NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib NSV Liidu parlamendist 1989–1991; teiste Rahvasaadikute Kongresside kohta vaata lehekülge Rahvasaadikute Kongress (täpsustus).

Eestlased NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil Kremlis maikuus 1989.

Rahvasaadikute Kongress oli Nõukogude Liidu viimane kõrgeim riigivõimu organ, mis funktsioneeris 25. maist 1989 kuni 5. septembrini 1991, kui NSV Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi ettepanekul võttis vastu otsuse enda laialisaatmiseks.

NLKP peasekretär Gorbatšov üritas perestroika ja glasnosti tingimustes reorganiseerida riigi kõrgeimat riigivõimu organit demokratiseerimise suunas, et vähendada, kuid säilitada parteinomenklatuuri mõju ning kaudselt üritada juurutada õigusriigi põhimõtteid. Selle üheks elemendiks oli mitme kandidaadiga vabade valimiste süsteemi käivitamine. Selleks oli vaja muuta 1977. aastal vastu võetud NSV Liidu konstitutsiooni (põhiseadust), milline protsess käivitati NLKP XIX konverentsil, mis algas 28. juunil 1988. NSV Liidu uus konstitutsioon hakkas kehtima 1. detsembril 1988. Selle kohaselt loodud Rahvasaadikute Kongressi (RK) saadikute volitusteks kehtestati viieaastane periood. Muudeti valimissüsteemi. Loodi ühe või mitmemandaadilised ringkonnad, määrati ühiskondlikele organisatsioonidele kvoodid ning valimiseelsete koosolekute läbiviimise kord. Sätestati, et saadikukandidaatide arvu ei piirata.

RK suuruseks määrati 2250 saadikut. Nendest 1500 määrati vabalt valitavateks territoriaalsel ja rahvuslik-territoriaalsel printsiibil ning 750 delegeeritavateks ühiskondlike organisatsioonide poolt. Sellega garanteeris NLKP juhtiv parteiaparaat, kes ei riskinud vabasse valimisvõitlusse minna, endale kohad Rahvasaadikute Kongressil.

RK valimised toimusid 26. märtsil 1989. Need olid teatud reservatsiooniga üldse esimesed vabad valimised NSV Liidu ja Eesti NSV ajaloos. Eestile, nagu kõikidele liiduvabariikidele, oli eraldatud 32 saadikukohta rahvuslik-territoriaalsete ringkondade kaudu. Nendele kohtadele kandideeris Eestis 97 isikut. Neli mandaati jaotati territoriaalsete ringkondade kaudu 8 kandideerija vahel.

Tegemist oli isikuvalimistega, mistõttu ükski tollal tegutsenud poliitiline jõud oma konkreetse valimisnimekirjaga ei esinenud. Kuid poliitiliste rühmituste poolt koostati toetust väärivate saadikukandidaatide nimekirju. Rahvarinde soosikute nimekirjas oli 23 isikut, nende hulgas ka taktikalistel kaalutlustel EKP juhtfiguurid Vaino Väljas, Indrek Toome ja Arnold Rüütel. Nendes valimisringkondades, kus nimetatud kolm kandideerisid, Rahvarinne omi arvestatavaid kandidaate välja ei pannud. Rahvarinne toetas kaudselt ka Töökollektiivide Liidu (TKL) liidrit Ülo Nugist, pastor Illar Hallastet tema võitluses Virumaal Siim Kallasega, Maaliidu esindajat Arvo Sirendit ning luuletaja ja tõlkijat Aivo Lõhmust. EKP soosikute ringkonda kuulus 18 inimest, kusjuures 5 neist olid selgelt suurriiklike huvide väljendajad ja Eesti iseseisvuse vastased. Roheline Liikumine tõstis esile oma juhtfiguurid Juhan Aare, Tiit Made, Vello Pohla ja Ants Paju ning jagas toetust veel 24 inimesele, kes suuremalt jaolt kuulusid ka Rahvarinde mõjusfääri. Töökollektiivide Liit avaldas toetus 12-le oma liikmeskonda kuulunud kandidaadile, kuid hoidus teistele toetust avaldamast. Nõukogude impeeriumi meelne Interliikumine ja Töökollektiivide Ühendnõukogu tegid panuse 16 kandideerijale. Ülejäänud 35 kandideerinut läksid valimiseelsesse võitlusse individuaalses korras ilma konkreetse ühiskondlik-poliitilise toetuseta. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) tegi tõsise poliitilise vea, kui otsustas neid valimisi boikoteerida ja omi kandidaate mitte esitada kutsudes rahvast üles mitte valimistel osalema.

Valimistel osales 1 014 360 hääleõiguslikku inimest, mis tähendas, et boikoti õhutamine jäi marginaalseks. Laulva revolutsiooni käigus populaarseks saanud persoonid tegid valimistel puhta töö. Rahvarinde kandidaat Igor Gräzin sai Pärnu maavalimisringkonnas 97,67% häältest. Vaino Väljas sai 92,80%, Rein Otsason 92,34%, Indrek Toome 91,24%, Arnold Rüütel 90,33%, Arder Väli 89,04%, Ignar Fjuk 86,65%, Juhan Aare 85,79%, Ülo Vooglaid 83,89%, Marju Lauristin 83,57% jne. Ülekaaluka võidu oma konkurentide üle saavutasid ka Hardo Aasmäe, Mihhail Bronštein, Arvo Haug, Vladimir Jarovoi, Siim Kallas, Oleg Klušin, Jüri Kraft, Nikolai Kutašov, Tiit Käbin, Tõnu Laak, Endel Lippmaa, Tiit Made, Mikk Mikiver, Hasso Nurm, Viktor Palm, Tadeuš Pupkevitš, Ivar Raig, Edgar Savisaar ja Gustav Tõnspoeg. Kuues valimisringkonnas aga ei saavutanud ükski kandidaat 50%+1 häält ning korraldamisele tulid kahe enam hääli saanu vahel kordusvalimised. Võidu saavutasid Gennadi Golubkov, Klara Hallik, Peeter Jalakas, Jevgeni Kogan, Toivo Ninnas ja Vello Pohla. Eesti territoriaalsetest valimisringkondadest valitule 36 saadikule lisandus veel 12 saadikut, kes pääsesid Moskvasse üleliiduliste organisatsioonide vahendusel. Need olid Andres Aruvald, Jüri Kahn, Kaljo Kiisk, Ivan Lõzo, Irina Raud, Karl Rebane, Väino Saar, Olev Subbi, Eino Tamberg, Enn Tõugu, Vello Vare ja Toomas Varek.

Rahvarinne saavutas valimistel sisulise võidu, saades Moskvasse valituks 14 oma liiget. Ei ole alust arvata Rahvarinde mõjusfääri EKP ja TKL-i juhtfiguure Väljast, Toomet, Rüütlit ja Nugist, keda Rahvarinne toetas. Rahvarinde suurimaks kaotuseks oli ühe tema ideoloogi Rein Veidemanni allajäämine interliikumise liidrile Jevgeni Koganile. EKP mõjusfääri kuulunutest said mandaadi 13, Töökollektiivide Liidu liikmeskonnast 7, Eesti Rohelisest Liikumisest 3 ja Interrindest 7 kandideerinut. Karl Rebane ja Enn Tõugu olid kuulutanud end sõltumatuks.

Eesti delegatsioon jagunes sisuliselt selgelt kaheks, kui küsimus puudutas Eesti iseseisvumist, suveräänsust ja täielikku isemajandamist. Sellele olid rõhutatult vastu 7 interliikumisega otse või ideoloogiliselt seotud saadikut Bronštein, Jarovoi, Klušin, Kogan, Kutašov, Lõzo ja Pupkevitš.

Eestist valitud rahvasaadikutest olid 42 NLKP liikmed ja 6 parteitud.

NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi istungid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • I istung: 25. mai – 9. juuni 1989
  • II istung: 12. detsember – 24. detsember 1989
  • III istung : 12. märts – 15. märts 1990
  • IV istung: 17. detsember – 26. detsember 1990
  • V istung: 2. september – 5. september 1991

RK kompetentsi kuulusid igasugused küsimused, sh konstitutsiooni vastuvõtmine, riigipiiri määratlemine, riigi struktuurilise ehituse alused, sise- ja välispoliitika põhisuundade väljakujundamine, majanduse arendamise plaanide kinnitamine, Ülemnõukogu ja Ülemnõukogu Presiidiumi valimine, referendumite korraldamise otsustamine jne. Loodi Kongressi sekretariaat rahvasaadikute ning väljastpoolt tulnud kirjade ja avalduste läbivaatamiseks ja menetlemiseks. Eesti poolt kuulus sinna Hardo Aasmäe.

Loodi alaliselt tegutsev Ülemnõukogu, mis kujutas endast seadusandlikku ja kontrollorganit ning oli mõeldud sisuliselt RK liiga radikaalsete otsuste pehmendamiseks. Ülemnõukogu (542 liiget, sh Ülemnõukogu esimees ja aseesimees) moodustas RK-i salajasel hääletamisel. Sellel oli kaks koda: Liidunõukogu (271 liiget, Eestist Marju Lauristin ja Vello Vare) ja Rahvustenõukogu (269 liiget, Eestist Juhan Aare, Igor Gräzin, Klara Hallik, Siim Kallas, Jüri Kahn, Tiit Käbin, Ülo Nugis, Tadeuš Pupkevitš, Ülo Vooglaid). Arvuline koosseis oli määratud printsiibi järgi, et iga liiduvabariik sai 11, autonoomne vabariik 4 ja autonoomne oblast 2 kohta. Iga aasta pidi vahetuma 1/5, ehk 108 saadikut, kuid juba esimese tööaasta lõpuks avaldas 180 rahvaasemikku isikliku avalduse alusel soovi loobuda alalisest tööst Ülemnõukogus. Moodustati Ülemnõukogu kaheksa alalist komisjoni ja 14 ühiskomiteed.

Komisjonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. plaani ja eelarve-finants (Eestist Jüri Kraft);
  2. tööstuse-, tehnika- ja tehnoloogia arendamine (Eesti esindaja puudus);
  3. transport-, side ja informaatika (Enn Tõugu);
  4. töö, hinnad ja sotsiaalpoliitika (Marju Lauristin);
  5. rahvuspoliitika ja rahvusvahelised suhted (Klara Hallik);
  6. liiduvabariikide, autonoomsete vabariikide ja autonoomsete oblastite sotsiaal- ja majandusliku arengu küsimused (Siim Kallas);
  7. rahvatarbimise, kommunaal-elukondliku ja elanikkonna teenindamise küsimused (Ülo Nugis);
  8. kultuuri, keele, rahvuslike ja internatsionaalsete traditsioonide ja ajaloolise pärandi küsimused (Ignar Fjuk).

Komiteed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. välisasjad (Tiit Made);
  2. kaitse ja riikliku julgeolek (Vello Vare);
  3. seadusandlus, seaduslikkus ja õiguskord (Tiit Käbin);
  4. rahvasaadikute töö, juhtimise arendamine ja kohalikud omavalitsused (Edgar Savisaar);
  5. majandusreformi küsimused (Mihhail Bronštein, Tõnu Laak);
  6. agraar- ja toiduainete küsimused (Ivar Raig);
  7. ehitus ja arhitektuur (Irina Raud);
  8. teadus, rahvaharidus, kultuur ja kasvatus (Ülo Vooglaid);
  9. rahva tervise kaitse (Arvo Haug);
  10. naiste, perekonna kaitse, emaduse ja lapsepõlve küsimused (Eestil esindaja puudus);
  11. veteranide ja invaliidide küsimused (Ivan Lõzo);
  12. noorsooküsimused (Jüri Kahn);
  13. ökoloogia ja loodusvarade ratsionaalse kasutamise küsimused (Juhan Aare, Tadeuš Pupkevitš);
  14. avalikustamise ja kodanike õiguste ja pöördumiste küsimused (Vello Pohla).

Rahvasaadikute Kongressi käivitumisel, selgus, et olulise osa Kremli kongresside paleesse kogunenud saadikutest kujutab endast nn kuulekas-agressiivset enamust, mis hoolitseb selle eest, et demokraatlikud tuuled eriti puhuma ei pääse ning segab reformimeelsete saadikute tegutsemist. Nendele vastukaaluks moodustus Moskva keskvõimuga selges opositsioonis olnud saadikutest nn. regioonidevaheline saadikugrupp, mis üritas ühendada kõikide NSV Liidu regioonide demokraate. Selle liikmeskonnas oli eri aegadel 300–350 saadikut, sh Eesti, Leedu ja Läti suveräänsusmeelseid inimesi. Saadikurühmal oli viis võrdsetes õigustes aseesimeest: Boriss Jeltsin, Gavriil Popov, Juri Afanasjev, Andrei Sahharov ning ainsana väljaspool Venemaad Viktor Palm Eestist.

Tegevus Kremlis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti iseseisvuse taastamise meelne delegatsiooni osa läks Moskvasse sillutama selleks teed ning propageerima demokraatlikke riigivalitsemise printsiipe. Tegemist oli suuresti improviseerimisega ja olukorra ära kasutamisega, kusjuures peamisteks mõttekaaslasteks ja partneriteks olid Leedu delegatsiooni liikmed.

Esimeseks suureks saavutuseks oli 27. novembril 1989 NSVL Ülemnõukogu poolt vastu võetud seadus Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV majandusliku iseseisvuse kohta. Eestlaste poolt genereeritud liiduvabariigi isemajandamise idee oli selleks ajaks kogunud populaarsust ja toetust paljudes liiduvabariikides.

Eesti, Läti ja Leedu rahvasaadikute absoluutselt suurimaks saavutuseks Rahvasaadikute Kongressil oli aga Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide olemasolu ametliku tunnistamise ja seda tehingut hukkamõistva otsuse vastuvõtmine. NSV Liidu kõrgeim riigivõimuorgan teatas, et selle paktiga vormistatud Nõukogude Liidu ja Saksamaa Euroopa jagamise aktsioon on kehtetu selle sõlmimise hetkest peale. See oli olnud üle poola aasta Rahvasaadikute Kongressi kuluaarides peetud karmi võitluse tulemus. Nõukogude Liidu juhtkond ja tema rahvaasemikud olid sunnitud tunnistama, et Nõukogude Liit on Balti riigid okupeerinud, saades selleks Hitleri soostumuse.

Eesti, Läti ja Leedu rahvuslaste osalemine suures maailmapoliitikas ja kujunemine ajaloolisteks isikuteks väljendus osalemises Kremlis ka muude Nõukogude Liidu lagundamise protsessi kiirendavatele aktsioonidele aktiivses kaasaaitamises. Tegutseti teiste Nõukogude Liidu häbiväärsete tegude esiletoomises nagu Poola ohvitseride mõrvamine Katõnis, agressioon Afganistani, Thbilisi veresauna korraldamine jne.

Pärast 1991. aasta augustiputši Rahvasaadikute Kongressi tegevus sisuliselt hääbus. 6. septembri istungi korraldamisega, eriti päevakorra kokkupanemisega, oli kõvasti tegemist. Selleks ajaks oli Eesti kuulutanud välja iseseisvuse ning tema saadikud Kongressi töös ei osalenud. Vaatlejatena olid kohal Aasmäe, Bronštein, Gräzin, Kraft, Lippmaa, Nurm, Palm, Pohla, Raig, Vare, Vooglaid ja impeeriumimeelsed saadikud. Nendele vaadati aga juba kui välismaalaste. Eesti saadikud pöördusid küll Gorbatšovi, Lukjanovi, Ševardnadze, Nazarbajevi ja teiste tollaste Nõukogude Liidu juhtide poole sooviga, et RK oma viimasel istungil tunnustaks Balti riikide iseseisvust, kuid see küsimus jäi päevakorda võtmata.

Mittetulundusühing "Eesti Vabaduse Eest!""[muuda | redigeeri lähteteksti]

MTÜ Eesti Vabaduse Eest! liikmed 15. märtsil 2010.

Eestist valitud NSV Liidu rahvasaadikud asutasid 16. märtsil 2010 mittetulundusühingu "Eesti Vabaduse Eest!". Ühing on võtnud enda eesmärgiks vahetada, edastada ja talletada meenutusi, mis on seotud ühingu liikmete töö ja tegevusega NSV Liidu rahvasaadikutena. Ühingu esimeheks valiti Jüri Kraft, kelle poolt nimetati aseesimeesteks Igor Gräzin ja Toomas Varek.

Ühingu liikmeskonda ei kaasata Eesti iseseisvuse taastamise vastu võidelnud rahvasaadikuid. Kuna ühingu asutamise päeva seisuga oli manalateele läinud 9 rahvasaadikut, sai ühingu liikmeskonna suuruseks olla maksimaalselt 36 liiget, kes oma soovi ühingusse kuulumiseks oleks pidanud kinnitama esimehele kas suuliselt või kirjalikult. Ühingu tegevuse lõppemise ainsaks vormiks on ühingu viimase liikme surm. Ühing ei jäta endast maha mingit kontinuiteeti kuna tema nimi ja tegevus pole päritavad[1].

MTÜ-sse Eesti Vabaduse Eest! kuuluvad Juhan Aare, Hardo Aasmäe, Andres Aruvald, Ignar Fjuk, Gennadi Golubkov, Igor Gräzin, Klara Hallik, Arvo Haug, Peeter Jalakas, Jüri Kahn, Siim Kallas, Jüri Kraft, Tiit Käbin (1937–2011), Tõnu Laak, Marju Lauristin, Endel Lippmaa, Tiit Made, Toivo Ninnas, Ülo Nugis (1944–2011), Hasso Nurm, Vello Pohla, Ivar Raig, Irina Raud, Arnold Rüütel, Edgar Savisaar, Olev Subbi (1930-2013), Eino Tamberg (1930–2010), Indrek Toome, Enn Tõugu, Toomas Varek, Ülo Vooglaid, Arder Väli ja Vaino Väljas.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]