Militarism
Militarism on riigi sõjalist võimsust esikohale seadev või sõjakas poliitika; valitsuse või rahva usk või soov, et riik peaks säilitama tugevat sõjalist võimsust ning olema valmis seda agressiivselt kasutama, et kaitsta või edendada rahvuslikke huve.
Lihtsamalt öeldes on see poliitika, mille käigus ülistatakse sõjalist jõudu ja hoiatakse armee sõjavalmis.
Militarismile on omaseks peetud ka 1) agressiivsust, mis hõlmab sõjalise jõu kasutamise ähvardust, 2) kutseliste sõjaväelaste klassi ideede ülistamist ja 3) relvajõudude domineerimist riigi valitsusstruktuuris või poliitikas.
Kogu ajaloo vältel on militarism olnud imperialistlike või ekspansionistlike ideoloogiate tähtis osa. Silmapaistvad näited on Assüüria suurriik, Sparta linnriik Vana-Kreekas, Rooma impeerium, asteekide riik, Preisi kuningriik, Briti impeerium, Jaapani keisririik, Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik (mis sai hiljem osaks Nõukogude Liidust), Itaalia koloniaalimpeerium Benito Mussolini valitsusajal ning Natsi-Saksamaa (sõjaväelise diktatuuri üks kurikuulsamaid näiteid).
Pärast Teist maailmasõda tõstis militarism pead paljudes Aasia ja Aafrika postkoloniaalsetes riikides (nt Põhja-Korea, Birma, Tai, Libeeria, Nigeeria, Uganda). Militaristlikud režiimid kerkisid esile ka Ladina-Ameerikas; mõni neist nagu Augusto Pinocheti parempoolne valitsus Tšiilis tulid võimule välismaalt toetust saanud riigipöördega, samas kui teised nagu Hugo Chavezi vasakpoolne valitsus Venezuelas pääsesid riigitüüri juurde valimistel.
