Konstantinoopoli piiramine (1453)

Allikas: Vikipeedia
Konstantinoopoli piiramine (1453)
Osa Bütsantsi-Osmanite sõdadest
Siege of Constantinople.jpg
Maal piiramisest (1499)
Toimumisaeg 6. aprill 1453 – 29. mai 1453
Toimumiskoht Konstantinoopol, Bütsants
Tulemus Osmanid vallutasid linna, Bütsants lõpetas eksisteerimise.
Osalised
Bütsants Bütsants

Genova vabariik Genova vabariik

Flag of the Ottoman Sultanate (1299-1453).svg Osmanite riik
Väejuhid või liidrid
Flag of Palaeologus Dynasty.svg Konstantinos XI

Flag of Palaeologus Dynasty.svg Loukas Notaras
Flag of Genoa.svg Giovanni Giustiniani[1]

Flag of the Ottoman Sultanate (1299-1453).svg Mehmed II

Flag of the Ottoman Sultanate (1299-1453).svg Zagan Pasha
Flag of the Ottoman Sultanate (1299-1453).svg Suleiman Baltoghlu

Jõudude suurus

7 000 [2]
26 laeva [3]

80 000 [4][5][6]

160 000 [7][8]–200 000 [1] kuni 300 000 [9]
70 laeva[10], 20 galeeri[11]

Kaotused
4 000 langenut[12] teadmata

Konstantinoopoli piiramine toimus 1453. aastal ning selle käigus vallutas Osmanite riigi sõjavägi Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli.

Osmanite vägesid juhtis 21-aastane Mehmed II ning linna kaitsjate väejuht oli Bütsantsi keiser Konstantinos XI. Piiramine kestis 53 ööpäeva – 1453. aasta 6. aprillist kuni 29. maini (Juliuse kalendri järgi) ja lõppes Osmanite võiduga.

Konstantinoopoli langemine (ja kahe väIksema territooriumi kaotus varsti pärast piiramist) tähistas Bütsantsi ja ühtlasi Rooma riigi lõppu, mis eksisteeris ligi 1500 aastat. Varsti pärast linna vallutamist muutis Mehmed II Konstantinoopoli Osmanite riigi pealinnaks. Paljud kreeklastest ja mittekreeklastest intellektuaalid lahkusid linnast enne ja pärast piiramist, migreerudes peamiselt Itaaliasse. Oletatavalt aitas see kaasa renessanssi puhkemisele. Mõned ajaloolased seostavad keskaja lõppu Konstantinoopoli langemisega 1453. aastal.[13]

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne linna langemist 1453. aastal piirati Bütsantsi 1123 aasta eksisteerimise jooksul Konstantinoopolit korduvalt, kuid võõrväed suutsid seda vallutada vaid vaid ühel korral – Neljanda ristisõja ajal 1204. aastal.[14] Tõenäoliselt ei soovinud ristisõdijad algselt Bütsantsi pealinna vallutada ning pärast linna hõivamist moodustati nõrk Ladina keisririik ümber Konstantinoopoli. Bütsants lagunes mitmeks väikseks riigiks (Epeirose despootkond, Nikaia ja Trapezundi keisririik), mis sõdisid liitlastena koos ladinlaste vastu, kuid rivaalitsesid omavahel Bütsantsi trooni pärast. Nikaia keisririik vallutas ladinlastelt Konstantinoopoli tagasi 1261. aastal, taastades Bütsantsi. Järgneva kahe sajandi jooksul pidi nõrgenenud Bütsants ellujäämise nimel võitlema ladinlastega, bulgaarlastega, serblastega ja eelkõige Osmanitega.[4][15][16][17]

Katkuepideemia tõttu kaotas Konstantinoopol aastatel 1346–1349 peaaegu poole oma elanikkonnast.[18] 1453. aastaks oli impeerium täielikult välja kurnatud ning koosnes vaid mõne ruutkilomeetri suurusest maatükist ümber pealinna, väikestest Printsi saartest Marmara meres ja Peloponnesosest. Neljanda ristisõja käigus tekkinud Musta mere äärne Trebizondi keisririik oli suutnud veel iseseisvuse säilitada.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Pertusi, Agostino, ed. (1976). La Caduta di Costantinopoli. Fondazione Lorenzo Valla: Verona. (An anthology of contemporary texts and documents on the fall of Constantinople; includes bibliographies and a detailed scholarly comment). 
  2. Runciman, Steven (1965). The Conquest of Constantinople, 1453. Cambridge: Cambridge University Press. p. 85. ISBN 0-5213-9832-0. 
  3. Nicolle, David (2000). Constantinople 1453: The end of Byzantium. Oxford: Osprey Publishing. p. 45. ISBN 1841760919. 
  4. 4,0 4,1 Norwich, John Julius (1997). A Short History of Byzantium. New York: Vintage Books. 
  5. Nicolle 2000.
  6. İnalcık, Halil (2008), Osmanlı İmparatorluğu Klasik Çağ (1300–1600)
  7. Chronicles of George Sphrantzes; Greek text is reported in A. Mai, Classicorum auctorum e Vaticanis codicibus editorum, tome IX, Romae 1837, pp 1–100
  8. The Destruction of the Greek Empire, Edwin Pears
  9. Leonardo di Chio, Letter,927B: "three hundred thousand and more".
  10. Nicolle 2000, p. 44.
  11. Uyar, Mesut; Erickson, Edward J. (2009). A military history of the Ottomans: from Osman to Atatürk. Santa Barbara: Praeger. p. 37. ISBN 9780275988760. 
  12. Phrantzes, The Fall of the Byzantine Empire
  13. Crowley, Roger (2006). Constantinople: The Last Great Siege, 1453. Faber. ISBN 0-571-22185-8.  (reviewed by Foster, Charles (22. september 2006). "The Conquestof Constantinople and the end of empire". Contemporary Review. "Some say the Middle Ages ended then" )
  14. Norwich, John Julius (1997). A Short History of Byzantium. New York: Vintage Books. p. 304. 
  15. Madden, Thomas (2005). Crusades: The Illustrated History. Ann Arbor: University of Michigan. 
  16. Haldon, John (2000). Byzantium at War 600 - 1453. New York: Osprey. 
  17. Mango, Cyril (2002). The Oxford History of Byzantium. New York: Oxford UP. 
  18. A timeline of the Roman Empire, Piero Scaruffi. Retrieved 2011-11-23.