aastal. Monumendi taastamist algsesse asukohta hakati 2007. aastal arutama[21]. Uue skulptuuri tegemise konkursi võitis Jaak Soans [22].

1974. aasta 1. detsembril avati Tallinnas, skulptor Matti Variku ja arhitekt Allan Murdmaa kavandatud monument Balti jaama juures nende mälestuseks, kes 1. detsembri riigipööret üritasid. Sammas lammutati 1990. aastate algul. Rahva hulgas käis ringi nali, et see on maailmas ainus mälestusmärk, millel kõik ülestõusust osavõtnud peal on.

1985. aastal toimus kohtuprotsess kolme mehe üle, kes skulptuuri hävitada püüdsid. Tol ajal oli üks Eesti NSV Ülemkohtu kohtunikest Ain Seppik, kes lükkas noorukite apellatsiooni tagasi. Seda heitis Isamaaliit talle kui siseministrile ette 2003. aastal[23].

Monument demonteeriti 1990ndate alguses kolmeks osaks ja asub hetkel Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi tagahoovis.

Kultuur

16. oktoobril 2008 esilinastus Tallinnas 1. detsembri riigipöördekatse põhjal vändatud film "Detsembrikuumus". Filmi režissöör on Asko Kase ning stsenaristid on Mihkel Ulman ja Lauri Vahtre.

Viited

  1. ↑ Eesmärgiks oli Eesti liitmine Nõukogude Liiduga Taga-Kaukaasia eeskujul (lähemalt: Mart Laar, Punaarmee abil kommunismi. – Mäss. Detsembrimäss / Aprillimäss, Tallinn 2008, lk 22–29).
  2. ↑ Eesmärgiks oli Eesti liitmine N. Liiduga Taga-Kaukaasia eeskujul (lähemalt: Mart Laar, Punaarmee abil kommunismi. – Mäss. Detsembrimäss / Aprillimäss, Tallinn 2008, lk 22–29).
  3. ↑ Vello Salo, Aprillitame Jüriöö? Postimees, 4. detsember 2008
  4. ↑ 1. detsembri aasta
  5. ↑ Nimeliselt on tegemist „Kominterni Eesti sektsiooni sõjalise osakonnaga“ (vt Kas nad lahkusid Moskva rongiga, koost. J. Ant, Tallinn 1996, dokument nr. 8).
  6. ↑ Toomas Hiio, 1924. aasta 1. detsembri mässukatse Eestis koos eel- ja järellooga (raamatus Mäss, vt. viide 1) lk 56.
  7. ↑ Лурье, Вячеслав Михайлович (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. Lk lk. 474. ISBN 5765414990. {{cite book}}: eiran tundmatut parameetrit |coauthors=, kasuta parameetrit (|author=) (juhend)
  8. ↑ Voldik Revolutsiooni lipukandjaid. Nikolai Riuhkrand-Ridolin. „Kommunismiehitaja“ väljaanne, „Saarte Tr.“, 1968.
  9. ↑ Staabiülemana toimis Punaarmee kindralstaabi ohvitser Karl Rimm, kolme „pataljoni“ komandörid olid PA ohvitserid Aleksei Heints, Voldemar Puss ja Eduard Teiter) Elulood: Rimm: Nad kaitsesid Nõukogude võimu, toim. A. Liebman jt, Tallinn 1964, lk 172j (vrd ENE 1974, art. Rimm)
  10. ↑ 170 osalejat on nimepidi teada. Osalejate ettevalmistus ja relvastus oli vilets. – Peale mainitud 170 oli formeeritud veel kaks lööksalka (nimepidi teada 25 meest), mis läksid aga laiali ülesannet täitmata
  11. ↑ Peale juba mainitute: Karl Kanger (jäi Narva), Valter Klein, Artur Lombak, Paul Leevald, August Lillakas, Harald Tummeltau
  12. ↑ Neist on 41 nimepidi teada. Osales vähemalt 8 NSV Liidu suursaatkonna teenistujat (arreteeriti Anton Hendrikson, Jaan Kütt, Johannes Maritov, Mari Rikko, Otto Tüürmann, Leningradi põgenesid Jakob Uibo ja Aleksander Undo). Kahe NSV Liidu ettevõtte (Dobroflot ja Tsentrosojuz, kus tööd said ainult kommunistid) teenistujatest arreteeriti 33 meest (J. Saar, Enamlaste riigipöörde katse, Tallinn 1925, lk 108)
  13. ↑ Minister Karl Kark, 12 sõjaväelast, 5 politseinikku, 1 teenistuja ning 6 eraisikut (neist 4 töölist)
  14. ↑ Eesti proletariaadi relvastatud ülestõus 1. detsembril 1924. Dokumente ja materjale, Tallinn 1974, lk 218–221
  15. ↑ Interventide poolel langenute, hukkunute ja hukatute nimed: Eesti proletariaadi relvastatud ülestõus 1. detsembril 1924. Dokumente ja materjale, Tallinn 1974, lk 218–221.
  16. ↑ “Detsembrimäss. Aprillimäss” Peatükk “1924. aasta 1. detsembri mässukatse Eestis koos eel- ja järellooga” Toomas Hiio
  17. ↑ Mall:Http://wwx.parnupostimees.ee/040706/esileht/artiklid/10065467.php
  18. ↑ Paavo Loosberg. Kotkajärve Metsaülikool, 1924. aastal – loeng Metsaülikoolis 2005[1]
  19. ↑ Teataja. 5.12.1924
  20. ↑ Heiki Raudla. Nagu oleks kõik uuesti alanud. Viljandi Muuseumi aastaraamat 2001. Viljandi 2002. Lk. 195
  21. ↑ Tondipoiste ausammas tuleb esialgsesse asukohta 13.12.2007
  22. ↑ Tondipoiste skulptuuri voolib Jaak Soans Delfi, 2. detsember 2008
  23. ↑ Mart Laar paisutas Seppiku-skandaali EE 5. veebruar 2003

Vikitekstid

Kirjandus

  • J. Saar. "Enamlaste riigipöörde katse Tallinnas 1. detsembril 1924. Osavõtjate tunnistuste ja uurimise andmete järel." Tallinn: Valvur, 1925
  • Abe Liebman. "1924. a. 1. detsembri relvastatud ülestõus." 52. raamat sarjast Eesti NSV Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühing. Eesti Riiklik Kirjastus 1950
  • Ago Pajur. Kas kaitsevägi oli valmis? – "Kas nad lahkusid Moskva rongiga?: 1. detsember 1924: artikleid ja dokumente" Tallinn, 1996
  • Punaste mässukatse 1924. Esimese detsembri protokoll. Kindralleitnant Laidoneri ettekanne. Eesti Päevaleht (Stockholm), 29. november 1978, nr. 90, lk. 3.

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=1._detsembri_riigipöördekatse&oldid=3321113"