Tiit Made

Allikas: Vikipeedia
Question book-new.svg Selles artiklis puuduvad viited.
Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid.
Emblem-important.svg Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu.
Palun aita artiklit keeleliselt parandada.
Tiit Made
Tiit Made 1988.jpg
Sünniaeg 13. märtsil 1940
Sünnikoht Tallinn
Erakond NLKP
Eesti Roheline Liikumine
Eesti Ettevõtjate Erakond
Eesti Keskerakond
Arengupartei
Amet NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi saadik
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadik
VII Riigikogu saadik
VIII Riigikogu saadik
Õppeasutus Tallinna Polütehniline Instituut
Moskva Riiklik Ülikool

Tiit Made (sündinud 13. märtsil 1940 Tallinnas) on Eesti majandusteadlane, ajakirjanik, publitsist ja poliitik.[1]

Sisukord

Elukäik [muuda]

Tiit Made lõpetas 1959. aastal Tallinna 20. Keskkooli[2] ja 1965. aastal TPI majandusteaduskonna. 1971. aastal kaitses Moskva Riiklikus Ülikoolis teaduste kandidaadi väitekirja välisriikide majanduse alal. Ta on töötanud insener-ökonomistina tehases "Norma", õppejõuna (dotsent) Tallinna Tehnikaülikoolis, diplomaadina Nõukogude Liidu saatkonnas Stockholmis, Plaanikomitee Infoinstituudi teadusdirektorina, välis- ja majanduskommentaatorina ning saatejuhina raadios ja televisioonis, professorina Eesti Kõrgemas Kommertskoolis.

Tiit Made oli 1987. aastal üks neljast Eesti täielikule isemajandamisele üleviimise (Isemajandava Eesti) idee autorist.

Aastatel 1989–1991 oli ta NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi liige ja NSV Liidu Ülemnõukogu väliskomisjoni liige.

Aastatel 1990–1992 oli Tiit Made Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige ja väliskomisjoni aseesimees. Ta oli üks 69-st Ülemnõukogu liikmest, kes 20. augustil 1991 Eesti iseseisvuse taastamise poolt hääletas. Aastatel 1992–1999 oli ta Riigikogu liige, aastatel 1995–1999 majanduskomisjoni esimees.

Aastatel 1990–1992 oli ta Eesti Kongressi liige. Valiti 1990 I Eesti Komitee liikmeks.

Tiit Made on olnud NLKP liige. Ta oli Eesti Rohelise Liikumise asutajaliige ja aseesimees. Aastal 1990 asutas ta Eesti Ettevõtjate Erakonna ning oli selle esimees. Aastal 1994 ühines erakond Eesti Keskerakonnaga. Pärast 1995. aasta lindiskandaali lahkus Tiit Made Keskerakonnast ja asutas sealt lahkunutega Arengupartei, mille liige oli 1997. aastani. Pärast Riigikogu liikme mandaadi lõppemist 1999. aastal lahkus ta aktiivsest poliitikast.

Süüdistused sidemete kohta KGBga [muuda]

1992. aastal kasutas Marianne Mikko Eesti Ekspressis Tiit Madest kirjutades fraasi "Tumeda, et mitte öelda KGB minevikuga Tiit Made". Made kaebas Eesti Ekspressi kohtusse[3], kus selgus, et leht toetus 1989. aastal Svenska Dagbladetis ilmunud artiklile ja Charlie Nordblomi raamatule "Industriespionage", milles käsitleti tööstusalase spioneerimisega seotud küsimusi ning toodi ära kõigi diplomaatilist passi omavate NSV Liidu saatkonna töötajate nimed, kes olid Rootsi välisministeeriumi poolt välja antud diplomaatilise korpuse teatmikus ära toodud. Tiit Made oli konsulaarosakonna atašee ja tegeles viisaküsimustega. Eesti Vabariigi Ülemkohus otsustas, et Marianne Mikko artikkel riivas Made au ja väärikust. Eesti Ekspressi kohustati Made ees kuu aja jooksul vabandama. Made oli esimene ja ainus Eesti poliitik, kelle kohta on Ülemkohtu otsus, et ta pole olnud KGB agent. Eesti Ekspress pole Made ees kunagi vabandanud.[viide?]

2004. aastal ütles Made SL Õhtulehele:

„"Kõik, kes kunagi olid mingil positsioonil, pidid ju luureorganitele andma aru. Organisatsiooni juhtidelt on alati infot tahetud...." "...Ma töötasin välismaal, NSV Liidu saatkonnas Rootsis. KGB kontrollita ei pääsenud sinna keegi. Mind oli lihtne ette võtta, sest töötasin välismaal. Aga moodsas keeles: mind see teema ei koti. Olin konsulaarosakonna töötaja ja väljastasin viisasid. Muide, kas te sellest teemast väsinud juba pole? Ja lugesin Eesti emigrantide ajalehti ja tegin sellest ülevaateid."[4]“

30 aastat Nõukogude välisluure residendina Skandinaavias tegutsenud Boriss Grigorjev on oma raamatus “Skandinaavia tagauksest. Luuraja märkmeid”[5] (2002) käsitlenud NSV Liidu saatkondades töötanud baltlaste, sh ka Tiit Made tegevust. Grigorjev on kirjutanud:

„"Tiit Made jäi igatahes selleks, kes ta oli siis, kui ma teda kohtasin esmakordselt sel kaugel aastal 1977. Juba siis ei varjanud ta oma nõukogudevastast (mis mulle üldjoontes oli arusaadav) ja venevastast olemust, sest ta ei vihanud mitte ainult nõukogude korda, vaid ka kõike venelikku. Ta käitus üleolevalt saatkonna juhtkonna suhtes ja täitis ülesandeid vastu tahtmist. Paluda talt mingil moel seltsimehelikku abi, see ei tulnud meeldegi." "Niisiis Tiit Made, Made in Estonia, elas määratu kollektiivi seas, suheldes eranditult vaid oma abikaasa ja Läände pagenud rahvuskaaslastega... Tiit Made ei olnud internatsionalist ja heale suhtumisele temasse vastas raevuka natsionalismiga… Made polnud kindlasti KGB ohvitser. Pealegi – residendil oleks olnud vaja teha vaid üks sõrmeliigutus, et lasta talle alluv ja mitte-koostöövalmis ohvitser tagasi kutsuda…"“

"Seega Made retooriline küsimus – "kus on mu KGB ohvitseri munder" – oli korrektne. Seda Madel kindlasti polnud. Muidugi, ilma usaldusmiinimumita Rootsi siiski ei pääsenud! Et aga Made seda viimast "kuritarvitas" – selles pole ka kahtlust".[6]

Tunnustused ja tiitlid [muuda]

Isiklikku [muuda]

Tiit Made Austraalias

Tiit Made on kahekordne Eesti meister võrkpallis (1956, 1964).

Ta oli 1958. aastal Eesti Raadio juurde loodud Noorte Reporterite Klubi asutajaliige. On Eesti Ajakirjanike Liidu liige.

Tiit Made on tuntud ooperimuusika austajana. Ta on teinud Vikerraadios ooperialaseid saateid "Bel canto" ning juhtinud ooperi galakontserte Tartus ja Pärnus ja esinenud ooperialaste loengutega.

Tiit Made on abielus raadioajakirjaniku ja lastekirjaniku Reet Madega.

Ajaloodoktor ja Eesti Diplomaatide Kooli asedirektor Vahur Made on Tiit Made poeg. Majandusharidusega vanem poeg Tambet Made juhtis aastaid Eesti Väliskaubanduse Liitu ning tegeleb välismajanduse alase konsultatsiooni- ja vahendustegevusega.

Teise maailmasõja aegne Rügement "Made" juht Julius Made (1894–1956) oli Tiit Made vanaonu, Tiit Made isa hukkus Teises maailmasõjas 1942. aastal Velikije Luki all.

1902. aastal Tallinna mererannas avatud Amandus Adamsoni "Russalka" mälestusmärgi ingli modell Julie-Lisette Rootsi (1878–1947) oli Tiit Made isapoolne vanaema[viide?]. Tema abikaasa, Tiit Made isapoolne vanaisa Otto Made (1867–1906) töötas treialina ning osales aktiivselt 1905. aasta detsembris toimunud mõisate põletamisel Harjumaal. Võeti karistussalklaste poolt vahi alla ning mõisteti sõjakohtu poolt surma[viide?].

Tiit Made on reisihuviline. Ta on külastanud rohkem kui sadat riiki.

Teoseid [muuda]

Tiit Made taasiseseisvumispäeval 2011. aastal.

Artikleid [muuda]

Viited [muuda]

  1. ↑ EE 14. köide, lk 270
  2. ↑ TÜG lendude loend, 11. lend – 1959a; Made, Tiit
  3. ↑ Tiit Made nõuab Hans Luigelt KGB mundrit, Postmees, 10.10.1991
  4. ↑ "Eestlased välismaal ehk Kuidas meie mehed läänes (luure)tööl käisid" Õhtuleht, 13. detsember 2008
  5. ↑ Борис Николаевич Григорьев, Скандинавия с черного хода. Записки разведчика: от серьезного до курьезного, Скандинавия с черного хода. Записки разведчика, raamat elektroonilisel kujul veebiraamatukogus librusek.ru
  6. ↑ Rein Ruutsoo: "Uusi teateid tegelikkusest" Areen, 21. august 2002

Allikad [muuda]

  • "Keda me valisime?" Tartu, 1993, lk 131–134.
  • "Keda me valisime 1995?" Tartu, 1995, lk 160–163.
  • "Eesti Teaduse Biograafiline Leksikon", 2. köide Kj-M, Tallinn, 2005, lk 506.
  • "Eesti Majanduse Biograafiline Leksikon 1951–2000", Tallinn, 2003, lk 281–282.

Välislingid [muuda]

Commons-logo.svg
 Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Tiit Made
Pärit leheküljelt "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tiit_Made&oldid=3535273"