Pronkssõdur

Allikas: Vikipeedia
Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)
Pronkssõdur Kaitseväe kalmistul juunis 2007

Pronkssõdur (algne ametlik nimi Tallinna vabastajate monument; vene keeles Монумент освободителям Таллинна; kasutatud ka hüüdnime Aljoša) on monument Tallinnas, mis kuni 2007. aasta 27. aprilli varahommikuni asus Tõnismäel Tõnismäe haljakul aadressiga Kaarli puiestee 13. 30. aprillil paigaldati skulptuur Kaitseväe kalmistule aadressil Filtri tee 14. (59° 25′ 18″ N, 24° 45′ 56″ E)

Ühishaud ja esimene monument[muuda | muuda lähteteksti]

14. aprillil 1945 maeti Tõnismäe haljasalale 12 väidetavalt Tallinna hõivamisel langenud sõjaväelast. Nad olid maetud erinevatesse kohtadesse, aga sel päeval toodi nende maised jäänused üle vennashauda laiale Tõnismäe puiesteele. Pärast punaarmeelaste matmist Tõnismäele aprillis 1945 nimetati plats Vabastajate väljakuks.[1] Hauale püstitati puust kastitaoline monument viisnurga ja maetute nimedega:

  • alampolkovnik Kotelnikov
  • major Kolesnikov
  • k.v. major Kusnetsov V.J.
  • kapten Brjantsev A.M.
  • kapten Serkov
  • leitnant Volkov V.E.
  • leitnant Lukanov V.M.
  • k.v. seersant Davõdov V.J.
  • k.v. vanem Hapikalo
  • k.v. vanem Varsavskaja Helene
  • punaväelane Belov D.A.

Järgnes sama loetelu vene keeles.

8. mail 1946 õhkisid Tallinna koolitüdrukud Aili Jürgenson-Jõgi ja Ageeda Paavel selle monumendi. Monument taastati järgmiseks hommikuks.[2]

Enn Roosi ja Arnold Alase loodud monument püstitati samale kohale ja avati 21. septembril 1947.

Kes täpselt olid monumendi endise asukoha vahetus läheduses asuvasse ühishauda maetud, ei ole tuvastatud, kuigi Välisministeerium tellis 2006. aastal mahuka ajaloolise õiendi [1]

Võimalikud maetud isikud:

  • reamees Dmitri Belov, 23. läbimurdesuurtükiväe diviis (1910–21.09.1944)
  • kapten Aleksei Brjantsev, 1222. liikursuurtükkide polgu partorg (?–22.09.44)
  • seersant Vassili Davõdov, 30. kaardiväe mehhaniseeritud polk (1915–22.09.1944)
  • seersant Aleksandr Grigorov, 2392. evakuatsioonihospidal (?–07.03.1945)
  • vanemseersant Stepan Hapikalo, 26. kaardiväe rasketankipolgu (1920–27.09.1944)
  • polkovnik Konstantin Kolesnikov, 125. laskurdiviisi komandöri asetäitja (1897–21.09.1944)
  • alampolkovnik Kotelnikov (?–22.09.1944)
  • alampolkovnik Mihhail Kulikov, 125. laskurdiviisi 657. laskurpolgu komandör (1909–22.09.1944)
  • major Vassili Kuznetsov, 1222. liikursuurtükipolk (1908–22.09.1944)
  • leitnant I.M.Lukanov (?–22.09.1944)
  • kapten Ivan Serkov, 79. kergesuurtükiväe brigaadi luureülem (1922–21.09.1944)
  • kapten Ivan Sõssojev, 125. laskurdiviisi 657. laskurpolgu partorg (1909–22.09.44)
  • vanem Jelena Varšavskaja, 40. kaardiväe miinipildujapolgu velsker (1925–22.09.1944)
  • leitnant Vassili Volkov, 125. laskurdiviisi 657. laskurpolgu miinipildujaroodu komandör (?–22.09.1944)

Pronkssõduri monument[muuda | muuda lähteteksti]

1945. aastal korraldati konkurss asendamaks Kaarli kiriku kõrval kolmnurksel väljakul olnud ajutine puidust mälestusmärk millegi püsivamaga.[3] Monumendi püstitamiseks otsustati sõlmida leping arhitekt Arnold Alasiga, kelle ideekavand sai teise auhinna (žürii otsusel jäi esimene auhind määramata).[3] Mälestusmärk pidi endast kujutama astmestikul paiknevat 5 meetri kõrgust neljatahulist kiviplokki, mille esi- ja tagaküljel on nišid. Skulptuurigrupp pidi asetsema esikülje nišis, millest kahele poole paigutatakse tahvlid langenute nimedega,[3] pealkirjadega "Tallinna vabastamisel 22. septembril 1944. aastal langenud kangelased", paremal eesti, vasakul tahvlil samasisuline tekst vene keeles.[4] Tagaküljel oli ette nähtud järelhüüe langenuile ja tule kujutis igavese mälestuse sümbolina.[3] Monument pidi lõppema astmestikuga, millel on reljeefne orden tammepärjas.[3] Monument kavandati valmistada vasalemma marmorist ja skulptuurigrupp pronksist.[3]

Skulptuurigrupi osas oli kaks varianti: üks kujutas ema ja last, kusjuures ema sümboliseeris leinavat rahvast ja laps tulevikku, teine kujutas punaarmeelast ja last: punaarmeelane sümboliseeris võitlejat, kes langenud seltsimeeste mälestust pühaks pidades rajab uue tuleviku koos kasvavate noortega.[3] Skulptuurigrupi kavandisse otsustati sisse viia mõned muudatused ning usaldada selle valmistamine skuptor Enn Roosile.[3]

Andmed skulptuuri modelli kohta on vastukäivad. Nimetatud on raskejõustiklast Haljand Hallismaad, vasaraheitjat Helmut Burmeistrit, kunstitudengit Vello Rajangut, puuseppa Albert Adamsoni ja isegi maadlejat Kristjan Palusalu.

Monument avati 21. septembril 1947.[5] Seda ümbritses madala paemüüriga piiratud kolmnurkne park kahe tänavapoole vahel.

1964. aastal süüdati monumendi ees "igavene tuli". Selleks sillutati pargiteede ja muru asemele kiviplaatidega väljak. Tuli kustutati 1991. aastal.

1995. aastal nimetati monument ümber ja paigaldati vastavad tahvlid kirjaga "Teises maailmasõjas langenutele".

Vastasseis[muuda | muuda lähteteksti]

Pronkssõdur 2006. aasta juulis

Ausammas põhjustas pingeid Eesti rahvuslaste ja Nõukogude sõjaveteranide vahel.

Paljud Teises maailmasõjas Nõukogude poolel sõdinud inimesed, nende omaksed ja teised nõukogudemeelsed, peamiselt venekeelsed inimesed, tähistasid Pronkssõduri juures igal aastal 9. mail Suure Isamaasõja võidu päeva ning 22. septembril Tallinna vabastamise aastapäeva. Nende üritustel lehvitati Nõukogude Liidu ja Venemaa lippe.

Eesti rahvuslased avaldasid arvamust, et tegemist on vaenulikkuse avaldamisega Eesti riigile ja Nõukogude okupatsiooni ülistamisega.

9. mail 2006 leidis monumendi juures aset konflikt, milles Punaarmee veteranide esindajad rebisid Pronkssõduri vastu piketi korraldanud rahvuslase Jüri Böhmi käest Eesti lipu. 10. mail esitasid Aavo Savitsch, Ain Saar, Jüri Liim ja Tiit Madisson üleskutse Pronkssõdur Tõnismäelt kõrvaldada[6]. Maikuu lõpus toimus mitu Eesti rahvuslaste korraldatud rahvakogunemist. Näiteks 20. mail organiseerisid Tiit Madisson ja Aavo Savitsch Pronkssõduri juures kõnekoosoleku, millest võttis osa umbes 1000 inimest.[7]

Monumendi kaitsjad moodustasid nn antifašistliku komitee ja organisatsiooni "Öine vahtkond" (vene keeles "Ночной дозор"). Politsei kutsus inimesi Tõnismäele mitte kogunema ning intsidentide ärahoidmiseks piiras Tõnismäe haljaku politseivalvega, mis kestis 2006. aasta oktoobri alguseni.

22. augustil 2006 toimus Tallinnas linna volikogu saalis ümarlaud Pronkssõduri küsimuses. Osa võtma olid kutsutud paljud ühendused ja erakonnad. Isamaaliitu, Res Publicat ja Reformierakonda kohal ei olnud. Samuti ei saanud keeleliste arusaamatuste tõttu osa võtta Konstitutsioonierakond. Ümarlaua organiseeris Keskerakond. Riigikogus esindatud erakondadest võtsid osa tollal valitsuses olnud Rahvaliit ja opositsioonis olnud Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kes mõlemad pooldasid Tõnismäe mälestusmärgi ümberkujundamist ja Pronkssõduri jätmist Tõnismäele.

11. oktoobril 2006 algatasid Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica liidu ning Sotsiaaldemokraatliku erakonna Riigikogu saadikud sõjahaudade kaitse seaduse eelnõu ning keelatud rajatiste kõrvaldamise seaduse eelnõu.

10. jaanuaril 2007 võttis Riigikogu 66 poolthäälega vastu sõjahaudade kaitse seaduse ja 11. jaanuaril kuulutas Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves selle välja. Sõjahaudade kaitse seadus andis aluse matta ümber säilmed, mille hauad asuvad ebasobivates kohtades nagu pargid, haljasalad, hooned väljaspool kalmistuid, kohad, kus haudadel toimuvad massiüritused või asuvad haudadega mitteseotud rajatised, samuti muud kohad, mis ei võimalda sõjahaudade väärikat kohtlemist. Seaduse paragrahv 10 sätestab, et ümbermaetavate säilmete senises asupaigas asunud hauamonumendid ja muud hauatähised kuuluvad teisaldamisele säilmete uude matmispaika. Pronkssõduri kaitsjad tõlgendasid seadust otsese rünnakuna monumendi vastu, seadus pälvis kriitikat Venemaa ametlikes ringkondades ja meedias. "Öine vahtkond" ähvardas rahutustega.

15. veebruaril 2007 võttis Riigikogu 46 poolt- ja 44 vastuhäälega vastu keelatud rajatiste kõrvaldamise seaduse. 13. veebruaril tehtud paranduse kohaselt pidanuks valitsus 30 päeva jooksul pärast seaduse jõustumist Pronkssõduri Tõnismäelt teisaldama. 22. veebruaril jättis Vabariigi President seaduse välja kuulutamata, põhjendades otsust sellega, et "seadus läheb vastuollu Eesti Vabariigi põhiseaduse mitme sättega, ennekõike võimude lahususe põhimõttega."

23. aprillil 2007 saatsid Eesti ülikoolide professorid kaitseminister Jaak Aaviksoole avaliku kirja (vt Professorite kiri kaitseministrile), milles juhiti tähelepanu Pronkssõduri teisaldamisega seotud riskidele ning pakuti koostööd nende analüüsil ja võimalikul maandamisel.

26. aprillil Tallinna volikogus toimunud Pronkssõduri ümarlaual esinenud Jaak Aaviksoo väitis, et on ebatõenäoline, et 26. aprilli hommikul Tõnismäele püstitatud valge telk on seal ka 8. ja 9. mail 2007: "Kui asjaolud selguvad, tuleb sõjahaudade kaitse seaduse alusel võtta vastu juriidiliselt siduv otsus säilmete ümbermatmise ja hauatähise teisaldamise kohta. Ma ei ruttaks sündmustest ette ja ei ütleks missugune see otsus saab olema. See sõltub paljuski sellest, mis seal leitakse ja eks ta sõltub ka mingil määral nendest dialoogidest, mis aset leiavad eelseisvatel päevadel, nädalate ja võib-olla kuude jooksul. Seepärast ootame ära aja, kui see on otsuseks küps."

Rahutused ja teisaldamine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Aprillirahutused Tallinnas
Aprillirahutused Tallinnas

26. aprillil 2007 ümbritseti Pronkssõduri monument ja selle ümbrus kõrge taraga ning sinna püstitati telk arheoloogiliste väljakaevamiste läbiviimiseks. Politsei ja Pronkssõduri kaitsjate vastasseis viis õhtul inimeste laialiajamiseni politsei märuliüksuse poolt. Järgnesid massilised lõhkumised ja rüüstamised Tallinna kesklinnas.

27. aprilli öösel otsustas Vabariigi Valitsus Pronkssõduri viivitamatult teisaldada. Samal ööl viidi see rahvale teadmata asukohta politsei valve alla.

27. aprillil kestis märatsemine ja lõhkumine kella neljani öösel. Rahutused jätkusid pärastlõunal ja kestsid 28. aprilli öösel kella kaheni. Edasistel päevadel-öödel otseseid rahutusi Tallinnas enam ei toimunud, kuid pingeline õhkkond kestis.

30. aprillil avati kõigile vaatamiseks Pronkssõduri monument selle uues asukohas Tallinna Kaitseväe kalmistul, aadressil Filtri tee 14.[8]

8. mail toimus vaikne mälestustseremoonia monumendi juures Eesti valitsusliikmete ja välisriikide suursaadikute osavõtul.

9. mail külastasid Pronkssõdurit, aga ka selle endist asukohta Tõnismäel, paljud peamiselt Punaarmee sõdureid mälestavad inimesed. Viidi lilli ja päev möödus rahulikult.

Tulevikuplaanid[muuda | muuda lähteteksti]

Praegu on Pronkssõdur Kaitseväe kalmistul, kuhu see viidi Sõjahaudade komisjoni ettepanekul. Kivimüür skulptuuri taga laoti üles 2007. aasta juunis.[9] Sinna on kavas ümber matta ka Tõnismäe sõjahauda maetute säilmed.[10] Peaministri sõnul peaks see, mida teha Tõnismäe platsiga pärast säilmete ümbermatmist, jääma Tallinna linna volikogu otsustada, sest maa omanik on Tallinna linn.[11]

Arvamused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vladimir Žirinovski: "Eestlased ei teisalda sõduri mälestusmärki, nad teisaldavad Nõukogude Liidu sümbolit. Sest nad ei leppinud sellega, et olid 50 aastat NSV Liidu koosseisus. Neid küüditati, lasti maha, neilt võeti vara, neid piinati. Seepärast ei tahagi nad, et kesklinnas seisaks mingi Nõukogude sümbol. Me peame aru saama, et paljudes maailma riikides on Nõukogude sümboolika keelatud. Kas te teate, miks mind arreteeriti Türgis 40 aastat tagasi? Öeldi: teil on rinnas NSVL-i sümbol. Ja selle märgi pärast istusin ma 17 päeva vanglas!"[12]

Pronkssõduri eemaldamine teiste riikide samasuguse tegevuse kontekstis[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmesugust[muuda | muuda lähteteksti]

Pronkssõdurist valmis muusikal "Pronksivalu. Welcome to Estonia!". Selle teksti autor oli Wimberg ja lavastaja Andrus Vaarik. Esietendus pidi toimuma 14. novembril 2008 Tallinna Linnahallis.[19] Produtsent Tarvo Kralli sõnul lükati see edasi Gruusia-Vene sõja tõttu: "Gruusias toimunud sündmuste taustal on see praegu liiga valus teema."[20]

Pronkssõdurist sai inspiratsiooni ka kunstnik Kristina Norman, kes lõi installatiivse keskkonna "After-War" viies ruumis, milles kesksel kohal oli kuldsõdur. Kuldsõduri Tõnismäele viimise eest sai kunstnik 9. mail 2009 politseilt suulise hoiatuse. 9. juunil 2009 ilmus uudis, et nüüdiskunsti muuseum Kiasma Soomes soovib kuldsõduri ära osta.

Soomlane Johan Bäckman kirjutas Pronkssõduri teemal raamatu "Pronssisoturi: Viron patsaskiistan tausta ja sisältö" ('Pronkssõdur: Eesti monumendisõja taust ja sisu').

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Tallinnas Tõnismäel asuv punaarmeelaste ühishaud ja mälestusmärk. Ajalooline õiend (pdf-fail)
  2. Allar Viivik, Koolitüdrukud õhkisid Tõnismäe «vabastajate» monumendi, Õhtuleht, 11.09.2004
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 Alustatakse Tallinna vabastajate monumendi püstitamist, Rahva Hääl, 27.10.1945
  4. 4,0 4,1 Väike pildiraamat Eestist. Eesti Raamat: Tallinn, 1965
  5. "Tallinn tähistas oma vabastamise 3. aastapäeva", Rahva Hääl, 23.9.1947
  6. http://kultuur.elu.ee/ke484_pronksmees.htm
  7. http://www.etv24.ee/index.php?0560478
  8. Artikkel Postimehes
  9. Pronkssõduri juures algas müüriehitus, artikkel Postimehes
  10. Sõjahaud Tallinnas, Valitsuse briifinguruum, lõik pealkirjaga "Kell: 14:35, 09.05.2007"
  11. Valitsuse briifinguruum 26. aprill 2007
  12. Artikkel Eesti Päevalehes
  13. Artikkel Pravdas
  14. Moskva lähistel hävitati mälestusmärk II maailmasõjas langenutele. Eesti Päevaleht 19. aprill 2007
  15. Kaczynski: Poola otsustab oma mälestusmärkide üle ise. Postimees. 8. mai 2007
  16. Taškendis võib, Tallinnas ei või
  17. Gruusia õhib Stalini sünnipäeval punamonumendi, Delfi, 17. detsember 2009
  18. Ukrainlased otsustasid igavese tule kustutada, Delfi, 21. märts 2010
  19. "Wimberg ja Vaarik toovad lavale laulva pronkssõduri" SL Õhtuleht, 25.04.2008. Kasutatud 27.04.08.
  20. "Perpetuum mobile XX...L särgis" Elukiri, 11.2008. Kasutatud 20.01.10.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Teet Kallas. "Peatu, meenuta" Koostanud M. Loo. (Fotoalbum. Raamatus mälestatakse luulevormis Teises maailmasõjas langenud sõdureid ning fotodel vaadeldakse erinevaid mälestusmärke üle Eesti, mis on pühendatud Tundmatule Sõdurile.) Eesti Raamat 1980 [1]
  • Peeter Kaasik, "Tallinnas Tõnismäel asuv punaarmeelaste ühishaud ja mälestusmärk" – Akadeemia 2006, nr. 9, lk. 1891–1918 (ka bibliograafia)
  • Olev Remsu. "Tunnen end vägistatuna", Õhtuleht, 3. mai 2007
  • Pronkssõduri looja sajas juubel tõi uhke näituse – Postimees, 14. november 2008.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]