Tiit Made

Allikas: Vikipeedia
Tiit Made
Tiit Made 1988.jpg
Sünniaeg 13. märtsil 1940
Sünnikoht Tallinn
Erakond NLKP
Eesti Roheline Liikumine
Eesti Ettevõtjate Erakond
Eesti Keskerakond
Arengupartei
Amet NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi saadik
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadik
VII Riigikogu saadik
VIII Riigikogu saadik
Õppeasutus Tallinna Polütehniline Instituut
Moskva Riiklik Ülikool

Tiit Made (sündinud 13. märtsil 1940 Tallinnas) on Eesti majandusteadlane, ajakirjanik, publitsist ja poliitik.[1]

Ta oli 1987. aastal üks neljast Isemajandava Eesti idee autorist. Oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi liige ning kuulus aastatel 1992–1999 Riigikokku.

Made kuulub 20. Augusti Klubisse, mis koondab 20. augustil 1991 Eesti Vabariigi Ülemnõukogus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise otsuse poolt hääletanuid.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tiit Made lõpetas 1959. aastal Tallinna 20. Keskkooli[2] ja 1965. aastal TPI majandusteaduskonna. 1971. aastal kaitses Moskva Riiklikus Ülikoolis teaduste kandidaadi väitekirja välisriikide majanduse alal. Ta on töötanud insener-ökonomistina tehases "Norma", õppejõuna (dotsent) Tallinna Tehnikaülikoolis, diplomaadina Nõukogude Liidu saatkonnas Stockholmis, Plaanikomitee Infoinstituudi teadusdirektorina, välis- ja majanduskommentaatorina ning saatejuhina raadios ja televisioonis, professorina Eesti Kõrgemas Kommertskoolis.

Tiit Made oli 1971–1988 NLKP liige. Oli esimesi laulva revolutsiooni poliitikutest, kes NLKP-st välja astus ja oma parteipileti EKP Keskkomiteele saatis.

Tiit Made oli 1987. aastal üks neljast Eesti täielikule isemajandamisele üleviimise (Isemajandava Eesti) idee autorist.

Aastatel 19891991 oli ta NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi liige ja NSV Liidu Ülemnõukogu väliskomisjoni liige.

Aastatel 19901992 oli Tiit Made Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige ja väliskomisjoni aseesimees. Ta oli üks 69-st Ülemnõukogu liikmest, kes 20. augustil 1991 Eesti iseseisvuse taastamise poolt hääletas. Aastatel 1990–1992 oli ta ka Eesti Kongressi liige. Valiti 1990 I Eesti Komitee liikmeks.

1992. aastal kasutas Eesti Ekspress Tiit Madest kirjutades fraasi "Tumeda, et mitte öelda KGB minevikuga", mispeale kaebas Made Eesti Ekspressi kohtusse[3]. Selgus, et leht toetus 1989. aastal Svenska Dagbladetis ilmunud artiklile ja Charlie Nordblomi raamatule "Industriespionage", milles käsitleti tööstusalase spioneerimisega seotud küsimusi ning toodi ära kõigi diplomaatilist passi omavate NSV Liidu saatkonna töötajate nimed, kes olid Rootsi välisministeeriumi poolt välja antud diplomaatilise korpuse teatmikus ära toodud. Tiit Made oli konsulaarosakonna atašee ja tegeles viisaküsimustega. Eesti Vabariigi Ülemkohus otsustas, et Eesti Ekspressi artikkel riivas Made au ja väärikust. Eesti Ekspressi kohustati Made ees kuu aja jooksul vabandama. Made oli esimene ja ainus Eesti poliitik, kelle kohta on Ülemkohtu otsus, et ta pole olnud KGB agent. Eesti Ekspress pole Made ees kunagi vabandanud.[viide?] Hiljem on Made välja toonud, et kõik sellistel positsioonidel olnud inimesed pidid kohustuslikus korras luureorganitele andma aru[4]. Samuti on 30 aastat Nõukogude välisluure residendina Skandinaavias tegutsenud Boriss Grigorjev oma raamatus "Skandinaavia tagauksest. Luuraja märkmeid"[5] (2002) kirjeldanud Madet, kui nõukogude- ja venevastast inimest, kes "ei vihanud mitte ainult nõukogude korda, vaid ka kõike venelikku" ning väitnud, et ta polnud kindlasti KGB ohvitser.

Made oli Eesti Rohelise Liikumise asutajaliige ja aseesimees. Aastal 1990 asutas ta Eesti Ettevõtjate Erakonna ning oli selle esimees. Aastal 1994 ühines erakond Eesti Keskerakonnaga. Pärast 1995. aasta lindiskandaali lahkus Tiit Made Keskerakonnast ja asutas sealt lahkunutega Arengupartei, mille liige oli 1997. aastani.

Aastatel 1992–1999 oli Riigikogu liige, aastatel 1995–1999 majanduskomisjoni esimees. Pärast Riigikogu liikme mandaadi lõppemist 1999. aastal lahkus ta aktiivsest poliitikast.

Tunnustused ja tiitlid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tiit Made Austraalias

Tiit Made on kahekordne Eesti meister võrkpallis (1956, 1964).

Ta oli 1958. aastal Eesti Raadio juurde loodud Noorte Reporterite Klubi asutajaliige. On Eesti Ajakirjanike Liidu liige.

Tiit Made on tuntud ooperimuusika austajana. Ta on teinud Vikerraadios ooperialaseid saateid "Bel canto" ning juhtinud ooperi galakontserte Tartus ja Pärnus ja esinenud ooperialaste loengutega.

Kuulus 1994. aastal Eurovisioni lauluvõistluse Eesti žürii koosseisu.

Tiit Made on abielus raadioajakirjaniku ja lastekirjaniku Reet Madega.

Ajaloodoktor ja Eesti Diplomaatide Kooli asedirektor Vahur Made on Tiit Made poeg. Majandusharidusega vanem poeg Tambet Made juhtis aastaid Eesti Väliskaubanduse Liitu ning tegeleb välismajanduse alase konsultatsiooni- ja vahendustegevusega.

Teise maailmasõja aegne Rügement "Made" juht Julius Made (1894–1956) oli Tiit Made vanaonu, Tiit Made isa hukkus Teises maailmasõjas 1942. aasta detsembris Velikije Luki all.

1902. aastal Tallinna mererannas avatud Amandus Adamsoni "Russalka" mälestusmärgi ingli modell Julie-Lisette Rootsi (1878–1947) oli Tiit Made isapoolne vanaema[6]. Tema abikaasa, Tiit Made isapoolne vanaisa Otto Made (1867–1906) töötas treialina ning osales 1905. aasta detsembris toimunud mõisate põletamisel Harjumaal.

Tiit Made on reisihuviline. Ta on külastanud rohkem kui sadat riiki.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tiit Made on alates 1974. aastast avaldanud Eestis, Soomes ja Rootsis majandus-, välispoliitika- ja ajalooalaseid monograafiaid, ooperi- ja operetimuusikat ning rahvusvahelisi suheteid käsitlevaid leksikone, reisiraamatuid ja publitsistika kogumikke – kokku 33 teost. 1984. aastal ilmus tal pseudonüümi Peeter Gustavsson nime all Stockolmis Lembit Kriisa kirjastuses Välis-Eesti & EMP okupeeritud Eesti siseolukorda kirjeldav raamat "Tänapäeva mured Eestis", mille autorit tollastel nõukogude jälitusorganitel ei õnnestunudki välja selgitada.

Tiit Made on Eesti ning välismaa ajalehtedes ja ajakirjades avaldanud alates 1967. aastast üle 1000 teadusliku, populaarteadusliku ja olustikulise majandus-, välis- ja sisepoliitika, ooperimuusika jne alast artiklit, kirjutist ja intervjuud.

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tiit Made taasiseseisvumispäeval 2011. aastal.

Artikleid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. EE 14. köide, lk 270
  2. TÜG lendude loend, 11. lend – 1959a; Made, Tiit
  3. Tiit Made nõuab Hans Luigelt KGB mundrit, Postmees, 10.10.1991
  4. "Eestlased välismaal ehk Kuidas meie mehed läänes (luure)tööl käisid" Õhtuleht, 13. detsember 2008
  5. Борис Николаевич Григорьев, Скандинавия с черного хода. Записки разведчика: от серьезного до курьезного, Скандинавия с черного хода. Записки разведчика, raamat elektroonilisel kujul veebiraamatukogus librusek.ru
  6. Tiit Made. Valitsejate vastu. lk. 534

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Keda me valisime?" Tartu, 1993, lk 131–134.
  • "Keda me valisime 1995?" Tartu, 1995, lk 160–163.
  • "Eesti Teaduse Biograafiline Leksikon", 2. köide Kj-M, Tallinn, 2005, lk 506.
  • "Eesti Majanduse Biograafiline Leksikon 1951–2000", Tallinn, 2003, lk 281–282.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]