149 protsess
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
149 protsess oli 10.–27. novembril 1924 Eestis toimunud kohtumõistmine 149 kommunisti üle, kus kommunistidele esitati süüdistus riigireetmises jm. Neist üks – Jaan Tomp – mõisteti surma ja üle 30 eluaegsele sunnitööle. See oli Eesti Vabariigi üks suuremaid kohtuprotsesse.
Enne kohut
[muuda | muuda lähteteksti]21. jaanuar 1924 tegi kaitsepolitsei läbiotsimise Tööliste keldris, kus pidasid 185 töölisorganisatsioonide esindajat koosolekut. Isikud registreeriti ja koosoleku juhatajad Hendrik Allik, Paul Keerdo ja Jaan Tomp arreteeriti kohapeal. Samal päeval arreteeriti Narvas kohaliku töölisühistuse ruumides Kangur. Kõiki süüdistati Töörahva Ühise Väerinde loomises, mille aktivistide hulgas oli ka mitmed Riigikogu liikmed. Kokku oli ligi 200 arreteeritut. Kommunistlikud ajalehed ja organisatsioonid suleti. Riigivastase tegevuse tõttu suleti 229 töölisühingut. 3. augustil Tallinnas toimunud kommunistide meeleavalduse ajas politsei laiali ja 19 inimest arreteeriti.
19. oktoobril avaldas Allik tööliste spordiseltside kongressil üleskutse, kus oli teade, et Eesti Vabariiki ähvardab Landeswehri hädaoht, mille vastu valitsus mingeid samme ei astu. 19. oktoobril esines Allik tööliste üldkoosolekul avaldusega, et valitsus kavatseb Prantsuse valitsuse ettepanekul alustada sõda Venemaaga.
Tartus juhtisid põrandaalust tööd Hans Heidemann ja Rudolf Pälson. Võru ja linnaümbruse aktivist oli Hans Tiruson, kes kunagi oli olnud ka Iseseisva Sotsialistliku Töölispartei (EISTP) liider. Võru alla kuulus ka Petseri, kus kohalik organisaator oli Jakob Saar. Pärnus juhtis tegevust Pärnumaa Ametiühingute Kesknõukogu, kelle esindaja Tallinnas oli Riigikogu liige Jaan Rea.
Mõned arreteeritud põgenesid ja seepärast lõpetati nende vastu ka süüdistus. Lõpuks jäi alles 149 inimest.
Kohus
[muuda | muuda lähteteksti]Suurem osa süüdistatavatest ennast süüdi ei tunnistanud. Mõned tunnistasid, vabandades end sellega, et soovisid saadud rahaga oma isiklikku olukorda parandada. 88 inimest teatasid, et nemad kohtu poolt määratud advokaati ei soovi. Mõned siiski soovisid. Kõiki vahialuseid kohtusaalis ei viibinud ja mõned nendest kõrvaldati saalist, kuna nad esinesid protestiavaldustega (Riigikogu liige Vladimir Kangur). Samuti polnud kõik kohtualused kinni peetud, sest Riigikogu liikmete jaoks oli eraldi luba vaja. Nende hulgas olid näiteks Eliise Priks, Eduard Luts ja Aleksander Rimmel.
Kohtualustele esitati erinevaid süüdistusi. Kogu süüdistusakt oli 150 lehekülge pikk. Kõige üldisem oli süüdistus "osavõtmises üle-eestimaalisest kommunistlikust salaorganisatsioonist".
Kohtuotsus
[muuda | muuda lähteteksti]27. novembril loeti ette kohtu otsus:
- eluaegne sunnitöö 39 inimest
- 15 aastat sunnitööd 28 inimest
- 12 aastat sunnitööd 6 inimest
- 10 aastat sunnitööd 19 inimest
- 8 aastat sunnitööd 6 inimest
- 6 aastat sunnitööd 15 inimest
- 4 aastat parandusmaja 5 inimest
- 3 aastat parandusmaja 11 inimest
Õigeks mõisteti 7 inimest: Peeter Palovere, August Palovere, Paul Sepp, Otto Laas, Johan Steinfeldt, Jaan Pois ja Bernhard Sepp.
Jaan Tomp oli sõjaväljakohtu poolt surma mõistetud juba 14. novembril ja otsus sama päeva õhtul ka täide viidud.
Eluaegne sunnitöö
[muuda | muuda lähteteksti]Eluaegne sunnitöö mõisteti 39 inimesele: Georg Abels, Hendrik Allik, Hermann Arbon, August Hansen, Johannes Jaama, Aleksander Jaanson, Peeter Jentson, Voldemar Jurjev, Jaan Kamberg, Vladimir Kangur, Madis Kask, Paul Keerdo, Paul Krams, Vilhelmine Kruuk, August Kuhlberg, Johannes Kuppar, Karl Kuusk, Olga Künnapuu, Leena Laid, Peeter Mihelson, Elfriede Morgenson, Andrei Murro, Johannes Oinas, Adolf Pauk, Karl Pauk, Peeter Petree, Vladimir Rea, Aleksander Reinson, Johannes Roots, Jakob Saar, Joosep Saat, Voldemar Sassi, Oskar Sepree, Aliide Sommerling, Johannes Suuster, Karl Tuisk, Arnold Veimer, Rosalie Veltson, Jüri Visk.
15 aastat sunnitööd
[muuda | muuda lähteteksti]15 aastat sunnitööd mõisteti 28 inimesele (sh 7 alaealisele):
Aleksander Resev, Richard Busch, Leontine Vels, Elmar Kauer, Alfred Valdsak, Johan Leesment, Heinrich Kallas.
Johannes Leimann, Eduard Vei, August Mäemat, Elise Priks, Jakob Tsõgankov, Gustav Lange, Hans Tiruson, Jaan Tagel, Boris Kumm, Anton Leerimaa, Feliks Tipman, Ludmilla Uusmann/Ausmann, Aleksander Rimmel, Eduard Luts, Ernst Heidemann, Adolf Silmer, Johannes Oravas, Bernhard Tinnuri, Voldemar Hannibal, Alide Silberg/Silber, Eduard Jaama.
Süüdi mõisteti ka
[muuda | muuda lähteteksti]A. Korkman, A. Polishevsky, H. Oja, H. Kaik, J. Nigul, J. Suits, J. Saks, K. Reinfeld, A.Leevald, V. Saamer, J. Ellmann, H.Pent, A. Timmat, H. Vile, Johannes Lauristin, E. Rõnglepp, A. Jürgenson, E. Suits, A. Kirkman, F. Tõnisson, A. Mõisamaa, J. Aperson, J. Zoobel, A. Marmor, J. Põlenik, A. Luuri, T. Riis, J. Rae, J. Sepp, M.Moorask, A. Sommer, J. Kull, R. Niksman(Nikman), J. Tõnisson.
Vabaduskaotus
[muuda | muuda lähteteksti]Iida Morgenson (4 aastat)
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Päevaleht, november 1924
- Riigipöördekatse eelmäng: propagandasõda Eesti vastu novembris 1924 Postimees, 6. mai 2007