Kümnevõistlus

Allikas: Vikipeedia

Kümnevõistlus on kümnest kergejõustiku alast koosnev mitmevõistlus. Võistlused toimuvad kahel päeval järjest ning võitjaks tuleb suurima punktisummaga sportlane. Kümnevõistluses võistlevad mehed, naiste mitmevõistlus toimub seitsmevõistluses.

Kümnevõistluse maailmarekord on Kevin Mayeri 2018. aastal kogutud 9126 punkti.

Kümnevõistlus on kaasaegsete olümpiamängude kavas alates 1912. aastast,[1] maailmameistrivõistlusi peetakse 1983. aastast ja Euroopa meistrivõistlusi 1934. aastast.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kümnest alast koosnevat mitmevõistlust katsetasid ameeriklased 1904. aasta suveolümpiamängudel Saint Louises. Nad olid esimest korda selgitanud mitmekülgsuse meistreid kümnel alal juba 1884. aastal. Võistlusalad olid 100 jardi jooks, kuulitõuge, kõrgushüpe, 880 jardi käimine, vasaraheide, teivashüpe, 120 jardi tõkkejooks, raskusheide, kaugushüpe ja miilijooks. Saint Louisi olümpiamängudel osales sellises mitmevõistluses aga vaid 6 atleeti kahest riigist. Võitis Suurbritanniat esindanud Thomas Pieter Kiely.[2]

1912. aasta suveolümpiamängudel Stockholmis võeti rootslaste poolt võistluskavasse antiikolümpiamängude eeskujul viievõistlus, kus aladeks olid kaugushüpe, odavise, staadionijooks (192,5 m), kettaheide ning 1500 m jooks (asendas antiikaja maadlust). Uudse olümpiaalana oli kavas ka mitmevõistlus decathlon (kreekapärane nimi), kus kümneks võistlusalaks olid samad alad mis tänapäevalgi samas järjestuses. Tulemuste hindamise punktitabeli aluseks olid tollased olümpiarekordid.

Olümpiamängude peaprooviks kümnevõistluses olid 1911. aastal Göteborgis peetud võistlused, mille võitis Hugo Wieslander 6903,92 punktiga (1985. aasta punktitabeli järgi 5463 punkti), mis oli ka mitteametlikuks maailmarekordiks.[3]

Esimene olümpiakümnevõistlus kestis ootamatult suure osalejate arvu (29) tõttu kolm päeva. Hiljem on kümnevõistlus läbi viidud kahe päevaga. Selle võitis ülivõimsalt 23-aastane pooleldi indiaani päritolu James Thorpe, kes võitis ka kergejõustiku viievõistluse. Rootsi kuningas nimetas teda autasustamisel atleetide kuningaks (sealt pärinebki kümnevõistluse võitjate tituleerimine kergejõustiku kuningaks).[4]

Kümnevõistluse alad[muuda | muuda lähteteksti]

Kümnevõistlus kestab kaks päeva, mõlemal päeval on kavas viis ala.

Esimene päev:

Teine päev:

Võitjad selgitatakse välja 10 ala kombineeritud esituse põhjal. Sooritust hinnatakse igal alal tulemuse eest saadud punktide, mitte vastava ala paremusjärjestuse järgi. Võistluse võidab 10 ala kokkuvõttes kõige rohkem punkte saanud sportlane.[5]

Punktisüsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Üksikalade tulemusi hinnatakse mitmevõistluse punktitabeli alusel, lõppjärjestuse määrab kõigil aladel kogutud punktide summa. Neid tabeleid, mida on mitmel korral muudetud, kasutatakse praeguseni (praegune tabel kehtestati 1. aprillil 1985). Soorituste eest üksikaladel teenib sportlane punkte vastavalt järgmistele valemitele: A*(B–P)C (jooksualad) ja A*(P–B)C (väljakualad). Jooksu- ja väljakualade jaoks on valemid erinevad seetõttu, et jooksualadel on parem tulemus väiksem (kiirem aeg), väljakualadel aga vastupidi.

A, B ja C on parameetrid, mis sõltuvad konkreetsest üksikalast. P on aga sportlase tulemus vastaval alal, mida mõõdetakse sekundites (jooksud), meetrites (heited) või sentimeetrites (hüpped).

Kõigi alade valemites on astendaja (C) ühest suurem, mistõttu on punktiskaala progressiivne. See tähendab seda, et väga hea tulemuse parandamine annab suurema punktilisa kui samavõrra keskpärase tulemuse parandamine.

Kümnevõistlejad ei teeni kõigil aladel võrreldaval hulgal punkte. Keskmisest märksa enam punkte saab tüüpiline kümnevõistleja kaugushüppes, alla keskmise aga kuulitõukes ja 1500 meetri jooksus. See tuleneb sellest, et punktitabeli koostamisel on arvestatud iga ala tippude tasemega. Keskmine kümnevõistleja on aga kehaehituselt märksa lähedasem kaugushüppajale kui kuulitõukajale või 1500 meetri jooksjale, mistõttu on ka kümnevõistlejate tulemused kaugushüppes maailmatasemele palju lähemal kui kuulitõukes ja keskmaajooksus.[6]

Ala A B C
100 m jooks 25,4347 18 1.81
Kaugushüpe 0,14354 220 1.4
Kuulitõuge 51,39 1.5 1.05
Kõrgushüpe 0,8465 75 1.42
400 m jooks 1,53775 82 1.81
110 m tõkkejooks 5,74352 28.5 1.92
Kettaheide 12,91 4 1.1
Teivashüpe 0,2797 100 1.35
Odavise 10,14 7 1.08
1500 m jooks 0,03768 480 1.85

Punktide võrdlustulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Võistlusala 1000 punkti 900 punkti 800 punkti 700 punkti[6]
100 m 10.39 10.82 11.27 11.75
Kaugushüpe 7.76 7.36 6.94 6.51
Kuulitõuge 18.40 16.79 15.16 13.53
Kõrgushüpe 2.20 2.10 1.99 1.88
400 m 46.17 48.19 50.32 52,58
110 m tj 13.80 14.59 15.41 16.29
Kettaheide 56.17 51.40 46,59 41,72
Teivashüpe 5.28 4.96 4.63 4.29
Odavise 77.19 70,67 64.09 57.45
1500 m 3:53.79 4:07.42 4:21.77 4:36.96

Reeglid[muuda | muuda lähteteksti]

Kui vähegi võimalik, peab mitmevõistluse peakohtunik tagama igale osavõtjale vähemalt 30-minutilise pausi eelmise ala lõpu ja järgmise ala alguse vahel. Võimaluse korral tuleb jätta esimese päeva viimase ja teise päeva esimese ala vahele vähemalt 10-tunnine paus.

Võistlusjärjekord võidakse loosida enne iga ala algust. 100 ja 400 meetri jooksudes ning 110 meetri tõkkejooksus paigutab võistlejad jooksudesse tehniline delegaat. Seejuures peab igas jooksus olema 5 või enam, kuid mitte mingil juhul vähem kui 3 võistlejat.

Mitmevõistluse viimasel alal paigutatakse pärast eelviimast ala liidergruppi kuuluvad võistlejad ühte jooksu. Teised võistlejad võidakse paigutada (loosida) jooksudesse vastavalt sellele, millal nad lõpetavad eelviimase ala.

Mitmevõistluse peakohtunikul on õigus vajaduse korral muuta mis tahes jooksu koosseisu.

Mitmevõistluse üksikaladel rakendatakse IAAF-i võistlusmäärusi, välja arvatud järgmised erandid:

Kaugushüppes, kuulitõukes, kettaheites ja odaviskes antakse igale võistlejale kolm katset.

Igal jooksudistantsil arvestatakse tulemusi ainult ühe (käsi- või elektriaeg) ajavõtumeetodi alusel. Iga võistleja aeg tuleb fikseerida kolme kellaga või fotofinišiga. Rekordite püstitamisel arvestatakse elektriaega ka juhul, kui seda pole saadud kõigile võistlejatele.

Võistleja, kes ei alusta mõnel mitmevõistluse alal võistlemist (ei soorita alal ühtegi katset), loetakse mitmevõistluse katkestanuks, ta ei saa osaleda järgmistel mitmevõistluse aladel ning talle ei määrata kohta võistluste koondprotokollis.

Võistleja, kes otsustab mitmevõistluse katkestada, peab sellest kohe informeerima mitmevõistluse peakohtunikku.

Pärast iga ala lõppu tuleb punktiseis (st antud ala tulemusele vastavad punktid IAAF-i ametliku punktitabeli alusel ja punktide summa pärast kõiki seni lõppenud alasid) kõigile võistlejatele teatavaks teha.

Mitmevõistluse võitja on suurima punktisumma kogunud võistleja. Võrdsete punktisummade korral on võitja sportlane, kes suurimal arvul üksikaladel on saanud samale kohale konkureerivatest sportlastest suurema punktisumma. Eeltoodud näitaja võrdsuse korral on võitja see sportlane, kes mingil üksikalal on saanud konkurentidest suurema punktisumma. Eeltoodud meetodit kasutatakse ka kõigi teiste kohtade väljaselgitamiseks.[7]

Kümnevõistlus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

NSV Liidu - USA - Saksa FV kümnevõistluses Tallinnas Kadrioru staadionil 1974 . aastal

1910. – 1930. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

1909. aasta südasuvel Tartus spordiseltsi Aberg korraldatud võistluse kavas oli 100 m jooks, kaugus- ja kõrgushüpe, odavise, kuulitõuge ja palliheide. Sellest võistlusest ei ole säilinud ühtegi dokumenti, sest Abergi arhiiv hävis sõjatules. 1909. aasta septembris korraldasid Kalevi võimlejad mängu- ja lauluseltsi Lootus (Gonsori) aias neljavõistluse, mille kavas olid kivitõuge, kettaheide, kaugus- ja kõrgushüpe. Võistluse võitis Leopold Tõnson.[8]

Kalevlaste esimene kümnevõistlus toimus kümme kuud pärast Stockholmi olümpiamänge – 1. juunil (1918 1. veebruarini kehtinud vana kalendri järgi 19. mail) 1913 Pirital. Võistlus kestis vaid kaheksa tundi. Olümpiamängudel, nagu teada, jagati kümme ala kolmele päevale. Kalevi kümnevõistlust alustas 12 meest, lõpetas kuus: Bernhard Abrams, Johannes Villemson, Eduard Hiiop, Leopold Tõnson, Sergei Orloff ja Reinhold Salumann. Võitjaks tuli Abrams järgmiste üksiktulemustega (100 m 13,0; ketas 29.65; kuul 10.15; heitepall 43.77; oda 35.24; kaugus 5.42; kõrgus 1.55; "kepihüpe" 2.90; 110 m "aiajooks" 20,0 ja 1500 m 5.53,8). Kalevi tabeli järgi andsid need tulemused 9289 punkti. Paremuse selgitamisel võeti aluseks Kalevi eelmise aasta rekordid. Neid hinnati 1000 punktiga. Rootslased hindasid teatavasti samaväärselt tulemusi, mis olid võrdsed olümpiarekorditega.[9]

Samal päeval leidis Tallinnas aset teinegi, täiesti olümpialik kümnevõistlus. Selle korraldas võimlemisseltsi Sport asutanud Artur Kukk. Selle kümnevõistluse võitis Soome 1912. aasta meister, Helsingi rootsi klubi IFK esindanud Lars Hornborg Venemaa mitmekülgsema atleedi Garri Gantvargi ees. Viiendaks jäi eestlane Gustav Kiilim. Kiilim oli püstitanud eelmistel hooaegadel Eesti tipptulemusi 100 meetrist 1500 meetrini. Kõnealust võistlust alustas Kiilim oma võimetele vastavalt. Väljakualadel ta aga külalistele konkurentsi ei pakkunud. Kiilimi üksiktulemused (11,9 – 5.46 – 7.90 – 1.40 – 56,0 – 22,0 – 27.52 – diskv. – 30.40 – 4.47,2) andsid 1912. aasta punktiskaala järgi esimeseks Eesti rekordiks 4438,195 punkti.

Tulemuste võrdlusest selgub, et Pirital võistelnud Abrams oli kümnevõistlejana Kiilimist võimekam. Seda ta ka järgmisel suvel Riias II Venemaa olümpial 5642,255 punkti ja pronksmedali võitmisega tõestas. Tulemus oli uus Eesti rekord. Kuu aega hiljem võtsid üksteiselt mõõtu Abrams ja Villemson, kes oli rohkem jooksja. Villemson oli konkurendist selgelt üle ja võitis selle duelli Eesti rekordiga 6007,98 punkti.[10]

Antwerpeni olümpiamängude lähenedes kirjutas Eesti Spordilehe esimene toimetaja ja riigitegelane Ado Anderkopp võimalusest püstitada maailmarekord. Eesti meistrivõistlustel 1920. aasta juunis koguski üha enam imetlust äratav lühikesekasvuline (174 cm), kuid kehaliselt tugev atleet Aleksander Klumberg rekordilise punktisumma – Stockholmi olümpial kasutatud tabeli järgi 8025,520. Maailmarekordiks ei kinnitatud seda tulemust (samal aastal uuendatud tabeli järgi 7363,625) siis ega hiljem, sest Eesti polnud veel Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAF-i) liige. IAAF-i maailmarekordite statistikakogumikus (1999) on Klumbergi 1920. aasta saavutus märgitud kui viimane mitteametlik tipptulemus kümnevõistluses.

Antwerpeni olümpiamängudel meie mehe lootused ei täitunud. Ta sai odaviskes viienda koha tulemusega 62.39. Eelvõistlusel tühistas soomlasest kohtunik eestlase parima viske, mis kandus 65 meetrini. Kuna soomlased tegutsesid ka märkijatena väljakul, võis kahelda, kas nende tegevus oli erapooletu. Esimesed neli olid kõik soomlased. Kümnevõistluses osales Klumberg haigena ning suhteliselt nõrkade tulemuste tõttu jättis võistluse pooleli peale teivashüpet. Kuna eestlastel puudus punktitabel, ei osatud arvata, et peale trumpala odaviske õnnestumist oleks Klumberg võinud tõusta pronksikohale.[11]

1922. aasta hilissuvel asus küps ja ambitsioonikas kümnevõistleja Helsingis IFK-i juubelivõistlustel maailmarekordit ründama. Vaatamata jahedale ilmale, tuulele ja sajule õnnestus maailmarekord püstitada. Esimene päev 100 m 12,3; kaugus 6.59; kuul 12.92; kõrgus 1.75; 400 m 55,0. Teine päev 110 m tõkkejooks 17,0 (Eesti rekord); ketas 39.64; teivas 3.40; oda 62.20; 1500 m 5.11,3. 1912. aasta tabeli järgi saavutas Klumberg Helsingis maailmarekordiks 8147,505, 1920. aasta tabeli järgi 7485,610 punkti, 1985. aasta tabeli järgi oli tulemuseks 6087 punkti.

1924. aasta Pariisi olümpiamängudel võitis Klumberg kümnevõistluses pronksmedali 7329,36 punktiga, kaotades hõbeda vaid 21 punktiga. Aastavahetusel 1924/1925 korraldatud Eesti Spordilehe referendumil valisid spordihuvilised ta "Eesti suurimaks sportlaseks" (ta edestas kõiki kuulsaid raskejõustiklasi).[12] 1920. ja 1930. aastatel olid tugevamateks kümnevõistlejateks veel Elmar Rähn, Johann Meimer, Arnold Niggol ja Elmar Lilienthal.

1940. – 1950. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja aastatel alustas sportlasteed Heino Lipp, kes tuli Eesti meistriks kümnevõistluses 1944. aastal ja oli 1943. aastal teine. 1946. aastal viis ta Nõukogude Liidu rekordi kuulitõukes üle 16 meetri ning oli sel alal kindlaim pretendent Euroopa meistri tiitle. Kuid julgeoleku asutus (KGB) teda EM-le ei lubanud ning oma pika sportlaskarjääri jooksul ei saanud Lipp piiri taha kordagi. Samal aastal ületas Lipp Klumbergi kümnevõistluse rekordi (6450 punkti) tulemusega 6631 (1934. aasta tabel). Peale seda uuendas Lipp Eesti rekordit veel kolm korda.

Helsingi 1948. aasta suveolümpiamängude päevil sai ta Tartus tulemuseks 7584 punkti, mis ületas olümpiavõitja Robert Mathiase punktisumma 7139. Kuu aega hiljem püstitas Heino Lipp ka uue NSV Liidu rekordi tulemusega 7780 punkti (11,4 – 6.13 – 16.18 – 1.70 – 50,2 – 15,4 – 47.55 – 3.40 – 61.96 – 4.35,0), mis oli maailma kõigi aegade kolmas tulemus (1985. aasta tabeli järgi 7072 punkti). 1949. aasta Tartu võistlustel üritas Lipp maailmarekordi 7900 punkti ületamist. Peale kuuendat ala 110 m tõkkejooksu edestas ta maailmarekordit 26 punktiga, kuid järgnenud vihmasaju ja poris võistlemise tõttu jäi tulemuseks vaid 7539 (hooaja tippmark Euroopas). Viimase rekordiürituse tegi ta 1950. aastal, kuid taas nurjas teise päeva halb ilm hea tulemuse saamise. Peale seda keskendus Lipp kuulitõukele ja kettaheitele.[13]

Lipu mantlipärijaks tõusis Uno Palu, kes alustas kõrgushüppajana, olles Eesti edetabelijuht. 1956. aasta NSV Liidu rahvaste spartakiaadil võitis Palu pronksmedali uue Eesti rekordiga 7167 punkti (1950. aasta tabel, Lipu rekord oli selle järgi 7110). Palu sai võimaluse võistelda 1956. aasta suveolümpiamängudel Melbourne'is, kus saavutas tulemusega 6930 punkti 4. koha. Noorte Hääle küsitluse põhjal valiti Palu 1956. aasta eesti parimaks sportlaseks.

1958. aasta Euroopa meistrivõistlustel kergejõustikus Stockholmis võitis Uno Palu hõbemedali Eesti rekordiga 7329 punkti (1985.aasta tabeli järgi 7275). Sama aasta võistlustel olid septembris rekordinumbrid 7366 punkti ja oktoobris 7559 punkti (1985.a. – 7430), mis tõi talle ka NSV Liidu meistrivõistluste hõbeda. 1960. aastal võitis Palu meistrivõistlustel pronksmedali Eesti rekordiga 7598 (1985.a. – 7454; 11,3 – 7.08 – 13.71 – 1.90 – 50,1 – 14,9 – 42.35 – 3.80 – 59.89 – 4.20,9). Kuid Rooma 1960. aasta suveolümpiamängudele saadeti tema asemel NSVL koondise treenerite otsusel (tutvuste kaudu) hoopis sportlane, kelle isiklik rekord oli vaid 7193.[14]

1960. – 1970. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Peale 1956. aasta olümpiamänge hakati korraldama Uno Palu rändkarikale noorte kümnevõistlusi. Esimeseks võitjaks tuli 16–aastane Rein Aun. 1960. aastal sai ta 20–aastaselt meistersportlaseks. Ülikooli õpingute ajal oli tema treeneriks Fred Kudu. Olümpiahooajal 1964. aastal tuli ta NSV Liidu meistrivõistlustel hõbemedalile Eesti rekordiga 7917 punkti (vana tabeli järgi). Tulemuste ümberarvestamisel rahvusvaheliselt kehtestatud punktitabeli järgi oli tulemus 7813 punkti, mis aga oleks andnud kuldmedali. Selle punktisummaga oli ta enne 1964. aasta suveolümpiamänge Tōkyōs maailma edetabelis 6. kohal. Olümpiamängudel saavutas Aun hõbemedali 7842 punktiga (10,9 – 7.22 – 13.82 – 1.93 – 48,8 – 15,9 – 44.19 – 4.20 – 59.06 – 4.22,3). Veel enne 1500 m jooksu võis eeldada koguni võitu, kuid sakslane Willi Holdorf ületas isiklikku rekordi 14 sekundiga ning sai kuldmedali endale. Aastatel 1964–1967 kuulus Aun maailma edetabeli esikümnesse (kohad 4.–7.). 1967. aastal tuli Rein Aun NSV Liidu rahvaste spartakiaadi võitjaks ja püstitas seejärel maavõistlusel Saksa DV-ga uue riigi rekordi 7979 punktiga. 1968. aasta meistrivõistlustel saavutas Aun taas esikoha uue rekordiga 8026 punkti (1985. aasta tabeli järgi 7898).[15] 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos pidi ta katkestama reielihase vigastuse tõttu. Rein Auna isiklike rekordite punktisumma on 8375.

Rein Auna kõrval tegid neil aastail häid tulemusi ka Jüri Otsmaa – parim tulemus 7912 punkti (1985.a. – 7776), kes oli 1966. aastal maailma edetabeli 8. ning Priit Paalo – 7814 punkti (1985.a. – 7650), kes sai 1965.a. meistrivõistlustel pronksmedali. NSV Liidu noorterekordeid püstitas Pavel Rambak, kelle kümnevõistluse parimaks tulemuseks jäi 7835 punkti (1985.a. – 7700), kuna põlvevigastus 1975. aastal katkestas karjääri.

Toomas Berendsen oli aastatel 1967–1974 NSV Liidu koondise liige ning sai riigi meistrivõistlustel hõbeda 1969. aastal ja pronksi 1970. aastal. Maailma edetabelis oli ta 1972–1973 esikümnes. Parim punktitulemus 8016 punkti (1985.a. –7873) tuli Saksa LV – NSV Liit maavõistlusel 1973. aastal, mis andis kolmanda koha. 9 korral NSV Liidu koondisse kuulunud Toomas Suurväli saavutas oma tipptulemuse 1973. aastal, mil võitis Euroopa karikavõistluste poolfinaali Sofias punktisummaga 8018 (1985. –7887). Finaalis sai meeskondliku hõbeda ning 1975. aastal meeskondliku kulla.[16]

Kõigi aegade edetabel[muuda | muuda lähteteksti]

Seisuga 20. aprill 2024.[17]

Koht Punktid Sportlane Kuupäev Koht
1. 9126 Kevin Mayer Prantsusmaa 15.–16. september 2018 Talence
( 10,55/+0.3 - 7.80/+1.2 - 16.00 - 2.05 - 48,42 / 13,75/-1.1 - 50.54 - 5.45 - 71.90 - 4.36,11 )
2. 9045 Ashton Eaton Ameerika Ühendriigid 28.–29. august 2015 Peking
( 10,23/-0.4 - 7.88/0.0 - 14.52 - 2.01 - 45,00 / 13,69/-0.2 - 43.34 - 5.20 - 63.63 - 4.17,52 )
3. 9026 Roman Šebrle Tšehhi 26.–27. mai 2001 Götzis
( 10,64/0.0 - 8.11/+1.9 - 15.33 - 2.12 - 47,79 / 13,92/-0.2 - 47.92 - 4.80 - 70.16 - 4.21,98 )
4. 9018 Damian Warner Kanada 4.–5. august 2021 Tokyo
( 10,12/+0.2 - 8.24/+0.2 - 14.80 - 2.02 - 47,48 / 13,46/-1.0 - 48.67 - 4.90 - 63.44 - 4.31,08 )
5. 8994 Tomáš Dvořák Tšehhi 3.–4. juuli 1999 Praha
( 10,54/-0.1 - 7.90/+1.1 - 16.78 - 2.04 - 48,08 / 13,73/0.0 - 48.33 - 4.90 - 72.32 - 4.37,20 )
6. 8909 Pierce LePage Kanada 25.-26. august 2023 Budapest
( 10.45/-0.3 - 7.59/+0.2 - 15.81 - 2.08 - 47.21 / 13.77/+0.2 - 50.98 - 5.20 - 60.90 - 4:39.88 )
7. 8891 Dan O'Brien Ameerika Ühendriigid 4.–5. september 1992 Talence
( 10,43/+2.1 - 8.08/+1.8 - 16.69 - 2.07 - 48,51 / 13,98/-0.5 - 48.56 - 5.00 - 62.58 - 4.42,10 )
8. 8867 Garrett Scantling Ameerika Ühendriigid 6.–7. mai 2022 Arkansas
( 10,68/+0.9 - 7.68/+2.0 - 16.12 - 2.04 - 48,38 / 13,59/+1.0 - 51.04 - 5.15 - 67.16 - 4.46,37 )
9. 8836 Leo Neugebauer Saksamaa 7.–8. juuni 2023 Austin
( 10.61/-0.3 - 7.68/+2.4 - 16.27 - 2.04 - 47.08 / 14.10/+3.1 - 55.06 - 5.21 - 57.45 - 4:48.00 )
10. 8832 Bryan Clay Ameerika Ühendriigid 29.–30. juuni 2008 Eugene
( 10.39/-0.4 - 7.39/-1.6 - 15.17 - 2.08 - 48.41 / 13.75/+1.9 - 52.74 - 5.00 - 70.55 - 4:50.97 )
11. 8815 Erki Nool Eesti 6.–7. august 2001 Edmonton
( 10,60/+1.5 - 7.63/+2.0 - 14.90 - 2.03 - 46,23 / 14,40/0.0 - 43.40 - 5.40 - 67.01 - 4.29,58 )
12. 8811 Daley Thompson Suurbritannia 27.–28. august 1986 Stuttgart
( 10,26/+2.0 - 7.72/+1.0 - 15.73 - 2.00 - 47,02 / 14,04/-0.3 - 43.38 - 5.10 - 62.78 - 4.26,16 )
13. 8790 Trey Hardee Ameerika Ühendriigid 19.–20. august 2009 Berliin
( 10,45/+0.2 - 7.83/+1.9 - 15.33 - 1.99 - 48,13 / 13,86/+0.3 - 48.08 - 5.20 - 68.00 - 4.48,91 )
14. 8784 Tom Pappas Ameerika Ühendriigid 21.–22. juuni 2003 Palo Alto
( 10,78/+0.2 - 7.96/+1.4 - 16.28 - 2.17 - 48,22 / 14,13/+1.7 - 45.84 - 5.20 - 60.77 - 4.48,12 )
15 8756 Lindon Victor Grenada 25.–26. august 2023 Budapest
( 10,60/+0.1 - 7.55/+1.0 - 15.94 - 2.02 - 48,05 / 14,47/+0.2 - 54.97 - 4.80 - 68.05 - 4.39,67 )
16. 8735 Eduard Hämäläinen Valgevene 28.–29. mai 1994 Götzis
( 10,50/+2.1 - 7.26/+1.0 - 16.05 - 2.11 - 47,63 / 13,82/-3.0 - 49.70 - 4.90 - 60.32 - 4.35,09 )
17. 8732 Ayden Owens-Delerme Puerto Rico 17.–18. aprill 2024 Walnut
( 10.31/+1.9 - 7.77/+2.6 - 16.26 - 1.98 - 47.23 / 13.73/+0.9 - 46.00 - 5.10 - 59.28 - 4:45.59 )
18. 8730 Jürgen Hingsen Saksa FV 27.–28. august 1986 Stuttgart
( 10,87/+2.5 - 7.89/+2.8 - 16.46 - 2.12 - 48,79 / 14,52/-0.3 - 48.42 - 4.60 - 64.38 - 4.21,61 )
19. 8725 Dmitriy Karpov Kasahstan 23.–24. august 2004 Ateena
( 10,50/+2.2 - 7.81/-0.9 - 15.93 - 2.09 - 46,81 / 13,97/+1.5 - 51.65 - 4.60 - 55.54 - 4.38,11 )
20. 8720 Kyle Garland Ameerika Ühendriigid 6.–7. mai 2022 Arkansas
( 10,63/+0.9 - 7.86/+1.0 - 16.44 - 2.16 - 49,04 / 13,71/+1.0 - 46.16 - 4.85 - 59.63 - 4.43,21 )
21. 8706 Frank Busemann Saksamaa 31. juuli – 1. august 1996 Atlanta
( 10,60/ - 8.07/+0.8 - 13.60 - 2.04 - 48,34 / 13,47/+0.3 - 45.04 - 4.80 - 66.86 - 4.31,41 )
22. 8705 Dave Johnson Ameerika Ühendriigid 23.–24. aprill 1992 Azusa
( 10,96/+0.4 - 7.52/+4.5 - 14.61 - 2.04 - 48,19 / 14,17/+0.3 - 49.88 - 5.28 - 66.96 - 4.29,38 )
23. 8694 Chris Huffins Ameerika Ühendriigid 19.–20. juuni 1998 New Orleans
( 10,31/+3.5 - 7.76/+2.5 - 15.43 - 2.18 - 49,02 / 14,02/+1.0 - 53.22 - 4.60 - 61.59 - 4.59,43 )
24. 8691 Niklas Kaul Saksamaa 2.–3. oktoober 2019 Doha
( 11,27/+0.3 - 7.19/+0.6 - 15.10 - 2.02 - 48,48 / 14,64/+0.7 - 49.20 - 5.00 - 79.05 - 4.15,70 )
25. 8681 Karel Tilga Eesti 25.–26. august 2023 Budapest
( 10,84/-0.1 - 7.58/+0.4 - 15.75 - 2.05 - 48,58 / 14,68/+0.2 - 50.57 -4.80 - 66.42 - 4.20,73 )
26. 8676 Siegfried Wentz Saksa FV 27.–28. august 1986 Stuttgart
( 10,83/+2.0 - 7.60/+0.3 - 15.45 - 2.12 - 47,57 / 14,07/-0.3 - 45.66 - 4.90 - 65.34 - 4.35,00 )

Ülevaade muudest parematest punktisummadest:

  • Ashton Eaton on kogunud ka 9039 (2012), 8893 (2016) ja 8809 (2013).
  • Damian Warner 8995 (2021), 8797 (2022) ja 8795 (2018).
  • Tomáš Dvořák 8902 (2001), 8900 (2000) ja 8837 (1997).
  • Roman Šebrle 8893 (2004), 8807 (2003) ja 8800 (2002).
  • Kevin Mayer 8834 (2016), 8816 (2022) ja 8768 (2017).
  • Dan O'Brien 8824 (1996) ja 8812 (1991).

Teiste eesti kümnevõistlejate kohad maailma läbi aegade 100 parema hulgas[18]:

  • 39. 8604 punkti, Maicel Uibo, 4. oktoober 2019
  • 54. 8526 punkti, Kristjan Rahnu, 5. juuni 2005
  • 56. 8524 punkti, Janek Õiglane, 26. august 2023
  • 62. 8506 punkti, Valter Külvet, 2. juuli 1988
  • 69. 8484 punkti, Johannes Erm, 26. august 2023
  • 89. 8398 punkti, Mikk Pahapill, 29. mai 2011

Kümnevõistluse käigus tehtud üksikalade tippmargid[muuda | muuda lähteteksti]

Võistlusala Tulemus Punkte Sportlane Riik Aeg Koht
100 m 10,12 1066 Damian Warner Kanada 4. august 2021 Tokio[19]
Kaugushüpe 8.45 1178 Simon Ehammer Šveits 28. mai 2022 Götzis[20]
Kuulitõuge 19.17 1048 Edy Hubacher Šveits 5. oktoober 1969 Bern[21]
Kõrgushüpe 2.28 1071 Derek Drouin Kanada 7. aprill 2017 Santa Barbara[22]
400 m 45.00 1060 Ashton Eaton USA 28. august 2015 Peking[23]
110 m tj 13.36 1059 Damian Warner Kanada 30. mai 2021 Götzis[24]
Kettaheide 55.87 993 Bryan Clay USA 24. juuni 2005 Carson[25]
Teivashüpe 5.76 1152 Tim Lobinger Saksamaa 19. juuli 1992 Leverkusen[26]
Odavise 79.80 1040 Peter Blank Saksamaa 30. mai 2021 Emmelshausen[27]
1500 m 3.58,7 963 Robert Baker USA 3. aprill 1980 Austin[28]

Kümnevõistluse alade maailmarekordite punktisumma kokku on 12 598. Kümnevõistluse käigus saavutatud iga ala tipptulemuste kogusumma on 10 590.

Eesti edetabel[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti 25 parimat kümnevõistlejat nende isiklike rekordite järgi. Seisuga 6. märts 2024.[29]

Jrk nr Tulemus Sportlane Aeg
1. 8815 Nool, ErkiErki Nool 7. august 2001
2. 8681 Tilga, KarelKarel Tilga 26. august 2023
3. 8604 Uibo, MaicelMaicel Uibo 4. oktoober 2019
4. 8526 Rahnu, KristjanKristjan Rahnu 5. juuni 2005
5. 8524 Õiglane, JanekJanek Õiglane 26. august 2023
6. 8506 Külvet, ValterValter Külvet 2. juuli 1988
7. 8484 Erm, JohannesJohannes Erm 26. august 2023
8. 8398 Pahapill, MikkMikk Pahapill 29. mai 2011
9. 8322 Nazarov, AndreiAndrei Nazarov 17. mai 1987
10. 8299 Rosenberg, KristjanKristjan Rosenberg 28. juuni 2021
11. 8232 Reintak, SvenSven Reintak 18. mai 1986
12. 8179 Kaseorg, IndrekIndrek Kaseorg 31. mai 1998
13. 8156 Lillemets, RistoRisto Lillemets 30. mai 2021
14. 8151 Kaukis, TõnuTõnu Kaukis 21. juuni 1980
15. 8137 Saluri, Karl RobertKarl Robert Saluri 7. juuni 2018
16. 8137 Turi, IndrekIndrek Turi 29. august 2003
17. 8119 Raja, AndresAndres Raja 20. august 2009
18. 8086 Tšernjavski, TaaviTaavi Tšernjavski 8. juuli 2020
19. 8077 Kasearu, MargusMargus Kasearu 21. juuni 1980
20. 8010 Roosleht, RasmusRasmus Roosleht 16. juuli 2023
21. 7976 Pahker, TiitTiit Pahker 27. juuni 1982
22. 7976 Kallas, MadisMadis Kallas 2. juuli 2006
23. 7926 Simulask, KristoKristo Simulask 14. mai 2022
24. 7898 Aun, ReinRein Aun 18. august 1968
24. 7898 Suurväli, ToomasToomas Suurväli 12. august 1973

Maailmarekordi areng[muuda | muuda lähteteksti]

Kümnevõistluse maailmarekordi areng:[30]

Tulemus (Vana) Tulemus (uus) Sportlane Riik Aeg Koht
7485,61 6087 Aleksander Klumberg Eesti 16.–17. september 1922 Helsingi
7710,775 6476 Harold Osborn USA 11.–12. juuli 1924 Colombes
7820,93 6460 Paavo Yrjöla Soome 17.–18. juuli 1926 Viiburi
7995,19 6586 Paavo Yrjöla Soome 16.–17. juuli 1927 Helsingi
8053,29 6587 Paavo Yrjöla Soome 3.–4. august 1928 Amsterdam
8255,475 6865 Akilles Järvinen Soome 19.–20. juuli 1930 Viiburi
8462,235 6735 James Bausch USA 5.–8. august 1932 Los Angeles
8790,46 7147 Hans-Heinrich Sievert Saksamaa 7.–8. juuli 1934 Hamburg
7900 7254 Glenn Morris USA 7.–8. august 1936 Berliin
8042 7287 Robert Mathias USA 29.–30. juuni 1950 Tulare
7887 7592 Robert Mathias USA 25.–26. juuli 1952 Helsingi
7985 7608 Rafer Johnson USA 10.–11. juuni 1955 Kingsburg
8014 7653 Vassili Kuznetsov NSVL 17.–18. mai 1958 Krasnodar
8302 7789 Rafer Johnson USA 27.–28. juuli 1958 Moskva
8357 7839 Vassili Kuznetsov NSVL 16.–17. mai 1959 Moskva
8682 7982 Rafer Johnson USA 8.–9. juuli 1960 Eugene
9121 8009 Chuangkuang Yang Hiina Vabariik 27.–28. aprill 1963 Walnut
8230 8119 Russell Hodge USA 23.–24. juuli 1966 Los Angeles
8319 8234 Kurt Bendlin Saksamaa LV 13.–14. mai 1967 Heidelberg
8417 8309 William Toomey USA 10.–11. detsember 1969 Los Angeles
8454 8466 Nikolai Avilov NSVL 17.–18. juuli 1972 München
8524 8429 Bruce Jenner USA 9.–10. august 1975 Eugene
8538 8456 Bruce Jenner USA 25.–26. juuni 1976 Eugene
8618 8634 Bruce Jenner USA 29.–30. juuli 1976 Montreal
8622 8648 Daley Thompson Suurbritannia 17.–18. mai 1980 Götzis
8649 8667 Guido Kratschmer Saksamaa LV 14.–15. juuni 1980 Bernhausen
8704 8730 Daley Thompson Suurbritannia 22.–23. mai 1982 Götzis
8723 8741 Jürgen Hingsen Saksamaa LV 14.–15. august 1982 Ulm
8743 8774 Daley Thompson Suurbritannia 7.–8. september 1982 Ateena
8779 8825 Jürgen Hingsen Saksamaa LV 4.–5. juuni 1983 Bernhausen
8798 8832 Jürgen Hingsen Saksamaa LV 8.–9. juuni 1984 Mannheim
8847 Daley Thompson Suurbritannia 8.–9. august 1984 Los Angeles
8891 Dan O'Brien USA 4.–5. september 1992 Talence
8994 Tomáš Dvořák Tšehhi 3.–4. juuli 1999 Praha
9026 Roman Šebrle Tšehhi 26.–27. mai 2001 Götzis
9039 Ashton Eaton USA 22.–23. juuni 2012 Eugene
9045 Ashton Eaton USA 28.–29. august 2015 Peking
9126 Kevin Mayer Prantsusmaa 15.–16. september 2018 Talence

Olümpiamängude medalivõitjad[muuda | muuda lähteteksti]

Aasta Kuld Hõbe Pronks
1912 Jim Thorpe Ameerika Ühendriigid 8413 * Hugo Wieslander Rootsi 7724 Charles Lomberg Rootsi 7413
1920 Helge Løvland Norra 6804 Brutus Hamilton Ameerika Ühendriigid 6770 Bertil Ohlson Rootsi 6579
1924 Harold Osborn Ameerika Ühendriigid 7710 Emerson Norton Ameerika Ühendriigid 7350 Aleksander Klumberg Eesti 7329
1928 Paavo Yrjölä Soome 8053 MR Akilles Järvinen Soome 7931 Kenneth Doherty Ameerika Ühendriigid 7706
1932 James Bausch Ameerika Ühendriigid 8462 MR Akilles Järvinen Soome 8292 Wolrad Eberle Saksamaa 8030
1936 Glenn Morris Ameerika Ühendriigid 7900 MR Robert Clark Ameerika Ühendriigid 7601 Jack Parker Ameerika Ühendriigid 7275
1948 Robert Mathias Ameerika Ühendriigid 7139 Ignace Heinrich Prantsusmaa 6974 Floyd Simmons Ameerika Ühendriigid 6950
1952 Robert Mathias Ameerika Ühendriigid 7887 MR Milton Campbell Ameerika Ühendriigid 6957 Floyd Simmons Ameerika Ühendriigid 6788
1956 Milton Campbell Ameerika Ühendriigid 7937 Rafer Johnson Ameerika Ühendriigid 7587 Vassili Kuznetsov Nõukogude Liit 7465
1960 Rafer Johnson Ameerika Ühendriigid 8392 Chuangkuang Yang Taiwan 8334 Vassili Kuznetsov Nõukogude Liit 7809
1964 Willi Holdorf Saksamaa 7887 Rein Aun Nõukogude Liit 7842 Hans-Joachim Walde Saksamaa 7809
1968 William Toomey Ameerika Ühendriigid 8193 Hans-Joachim Walde Saksamaa 8111 Kurt Bendlin Saksamaa 8064
1972 Nikolai Avilov Nõukogude Liit 8454 MR Leonid Litvinenko Nõukogude Liit 8035 Ryszard Katus Poola 7984
1976 Bruce Jenner Ameerika Ühendriigid 8618 Guido Kratschmer Saksamaa 8411 Nikolai Avilov Nõukogude Liit 8369
1980 Daley Thompson Suurbritannia 8495 Juri Kutsenko Nõukogude Liit 8331 Sergei Želanov Nõukogude Liit 8135
1984 Daley Thompson Suurbritannia 8797 Jürgen Hingsen Saksamaa 8673 Siegfried Wentz Saksamaa 8412
1988 Christian Schenk Saksa Demokraatlik Vabariik 8488 Torsten Voss Saksa Demokraatlik Vabariik 8399 David Steen Kanada 8328
1992 Robert Změlík Tšehhoslovakkia 8611 Antonio Peñalver Hispaania 8412 David Johnson Ameerika Ühendriigid 8309
1996 Dan O'Brien Ameerika Ühendriigid 8824 Frank Busemann Saksamaa 8706 Tomáš Dvořák Tšehhi 8664
2000 Erki Nool Eesti 8641 Roman Šebrle Tšehhi 8606 Chris Huffins Ameerika Ühendriigid 8595
2004 Roman Šebrle Tšehhi 8893 Bryan Clay Ameerika Ühendriigid 8820 Dmitri Karpov Kasahstan 8725
2008 Bryan Clay Ameerika Ühendriigid 8791 Andrei Kravtšenko Valgevene 8551 Leonel Suarez Kuuba 8527
2012 Ashton Eaton Ameerika Ühendriigid 8869 Trey Hardee Ameerika Ühendriigid 8671 Leonel Suarez Kuuba 8523
2016 Ashton Eaton Ameerika Ühendriigid 8893 Kévin Mayer Prantsusmaa 8834 Damian Warner Kanada 8666
2020 Damian Warner Kanada 9018 Kévin Mayer Prantsusmaa 8726 Ashley Moloney Austraalia 8649

* 1912. a. kaks olümpiakulda võitnud Jim Thorpe tulemused (ka viievõistluses) tühistati, kuna sportlane tunnistati elukutseliseks. Alles 70 aastat hiljem tema õigused taastati.

Maailmameistrivõistluste medalivõitjad[muuda | muuda lähteteksti]

Mehed[muuda | muuda lähteteksti]

Aasta Kuld Hõbe Pronks
1983 Daley Thompson Suurbritannia 8666 Jürgen Hingsen Saksamaa 8561 Siegfried Wentz Saksamaa 8478
1987 Torsten Voss Saksa Demokraatlik Vabariik 8680 Siegfried Wentz Saksamaa 8461 Pavel Tarnavetski Nõukogude Liit 8375
1991 Dan O'Brien Ameerika Ühendriigid 8812 Mike Smith Kanada 8549 Christian Schenk Saksamaa 8394
1993 Dan O'Brien Ameerika Ühendriigid 8817 Eduard Hämäläinen Valgevene 8724 Paul Meier Saksamaa 8548
1995 Dan O'Brien Ameerika Ühendriigid 8695 Eduard Hämäläinen Valgevene 8489 Mike Smith Kanada 8419
1997 Tomáš Dvořák Tšehhi 8837 Eduard Hämäläinen Soome 8730 Frank Busemann Saksamaa 8652
1999 Tomáš Dvořák Tšehhi 8744 Dean Macey Suurbritannia 8556 Chris Huffins Ameerika Ühendriigid 8547
2001 Tomáš Dvořák Tšehhi 8902 Erki Nool Eesti 8815 Dean Macey Suurbritannia 8603
2003 Tom Pappas Ameerika Ühendriigid 8750 Roman Šebrle Tšehhi 8634 Dmitri Karpov Kasahstan 8374
2005 Bryan Clay Ameerika Ühendriigid 8732 Roman Šebrle Tšehhi 8521 Attila Zsivóczky Ungari 8385
2007 Roman Šebrle Tšehhi 8767 Maurice Smith Jamaica 8644 Dmitri Karpov Kasahstan 8586
2009 Trey Hardee Ameerika Ühendriigid 8790 Leonel Suarez Kuuba 8640 Aleksandr Pogorelov Venemaa 8528
2011 Trey Hardee Ameerika Ühendriigid 8607 Ashton Eaton Ameerika Ühendriigid 8505 Leonel Suarez Kuuba 8501
2013 Ashton Eaton Ameerika Ühendriigid 8809 Michael Schrader Saksamaa 8670 Damian Warner Kanada 8512
2015 Ashton Eaton Ameerika Ühendriigid 9045 MR Damian Warner Kanada 8695 Rico Freimuth Saksamaa 8561
2017 Kévin Mayer Prantsusmaa 8768 Rico Freimuth Saksamaa 8564 Kai Kazmirek Saksamaa 8488
2019 Niklas Kaul Saksamaa 8691 Maicel Uibo Eesti 8604 Damian Warner Kanada 8529
2022 Kévin Mayer Prantsusmaa 8816 Pierce LePage Kanada 8701 Zach Ziemek Ameerika Ühendriigid 8676
2023 Pierce LePage Kanada 8909 Damian Warner Kanada 8804 Lindon Victor Grenada 8756

Euroopa meistrivõistluste medalivõitjad[muuda | muuda lähteteksti]

Aasta Kuld Hõbe Pronks
1934 Hans-Heinrich Sievert, Saksamaa 8103 Leif Dahlgren, Rootsi 7770 Jerzy Plawczyk, Poola 7552
1938 Olle Bexell, Rootsi 7214 Witold Gerutto, Poola 7006 Josef Neumann, Šveits 6664
1946 Godtfred Holmvang, Norra 6987 Sergei Kuznetsov, NSV Liit 6930 Göran Waxberg, Rootsi 6661
1950 Ignace Heinrich, Prantsusmaa 7364 Örn Clausen, Island 7297 Kjell Tånnander, Rootsi 7175
1954 Vassili Kuznetsov, NSV Liit 6752 Torbjörn Lassenius, Soome 6424 Heinz Oberbeck, Saksa Föderatiivne Vabariik 6263
1958 Vassili Kuznetsov, NSV Liit 7865 Uno Palu, NSV Liit 7329 Walter Meier, Saksa Demokraatlik Vabariik (SDV) 7249
1962 Vassili Kuznetsov, NSV Liit 8026 Werner von Moltke, Saksa Föderatiivne Vabariik (SFV) 8022 Manfred Bock, SFV 7835
1966 Werner von Moltke, SFV 7740 Jörg Mattheis, SFV 7614 Horst Beyer, SFV 7562
1969 Joachim Kirst, SDV 8041 Herbert Wessel, SDV 7828 Viktor Tšelnokov, NSV Liit 7801
1971 Joachim Kirst, SDV 8196 Lennart Hedmark, Rootsi 8038 Hans-Joachim Walde, Saksamaa 7951
1974 Ryszard Skowronek, Poola 8207 Yves Leroy, Prantsusmaa 8146 Guido Kratschmer, Saksamaa 8132
1978 Aleksandr Grebenjuk, NSV Liit 8340 Daley Thompson, Suurbritannia 8289 Siegfried Stark, SDV 8208
1982 Daley Thompson, Suurbritannia 8774 Jürgen Hingsen, Saksamaa 8517 Siegfried Stark, SDV 8433
1986 Daley Thompson, Suurbritannia 8811 Jürgen Hingsen, Saksamaa 8730 Siegfried Wentz, Saksamaa 8676
1990 Christian Plaziat, Prantsusmaa 8574 Dezső Szabó, Ungari 8436 Christian Schenk, SDV 8433
1994 Alain Blondel, Prantsusmaa 8453 Henrik Dagård, Rootsi 8362 Lev Lobodin, Ukraina 8201
1998 Erki Nool, Eesti 8667 Eduard Hämäläinen, Soome 8587 Lev Lobodin, Venemaa 8571
2002 Roman Šebrle, Tšehhimaa 8800 Erki Nool, Eesti 8438 Lev Lobodin, Venemaa 8390
2006 Roman Šebrle, Tšehhimaa 8526 Attila Zsivóczky, Ungari 8356 Aleksei Drozdov, Venemaa 8350
2010 Romain Barras, Prantsusmaa 8453 Eelco Sintnicolaas, Holland 8436 Andrei Krautšanka, Valgevene 8370
2012 Pascal Behrenbruch, Saksamaa 8558 Oleksi Kasjanov, Ukraina 8321 Ilja Škurenjov, Venemaa 8219
2014 Andrej Kraŭčanka, Valgevene 8816 Kévin Mayer, Prantsusmaa 8521 Ilja Škurenjov, Venemaa 8498
2016 Thomas van der Plaetsen, Belgia 8218 Adam Helcelet, Prantsusmaa 8157 Mihail Dudaš, Serbia 8153
2018 Arthur Abele, Belgia 8431 Ilja Škurenjov, neutraalne 8321 Vital Žuk, Valgevene 8290
2022 Niklas Kaul, Saksamaa 8545 Simon Ehammer, Šveits 8468 Janek Õiglane, Eesti 8346

Riikide rekordid[muuda | muuda lähteteksti]

Seisuga 21. aprill 2024.[17]

Tulemus Riik Sportlane Aeg Koht
9126 Prantsusmaa Kevin Mayer 15.–16. september 2018 Talence
9045 Ameerika Ühendriigid Ashton Eaton 28.–29. august 2015 Peking
9026 Tšehhi Roman Šebrle 26.–27. aprill 2001 Götzis
9018 Kanada Damian Warner 4.–5. august 2021 Tokyo
8847 Suurbritannia Daley Thompson 8.–9. august 1984 Los Angeles
8836 Saksamaa Leo Neugebauer 7.–8. juuni 2023 Austin
8815 Eesti Erki Nool 6.–7. august 2001 Edmonton
8756 Grenada Lindon Victor 25.–26. august 2023 Budapest
8735 Valgevene Eduard Hämäläinen 28.–29. mai 1994 Götzis
8732 Puerto Rico Ayden Owens-Delerme 17.–18. aprill 2024 Walnut
8730 Soome Eduard Hämäläinen 5.–6. august 1997 Ateena
8725 Kasahstan Dmitri Karpov 23.–24. august 2004 Ateena
8709 Ukraina Aleksandr Apaitšev 2.–3. juuni 1984 Neubrandenburg
8698 Venemaa Grigori Degtjarjov 21.–22. juuni 1984 Kiiev
8654 Kuuba Leonel Suárez 3.–4. juuli 2009 Havanna
8649 Austraalia Ashley Moloney 4.–5. august 2021 Tokyo
8644 Jamaica Maurice Smith 31. august – 1. september 2007 Osaka
8608 Norra Markus Rooth 15.–16. juuli 2023 Espoo
8573 Island Jón Arnar Magnússon 30.–31. mai 1998 Götzis
8566 Poola Sebastian Chmara 16.–17. mai 1998 Murcia
8554 Ungari Attila Zsivoczky 3.–4. juuni 2000 Götzis
8539 Holland Eelco Sintnicolaas 27.–28. mai 2017 Götzis
8526 Hispaania Francisco Javier Benet 16.–17. mai 1998 Murcia
8521 Alžeeria Larbi Bouraada 17.–18. august 2016 Rio de Janeiro
8519 Belgia Hans Van Alphen 26.–27. mai 2012 Götzis

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Athletics at the 1912 Stockholm Summer Games:Men's Decathlon. Sports Reference LLC.
  2. ↑ Erlend Teemägi. Eesti kümnevõistlus läbi aegade. TEA Kirjastus. Tallinn 2003. lk. 9.
  3. ↑ Erlend Teemägi. Eesti kümnevõistlus läbi aegade. TEA Kirjastus. Tallinn 2003. lk. 9.
  4. ↑ Flatter, Ron.Thorpe preceded Deion, Bo. espn.com. Retrieved December 11, 2020.
  5. ↑ Decathlon. Encarta. 2008.
  6. ↑ 6,0 6,1 Decathlon Calculator.
  7. ↑ The Decathlon Rules.
  8. ↑ Erlend Teemägi. Eesti kümnevõistlus läbi aegade. TEA Kirjastus. Tallinn 2003. lk. 7.
  9. ↑ Eesti kümnevõistlus läbi aegade, lk. 15.
  10. ↑ Eesti kümnevõistlus läbi aegade, lk. 17.
  11. ↑ Eesti kümnevõistlus läbi aegade, lk. 27.
  12. ↑ Eesti kümnevõistlus läbi aegade, lk. 33.
  13. ↑ Eesti kümnevõistlus läbi aegade, lk. 40.
  14. ↑ Eesti kümnevõistlus läbi aegade, lk. 48.
  15. ↑ Eesti kümnevõistlus läbi aegade, lk. 64.
  16. ↑ Eesti kümnevõistlus läbi aegade, lk. 209.
  17. ↑ 17,0 17,1 Decathlon – men – senior – outdoor. IAAF. Retrieved on 25 January 2014.
  18. ↑ Decathlon men. World Athletic.Vaadatud 27.08.2023.
  19. ↑ 100 m jooks. WORLD DECATHLON BEST.
  20. ↑ 8,45 Meter: Ehammers unglaublicher Rekordsatz im Weitsprung. SRF. May 28, 2022.
  21. ↑ Beau Throws witter.com/beau_throws/status.
  22. ↑ 2017 Sam Adams Combined Events Invitational – Men's High Jump Results. phototiming.com. April 7, 2017
  23. ↑ Decathlon – 400 m Results. IAAF. August 28, 2015
  24. ↑ Warner makes history in Götzis with sixth victory and 8995 score. World Athletics. Retrieved June 24, 2021.
  25. ↑ What made Bryan Clay such a good decathlete discus thrower? reddit.com/r/trackandfieldthrows
  26. ↑ The combined events challenge. deccanherald.com/sports
  27. ↑ Javelin Throw records. worldathletics.org/records.
  28. ↑ Does Anybody Know What is the Fastest 1500m in a Decathlon? letsrun.com/forum.
  29. ↑ Edetabelid – Eesti Kergejõustikuliit
  30. ↑ 12th IAAF World Championships In Athletics: IAAF Statistics Handbook" (PDF). Berlin: IAAF. 2009.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Olümpiaalad
Mehed: 100 m jooks · 200 m jooks · 400 m jooks · 800 m jooks · 1500 m jooks · 5000 m jooks · 10 000 m jooks · maratonijooks · 110 m tõkkejooks · 400 m tõkkejooks · 3000 m takistusjooks · 4 × 100 m teatejooks · 4 × 400 m teatejooks · kõrgushüpe · teivashüpe · kaugushüpe · kolmikhüpe · kuulitõuge · kettaheide · vasaraheide · odavise · kümnevõistlus · 20 km käimine · 50 km käimine
Naised: 100 m jooks · 200 m jooks · 400 m jooks · 800 m jooks · 1500 m jooks · 5000 m jooks · 10 000 m jooks · maratonijooks · 100 m tõkkejooks · 400 m tõkkejooks · 3000 m takistusjooks · 4 × 100 m teatejooks · 4 × 400 m teatejooks · kõrgushüpe · teivashüpe · kaugushüpe · kolmikhüpe · kuulitõuge · kettaheide · vasaraheide · odavise · seitsmevõistlus · 20 km käimine
Muud
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kümnevõistlus&oldid=6638765"