Serbia revolutsioon

Serbia revolutsioon
	Mišari lahing (1806), Afanasij Šeloumovi maal
Toimumisaeg	Serbia esimene ülestõus:; 14. veebruar 1804 – 7. oktoober 1813; Hadži Prodani vastuhakk:; 27. september – 30. detsember 1814; Serbia teine ülestõus:; 23. aprill 1815 – 26. juuli 1817
Toimumiskoht	Balkan (Kesk-Serbia ja osaliselt Bosnia)
Tulemus	Serbia esimene ülestõus; Osmanite võit Serbia mässuliste valitsuse laialisaatmine; ; ; Hadži Prodani vastuhakk; Osmanite võit; ; Serbia teine ülestõus; Serbia strateegiline diplomaatiline võit Autonoomse Serbia vürstkonna asutamine; ;
Territoriaalsed; muudatused	Osmanite riik kaotas otsese kontrolli Smederevo sandžaki üle
Osalised
Serbia esimene ülestõus (1804–1813); Revolutsiooniline Serbia ; Toetasid: ; Venemaa Keisririik (1807–12); Hadži Prodani vastuhakk (1814); Serbia mässulised; Serbia teine ülestõus (1815–1817); Serbia mässulised	Serbia esimene ülestõus (1804–1813); Dahije (1804) Osmanite riik (aastast 1805); Bosnia ejalett; Scutari pašalõkk; Yanina pašalõkk; Toetasid:; Prantsuse esimene keisririik; Hadži Prodani vastuhakk (1814); Osmanite riik; Serbia teine ülestõus (1815–1817); Osmanite riik
Väejuhid või liidrid
* Serbia esimene ülestõus (1804–1813) Karađorđe; Matija Nenadović; Jakov Nenadović; Mladen Milovanović; Milenko Stojković; Stanoje Glavaš; Vasa Čarapić †; Hajduk-Veljko †; Miloš Obrenović †; Petar Dobrnjac; Tomo Milinović; Zeka Buljubaša †; Hadži Prodani vastuhakk (1814); Hadži Prodan; Stanoje Glavaš; Serbia teine ülestõus (1815–1817); Miloš Obrenović; Jovan Obrenović; Milić Drinčić †; Jovan Dimitrijević Dobrača; Petar Nikolajević Moler; Stojan Čupić †; Sima Nenadović †; Sima Katić; Toma Vučić Perišić; Tanasko Rajić †;	* Serbia esimene ülestõus (1804–1813) Mehmed-aga Fočić †; Aganlija †; Kučuk-Alija †; Mula Jusuf †; Selim III (sultan; aastani 1807); Mustafa IV (sultan; 1807–08); Mahmud II (sultan; aastast 1808); Sulejman-paša Skopljak; Hurshid Paša; Bekir Paša; Sinan-paša Sijerčić †; Osman Gradaščević †; Mehmed-beg Kulenović †; Ibrahim Bushati; Muhtar Paša; Veli Paša; Hadži Prodani vastuhakk (1814); Mahmud II (sultan); Sulejman-paša Skopljak; Serbia teine ülestõus (1815–1817); Mahmud II (sultan); Maraşlı Ali Paša; Sulejman-paša Skopljak; Hurshid Paša; Ibrahim-Pasa; Osman-beg †; Seuchesmu; Caja-Imšir †; Kara-Mustafa †;

Serbia revolutsioon (serbia: Српска револуција / Srpska revolucija) oli rahvuslik ülestõus ja põhiseaduslik muutus Serbias, mis toimus aastatel 1804–1835, mille käigus see territoorium arenes Osmanite provintsist mässuliste territooriumiks, põhiseaduslikuks monarhiaks ja kaasaegseks Serbiaks. Perioodi esimest osa aastatel 1804–1817 iseloomustas vägivaldne võitlus iseseisvuse eest Osmanite riigist kahe relvastatud ülestõusuga, mis lõppesid relvarahuga. Hilisem periood (1817–1835) oli tunnistajaks järjest autonoomsemaks muutuva Serbia poliitilise võimu rahumeelsele kindlustumisele, mis kulmineerus Serbia vürstide päriliku valitsemisõiguse tunnustamisega 1830. ja 1833. aastal ning noore monarhia territoriaalse laienemisega. Esimese kirjutatud põhiseaduse vastuvõtmine 1835. aastal kaotas feodalismi ja pärisorjuse ning muutis riigi süserääniks. Mõiste Serbia revolutsioon võttis kasutusele Saksa akadeemiline historiograaf Leopold von Ranke oma raamatus Die Serbische Revolution, mis ilmus 1829. aastal. Need sündmused tähistasid kaasaegse Serbia rajamist.

Periood jaguneb veel järgmiselt:

Serbia esimene ülestõus (1804–13), juhtis Karađorđe Petrović
Hadži Prodani vastuhakk (1814)
Serbia teine ülestõus (1815–17), juhtis Miloš Obrenović
Serbia riigi ametlik tunnustamine (1815–1833)

Karađorđe Proklamatsioon (1809) pealinnas Belgradis esindas tõenäoliselt esimese etapi kõrgpunkti. See kutsus üles rahvuslikule ühtsusele, tuginedes Serbia ajaloole, et nõuda usuvabadust ja ametlikku kirjalikku õigusnormi, mida kumbagi Osmanite riik tagada ei suutnud. Samuti kutsuti serblasi üles lõpetama Kõrgele Väravale maksude maksmine, mida usulise kuuluvuse tõttu ebaõiglaseks peeti. Peale mittemoslemite pearahast (jizya) loobumise kaotasid revolutsionäärid 1806. aastal (vaid 15 aastat peale Prantsuse revolutsiooni) talupoegade ja pärisorjade emantsipatsiooniga ka kõik feodaalkohustused, mis tähendas seega olulist sotsiaalset eemaldumist minevikust. Miloš Obrenovići valitsus tugevdas ülestõusude saavutusi, mille tulemusel kuulutati välja esimene põhiseadus Balkanil ja loodi esimene siiani eksisteeriv Serbia kõrgkool, Belgradi suurakadeemia (1808). 1830. aastal ja taas 1833. aastal tunnistati Serbiat autonoomse vürstiriigina, kus pärilikud vürstid maksid Kõrgele Väravale iga-aastast andamit. Lõpuks saabus de facto iseseisvus 1867. aastal Osmanite garnisonide lahkumisega vürstkonnast; de jure iseseisvust tunnustati ametlikult Berliini kongressil 1878. aastal.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklites Smederevo sandžakk, Serbia kuningriik (1718–39) ja Habsburgide poolt okupeeritud Serbia (1788–92)

Uued asjaolud, nagu Austria okupatsioon Serbias, Serbia eliidi tõus üle Doonau, Napoleoni vallutused Balkanil ja reformid Venemaa keisririigis, avasid serblased uutele ideedele. Nad said nüüd selgelt võrrelda, kuidas nende kaasmaalased kristlikus Austrias, Illüüria provintsides ja mujal edusamme tegid, samas kui Osmanite serblastele kehtis endiselt religioonipõhine maks, mis käsitles neid teise klassi kodanikena.

Austria Serbia-okupatsiooni (1788–91) ajal teenisid paljud serblased sõdurite ja ohvitseridena Habsburgide armees, kus nad omandasid teadmisi sõjalise taktika, organisatsiooni ja relvastuse kohta. Teised töötasid Ungaris või okupeeritud tsoonis haldusasutustes. Nad hakkasid kaubanduse ja hariduse otsimisel reisima ning puutusid kokku Euroopa ideedega ilmalikust ühiskonnast, poliitikast, õigusest ja filosoofiast, sealhulgas nii ratsionalismist kui ka romantismist. Nad kohtusid Prantsuse revolutsiooni väärtustega, mis puudutasid paljusid Serbia kaupmehi ja haritud inimesi. Habsburgide keisririigi lõunaosas oli aktiivne serblaste kogukond, kust ideed lõuna poole (üle Doonau) liikusid. Eeskujuks oli ka Venemaa keisririik, ainuke iseseisev slaavi ja õigeusu riik, mis oli hiljuti end reforminud ja oli nüüd türklastele tõsine oht. Venemaa kogemus andis Serbiale lootust.

Teised serbia mõtlejad leidsid tugevusi serbia rahvuses endas. Kaht Serbia tippteadlast mõjutas läänelik õpe, et pöörata tähelepanu Serbia keelele ja kirjandusele. Üks oli Dositej Obradović (1743), endine preester, kes lahkus Lääne-Euroopasse. Olles pettunud, et tema rahval oli nii vähe ilmalikku kirjandust, mis oli kirjutatud peamiselt mitte rahvakeeles, vaid kas vanakirikuslaavi keeles või äsja esile kerkivas vene-serbia hübriidkeeles, mida nimetatakse slavoserbia keeleks, otsustas ta tuua kirjakeele serbiakeelsete tavainimeste kõnele lähemale ning koostas nii grammatikaid kui ka sõnaraamatuid, kirjutas osa raamatuid ise ja tõlkis teisi. Teised järgisid tema eeskuju ja taaselustasid jutte Serbia keskaegsest hiilgusest. Hiljem sai temast kaasaegse Serbia esimene haridusminister (1805).

Teine tegelane oli Vuk Karadžić (1787). Vukki mõjutas vähem Valgustusajastu ratsionalism, nagu Dositej Obradovići, ja rohkem romantism, mis romantiseeris maa- ja talupoegade kogukondi. Vuk kogus ja avaldas serbia eepilist luulet, tööd, mis aitas tõsta serblaste teadlikkust ühisest identiteedist, mis põhineb jagatud kommetel ja ajalool. Selline keeleline ja kultuuriline eneseteadvus oli sel perioodil Saksa natsionalismi keskne tunnus ja Serbia intellektuaalid rakendasid nüüd samu ideid ka Balkanil.

Serbia esimene ülestõus (1804–1813)[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Serbia esimene ülestõus

Serbia esimese ülestõusu (1804–1813) ajal tajus Serbia end pärast 300 aastat kestnud Osmanite ja lühiajalist Austria okupatsiooni esimest korda iseseisva riigina. Venemaa keisririigi õhutusel arenesid 1804. aastal Osmanite riigis omavalitsuse nõuded 1807. aastaks iseseisvussõjaks. Kombineerides patriarhaalse talupoegade demokraatia kaasaegsete rahvuslike eesmärkidega, meelitas Serbia revolutsioon serblaste hulka tuhandeid vabatahtlikke kogu Balkanilt ja Kesk-Euroopast. Serbia revolutsioonist sai lõpuks Kagu-Euroopa riikide ülesehitamise protsessi sümbol, mis kutsus esile talurahvarahutused kristlaste seas nii Kreekas kui ka Bulgaarias. Pärast edukat piiramist 25 000 mehega kuulutas vastuhaku karismaatiline juht Karađorđe Petrović 8. jaanuaril 1807 Belgradi Serbia pealinnaks.

Serblased vastasid Osmanite jõhkrustele eraldi institutsioonide loomisega: valitsusnõukogu (Praviteljstvujušči Sovjet), suurakadeemia (Velika škola), teoloogiaakadeemia (Bogoslovija) ja teised halduskogud. Karađorđe ja teised revolutsiooni juhid saatsid oma lapsed suurakadeemiasse, mille õpilaste hulgas oli serbia tähestiku reformija Vuk Karadžić (1787–1864). Belgradi taasasustasid kohalikud sõjaväejuhid, kaupmehed ja käsitöölised, aga ka oluline valgustatud serblaste rühm Habsburgide keisririigist, kes andis Serbia egalitaarsele talupoegade ühiskonnale uue kultuurilise ja poliitilise raamistiku. Dositej Obradović, Serbia valgustusajastu silmapaistev tegelane, suurakadeemia asutaja, sai 1811. aastal esimeseks Serbia haridusministriks.

Pärast Bukaresti rahu (1812. aasta mais) ja Prantsuse sissetung Venemaale 1812. aasta juunis loobus Venemaa keisririik serbia mässuliste toetamisest; tahtmata leppida millegi vähemaga kui iseseisvus, läks neljandik Serbia rahvastikust (sel ajal u. 100 000 inimest) Habsburgide keisririiki maapakku, sealhulgas ülestõusu juht Karađorđe Petrović. Osmanite poolt 1813. aasta oktoobris tagasivallutatud Belgradist sai jõhkra kättemaksu sündmuspaik, kus sajad kodanikud tapeti ja tuhanded müüdi Aasiasse orjusesse. Pärast seda, kui Belgradi pašalõkk langes tagasi Osmanite võimu alla, toimusid erinevad vägivallaaktid ja inimeste vara konfiskeerimine. Eriti osalesid sellistes aktsioonides islamiseeritud serblased ja albaanlased. Otsene Osmanite valitsemine tähendas ka kõigi Serbia institutsioonide kaotamist ja osmanitürklaste naasmist Serbiasse.

Hadži Prodani vastuhakk (1814)[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Hadži Prodani vastuhakk

Vaatamata lahingu kaotamisele püsisid pinged sellegipoolest. 1814. aastal käivitas Hadži Prodan Gligorijević, üks Serbia esimese ülestõusu veteranidest edutu Hadži Prodani vastuhaku. Ta teadis, et türklased arreteerivad ta, mistõttu otsustas ta neile vastu hakata. Teine veteran Miloš Obrenović tundis, et aeg pole ülestõusuks õige ega osutanud abi.

Hadži Prodani ülestõus kukkus peagi läbi ja ta põgenes Austriasse. Pärast mässu Türgi valdustes 1814. aastal mõrvasid Türgi võimud kohalikke elanikke ja tapsid Belgradis avalikult 200 vangi. 1815. aasta märtsiks olid serblased pidanud mitu koosolekut ja otsustanud uue mässu üle.

Serbia teine ülestõus (1815–1817)[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Serbia teine ülestõus

Serbia teine ülestõus (1815–1817) oli serblaste Osmanite riigi vastase rahvusliku revolutsiooni teine etapp, mis puhkes vahetult pärast riigi jõhkrat liitmist Osmanite riigiga ja nurjunud Hadži Prodani vastuhakku. Revolutsiooniline nõukogu kuulutas 23. aprillil 1815 Takovos välja ülestõusu, mille juhiks valiti Miloš Obrenović (kui Karađorđe oli veel Austrias maapaos). Serblaste juhtide otsus põhines kahel põhjusel. Esiteks kartsid nad vürstide üldist veresauna. Teiseks said nad teada, et Karađorđe kavatseb Venemaalt maapaost naasta. Karađorđe-vastane fraktsioon, sealhulgas Miloš Obrenović, soovis Karađorđet ennetada ja teda võimust eemal hoida.

Võitlused jätkusid 1815. aasta lihavõttepühal ja Milošist sai uue vastuhaku ülemjuhataja. Kui Osmanid selle avastasid, mõistsid nad kõik selle juhid surma. Serblased võitlesid lahingutes Ljubici, Čačaki, Palezi, Požarevaci ja Dublje juures ning suutsid Belgradi pašalõki tagasi vallutada. Miloš pooldas vaoshoitust: kinnipüütud Osmanite sõdureid ei tapetud ja tsiviilisikud vabastati. Tema väljakuulutatud eesmärk ei olnud mitte iseseisvus, vaid lõpetada kuritahtlik korralagedus.

Laiemad Euroopa sündmused aitasid nüüd Serbia asja. Poliitilised ja diplomaatilised vahendid Serbia vürsti ja Kõrge Värava läbirääkimistel langesid edasiste sõjakokkupõrgete asemel kokku poliitiliste reeglitega Metternichi Euroopa raames. Vürst Miloš Obrenović, tark poliitik ja võimekas diplomaat, andis 1817. aastal korralduse mõrvata Karađorđe Petrović, et kinnitada oma raskelt võidetud lojaalsust Kõrgele Väravale. Napoleoni lõplik lüüasaamine 1815. aastal tekitas Türgis hirmu, et Venemaa võib taas Balkanil sekkuda. Selle vältimiseks nõustus sultan muutma Serbia vasallriigiks, mis on pooleldi sõltumatu, kuid vastutab nimeliselt Kõrge Värava ees.

Serbia õiguslik seisund (1815–30)[muuda | muuda lähteteksti]

1815. aasta keskpaigas algasid esimesed Obrenovići ja Osmanite kuberneri Marašli Ali Paša vahelised läbirääkimised. Tulemuseks oli Serbia vürstiriigi tunnustamine Osmanite riigi poolt. Kuigi see oli Kõrge Värava vasallriik (iga-aastane maksuandam), oli see enamikus aspektides iseseisev riik. 1817. aastaks õnnestus Obrenovićil sundida Marašli Ali Pašat rääkima läbi kirjutamata kokkuleppe üle, lõpetades sellega Serbia teise ülestõusu. Samal aastal tuli esimese ülestõusu juht (ja Obrenovići rivaal troonile) Karađorđe tagasi Serbiasse ja mõrvati Obrenovići käsul; Obrenović sai seejärel tiitli Serbia vürst.

Vaheperioodil ("virtuaalne autonoomia" – läbirääkimisprotsess Belgradi ja Konstantinoopoli vahel 1817–1830) tagas vürst Miloš Obrenović I Türgi võimu järkjärgulise, kuid tõhusa vähendamise ning Serbia institutsioonid täitsid paratamatult tühimiku. Vaatamata Kõrge Värava vastuseisule lõi Miloš Serbia armee, võõrandas kinnisvara noorele Serbia kodanlusele ja võttis vastu "maaseadused", kaitsesid talupoegi liigkasuvõtjate ja pankrottide eest.

Uus kooli õppekava ja Serbia Õigeusu Kiriku taasloomine peegeldasid Serbia rahvuslikku huvi. Erinevalt Serbia keskaegsest tavast eraldas vürst Miloš hariduse religioonist, põhjendusega, et ta saab iseseisva hariduse (sekularism) kaudu kergemini kirikule vastu seista. Selleks ajaks oli suurakadeemia Belgradis tegutsenud aastakümneid (1808. aastast).

Akkermani konventsioon (1828), Adrianoopoli rahu (1829) ja lõpuks Hatt-ı hümâyun (1830) tunnustasid Serbia vürstkonda ametlikult vasallriigina, mille pärilikuks vürstiks oli Miloš Obrenović I.